The Clash, Chateau Neuf, Oslo, Norway, May 21s...

Image via Wikipedia

Möödunud saj-l on pea iga 10nd kult-liselt midagi uut & huvitavat toonud. Illustreerin seda väidet näidetega muusikaajaloost, veel enam, levimuusikaajaloost koguni. Igal a10l algas sisuliselt uus epohh, mõnel koguni mitu.

Niisiis:
1910dadragtime
1920daddixieland & üldse suurem osa sellest, mida praegu trad. jazzina tunneme.
1930dadswing.
1940dadbebop & cool jazz, ehk siis suurem osa sellest, mida tänapäevane muusikalise erihariduseta inimene jazziks on harjunud pidama.
1950dadrock’n’roll.
1960dadbritish invasion
,
psühhedeelia jpppm.
1970dad – glamrock, disco, protopunk, punk, postpunk, proge, ambient, new age jppm.
1980dad – uus laine, indie jppm.
1990dad – britpop, grunge, drum’n’bass jppm.
2000dad Mitte krdi fckng halli tilligi!!!:(((

Ning see mind huvitabki – miks iga 10diga katkenud epohhiloome selle saj. I10diga ootamatult katkes? Huvitab seepärast, et õige vastus – mida ma üritan saavutada – ütleb kindlasti mõndagi meie kultuurilise oluxa koha &’i ütle lihtsalt, vaid ütleb olulist. Mitte ainult popmuusikas pole katkenud uute stiile & voole tulek, vaid kult-s tervikuna. Kult. on muutunud “traditsionalistlikumaks” st. ei juurutata midagi pmst. uut, vaid aetakse rahulikult asja varem seat voolusänges.

Rangelt või isegi mitte nii rangelt võttes pole muidugi 1ki stiil ega vool tekkinud tühjale kohale, ikka on ammutet varasemast või täiesti loogilisel viisil eelnenut jätkat. Ainult et – seda on tehtud IIiti, uutmoodi. Nüüd on juba 10 a-t olnud olux, kus varemkehtest reeglite vastu pole mitte ainult et mitte mingeid mässukatseid, vaid neid isegi ei üritata üldse mitte kuidagi muuta. Isegi mitte rahumeelselt.

Näiteks on popmuusikaajaloos selline liin: uus laine>indie>britpop (britpop pole ainus indiest väljakasvanud stiil, aga illustratsiooniks siinkohal piisab sellest). Siduvaks bändiks peetakse Lightning Seedsi, mis on paljude kriitikute 1meelse arvamuse kohaselt viimane uue laine & samal ajal I britpopibänd, olles samal ajal veel ka täiesti ajastukohane indiebänd, jäämata indieskaalal ei teerajajate ega ka mitte järeljooksikute hulka.
Aga ehkki nende 3 stiili vahel ei ole mitte ainult kronoloogiline, vaid ka selgesti jälgitav loogiline ahel, on neist iga1 ikkagi täiesti suverräänne, autonoomne, eraldiseisev stiil oma kindlate defineerivate tunnuste jms-ga.

2000-dad meile midagi taolist ei paku. Indie võtab küll ajastukohase näo, aga on ikkagi seesama indie, sama kehtib räpi, sümfoonilise metali, powerpopi jne. kohta. 1ki levimuusikastiilis ei ilmne vähimaidki tunnuseid, mille põhjal võiks määratella uue stiili tekke. Aga sama kehtib kogu ülejäänud kultuuri kohta – Või on midagi, mille kohta võiks öelda:
Vaata, see on uus?
Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel,
mis on olnud enne meid.
(Kg. 1:10)

Millest on siis tingit see möödunud või veel mööduva (jäägu iga1 enda otsustada, millisesse 10disse ta käimasoleva a. paigutab) 10di kult-ne stagnatsioon, seisak?

Arutasime seda hommikul Katiga, tema arvas, et ehk võib põhjuseks olla postmodernistlike tõekspidamiste juurdumine kõige üldisemas kult-s. Et pideva uute stiilide & voolude oluline tekkepõhjus on siiski olnud isatapp, vajadus eelkäijaist pmst erineda. Aga postmodernism on isatapule jms. sugulaste surmamisele lõpu teinud ning kui “isade asi” on ka täiesti hea & austusväärne (mida see ka minu isikliku arvamuse kohaselt tõepoolest on), siis puudub tarve luua midagi pmst. uut, puudub reaktsioon, mis uue stiili või voolu tekke käima lükkab.

Selline lähenemine tundub tõesena, kuid on küs. kas fenomenile leidub siiski ka mingeid muid seletusi?

Igaks juhuks ütlen, et ei pea uute stiilide tekkimatajätmist sugugi iseenesest halvaks. Sel, et neid ei tulnud, pole tglt. häda midagi. Hämmastav & huvipakkuv on pigem see, et kultuur, mis on saj. jagu käitunud 10deid 1 viisil, käitub ühtäkki hoopis IIti.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

12 responses »

  1. Myriwe-Myrt ütleb:

    00de muusikale on kuidagi omased igasugused revivalid. garaažika ja postpungi omad kuidagi eriti kõrvalt. wiki väidab mulle, et uue laine oma ka, aga seda pole ma küll eriti märganud.
    lisaks märgiks ma, et 00d on andnud maailmale myspace, alternatiivsed saidid (st, hea võimaluse underground-muusika levikuks) ja muusikapiraatluse, tõstes sellega muusikatarbimiskultuuri. samas on tõsi, et levimuusika on suhteliselt mandunud ning muutunud ühetaoliseks, vähemalt kümnendi esimeses perioodis. samas on aga saanud nüüd lõpupoole löögile artistid nagu lady gaga, kes, hoolimata sellest, et ta loomingus domineerib harmoonilis-kompositsiooniliselt klassikaline pop, vähemalt omab huvitavaid ning erinevaid lugusid ning on loonud endast hüperseksuaalse ning üleüldse suhteliselt rebeli imago ning sellega n-ö omamoodi isatapule kaasa aidanud (st, vanemaid moraaliväärtusi maha tampinud ja maha tampida aidanud põhimõtteliselt). selliseid artiste on teisigi. muidugi, kui me jääme puhtmuusikatasandile, siis on nad andnud maailmale mitte *gi, muidugi.
    00de levimuusikas on ka väga kummalisi asju toimumas. näiteks justin bieberi fenomen. ma ei kujuta ettegi varasematel kümnenditel 16aastast kastraadihäälega normeest kriitilist kommertsedu saavutamas. see näitab ühtlasi ka meheimago teatavat muutumist: müüakse just bieberit, mitte mõnda kähiseva häälega mustas jakis teismelist raske eluga 16aastast joodikut. see näitab ka ühiskonna suundumusi: teatavat tüüpi meesterahvad (kuna ma ei suuda hetkel ühtegi adekvaatset sõna välja mõelda, kasutan täiesti valesti sõna “dändid” parema puudumisel) on moes. kui dändid on moes, ütleb see paljugi popmentaliteedi kohta. ehk siis teismeliste seas (mis on suundumustest rääkides tõenäoliselt üks olulisemaid gruppe)popp ei ole enam mustanahaline räppar, kelle imago on tänavatel üles kasvanud kriminaal, vaid 16aastane kastraadihäälega korraliku väljanägemisega sissy.

    mida rohkem massimaks massimeedia läheb, seda ebatõenäolisem on minu arvates mingi täiesti uue stiili välja kujunemine, eriti kui tegu on mingi eksperimentaalsema stiiliga. n-ö intelligentne muusika lihtsalt ei ole piisavalt seksikas ja lööv, et meeldida üldisele kuulajaskonnale.
    samas aga on tänu internetile võimalik oma kaarte õigesti mängides kuulsaks saada ka väiksematel tegijatel. aga mitte otsestel eksperimentaatoritel, tõenäoliselt. nad ka tunduvad sellega rahul olevat ning enda väiksematesse kogukondadesse jäävat.

    aga üldiselt leian ma, et tänu interneti massiplahvatusele on 00’d andnud muusikamaailmale midagi palju rohkemat kui varasemad kümnendid. just meediumi näol, kus muusika saab vabalt levida.

    PS miks sa ragtime 20. sajandisse & just sinna kümnendisse panid?

  2. I.Oja ütleb:

    ma vaataks ka asja tehnoloogia arengu kõrval- elektripillid tulid vist 40ndatel…pluss muidugi igasugu seksrevolutsioonid, erinevate ainete tarvitamine jne…nüüd on vist rahu majas mõneks ajaks. Ja üleüldse on ju noote kokku ainult 12🙂

    internet siis jah viimane asi…jrelikult on süüdi, ajastus ka klapib.

  3. I.Oja ütleb:

    aga kuidas maalikunstiga on, või üldse sääraste asjadega…aitab vast küll, igaühele oma on olemas juba? Kui just jälle mingit reziimi ei teki, mis keerab midagi kinni, mis vaja jälle lahti murda..siis ka vist saaks asja nimeks neo-….

  4. Oudekki ütleb:

    Üks asi võib olla ka see, et vahemaa 2000-ga on nii väike, et sa veel lihtsalt ei taju, mis see oli, mille see kümnend on andnud. Vaatame kümne aasta pärast.

    Teine aspekt on see, millest ma vaikselt üht artiklit kirjutan on intellektuaalide – laias mõttes – rolli vähenemine kapitalistlikus ühiskonnas. Ja see kehtib kultuuri kohta tervikuna. Kultuuri roll ühiskonna arendajana, mässu väljendajana, mõtete avaldajana kuivab aina enam kokku ja kultuuri vahendid – muusika, kunst, film etc – kolivad aina enam meelelahutuse valdkonda.

    Lisaks tõepoolest ka tehnika areng ehk myspace ja muu interneti plahvatuslik kasutus. See teeb suhteliselt lihtsaks erinevate subgruppide kogunemise, üksteise ülesleidmise ja seega ka kiire kapseldumise. Sul ei ole vaja oma kunstiga “avalikkuse” ette minna, sa lähed kohe oma “sihtgrupi” juurde.

    Niimoodi jäävad “avalikkusse” peamiselt need, kes püüavad meeldida kõigile või siis need, keda mingi suur kompanii otsustab teha kõigile meeldivaks (ja see ei saa väga omanäoline olla). Muusikavaldkonnas praegusel hetkel ei ole vaja levitajakompaniide rolli ja nende orjastuslepinguid siiski alla hinnata. Nagu üteldud, internet on, muusik jääb ellu küll ilma kompaniita, aga ta jääb üldiselt nišši.

    • Myriwe-Myrt ütleb:

      ma ei ütleks küll, et intellektuaalide rolli vähenemises on süüdi kapitalism. pigem lihtsalt massimeedia ning seega “asi meeldib kõigile või mitte kellelegi” suhtumine.

    • Oudekki ütleb:

      Kapitalism just laiemas mõttes, sest kapitalism vajab küll häid spetsialiste, isegu väga häid kõrgtehnoloogilisi spetsialiste, aga ta ei vaja laiemat ühiskondlikku kultuuriruumi. Seega surutakse need mehhanismid, mis varem tekitasid “intellektuaale” hoopis kitsa valdkonna spetsialistide loomiseks. Nad ei toimi enam laias ruumis vaid kitsas ja kuna kitsas on vaja väga suurt spetsialiseerumist ja sügavaid teadmisi, siis nad ei pruugigi sealt enam välja ulatuda.

      Massimeedia toidab aga seda, mis kõigil on ühine. Mida rohkem me oleme spetsialiseerunud, seda vähem seda ühist on. Kui juba keskkoolid spetsialiseeruvad, siis see ühine jääb kuhugi veel allapoole…

    • notsu ütleb:

      Hmm, ma hakkasin praegu hoopis mõtlema, millal intellektuaalid tõsiselt tooniandvaks ja justkui omaette seisuseks said. Kas see ei juhtunud mitte kapitalismi õidepuhkemisega (tööstusrevolutsiooniga) paralleelselt? Seni, kuni ruulisid feodaalid, oli intellektuaal nende teenistuses, selline õuekunstnik, mitte kuigi suure võimuga.

  5. toivo ütleb:

    2000dad – Mitte krdi fckng halli tilligi!!!:(((

    volla on see pigem nö ealised iseärasused.

  6. ep ütleb:

    no mina nagu olen küll mingeid muutusi täheldanud. et ma olen natuke ka diskoriametit proovinud, siis sealt selline tähelepanek, et vaibakloppimise (house-trance) asemel on see kõige meinstriimin tantsumuusika praegu pigem tugeva r’n’b/urban kallakuga. minu isiklik nullindate muusika on aga olnud pigem ska ja dub mitmesugustes segudes ja kastmetes. Asian Dub Foundation näiteks on juba vana lemmik, uuemad lemmikud on Dub Pistols ja Left Step Band.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s