Alljärgnev on uidang, nii et ärge imestage, kui te siit päris selget sotti kätte’i saagi. Ma ise ka’i saa:) Märksõnuks igatahes on N-nostalgia, I-Euroopa kultuur, inimeste isiklikud mälestused jvpm.

N-nostalgia ning selle Ida-Sksmne sõsar ostalgie on taas kuidagi kuumaks teemaks kujunenud. Et neid siis kahtlustatakse kuskil olevat või kedagi neid põdevat ning kõige kummalisemate asjega seoses. Noh nagu näiteks olevat Linke valimine Sksml puhas ostalgie-avaldus, milline väide on muidugi jura & selline jura, mida ma allpool lahkama’i hakkagi, sest siin on pilt selge – on vaja mingi seltskond sildistada, et nad lihtsalt osava sildiga “jalust ära” saada.

Aga millest kõnelen, on 3 eri hoiakut N-nostalgia suhtes. 1 on tglk N-nostalgia, N-aja tagasiigatsemine, selle järele õhkamine. See võib avalduda kas totaalsel kujul või detailes. Totaalsel kujul ma seda isiklikult kohanud polegi, mis ei välista, et taolist kusagil Eestimaal leidub. Holger Kaintsi suurepärases rmts. (minu arust ainsas algupärases Eestimaises krimkas, mis lugeda ka kõlbab) “Lennukivaatleja” kirjeldet seltskond on ju päriselt olemas ning nagu sealt rmtstki näha, ei pruugi muide sugugi olla ainult venekeelne. Aga kujutan ette, et peale selle, tugevalt heitunud seltskonna, võib olla ka muid, vähemheitunuid, nii eesti- kui venekeelseid, kes N-aega tões & vaimus taga igatsevad. Mingeil & võimalik et ka isekeskis erinevail põhjusil.

Osalise N-nostalgia ehk N-aja tagaigatsemisega teatud 1ikasjes tuleb ettevaatlikum olla. See võib hõlpsalt segi minna objektiivse tõdemisega, et “mingi konkreetne asi oli N-ajal paremini korraldet”, milline lause’i ütle abs. mitte midagi inimese üldhinnangu kohta nimetet ajale. Aga ometigi on ka osaline N-nostalgia olemas & sellel on selge ning äratuntav/adutav vahe objektiivsete tõdemusiga. Ma’i oska praegu kirjeldada, kuidas see vahe täpselt avaldub, aga see on olemas – olen mõlemat eelkirjeldet nähtust piisavalt kogenud, et nende vahel vahet teha.

II suhtumine N-nostalgiasse on eelkirjeldatu vastasseis. Selle järgi oli N-ajal abs. kõik eranditult täiesti halb & vastuvõetamatu ning ainult sellisena tohibki seda võtta. Kui keegi väidab, et ka N-ajal paistis mõnel päeval päike või et talvel sai suusatada või et Estonia kontserdisaalis (tollal siis Eesti Riikliiku Filharmoonia saal) mängiti Bachi, siis on ta automaatselt neetud nõukanostalgik ehk krdi kommunist & ei kõlba Eesti rahva hulka. Just sellesse kategooriasse kuuluvad mõnix ajakirjandust läbivad raevukad sõnavõtud (mis oma raevukuses meenutavad sedasama N-aegset ajakirjandust:)) mõne N-aegse toote taas tootmisse võtmise vastu. Kusjuures toode ise võib olla täiesti süütu, üldse mitte ideoloogiliselt laet, nimega, näit. “Ekstra viin”. Jah, minu suureks hämmastuseks kaasnesid nii Regati & isegi Tallinna jäätise, kui ka Ekstra viina tootmise taasalustamisega vihased protestikirjad ning mitte ainult Uugametsa vabadusvõitlejalt Uudult, kellele peab andeks andma, sest vanadus & läbielat raskused tema meelt juba tugevasti rõhunud on, vaid ka paljuilt muidu arukailt avaliku elu tegelasilt. Rääkimata siis tuntud kohviku “Moskvaks” tagasinimetamisega, mille juures juba tõesti võib teatud ideoloogilist lõhna haista, kui kange tahtmine on (ning inimesil pahatihti on).

Enne kui IIIda kategooria juurde lähen, kohe 1 täpsustus. Nimelt – kogu oma vasakpoolsuses ei kuulu ma ise I kategooriasse ehk siis – ma’i igatse N-aega tagasi ei totaalselt ega isegi mitte osaliselt. Minu arust oli tore, et see pseudovasakpoolne koloss oma savijalgelt kolinal kokku kukkus, head teed tal minna ajaloo prügikasti, võtku hais ka kaasa. Ehk siis – mina olen see kõige ohtlikum vasakpoolne, sest Miša Lotman kusagil ütles umbes nii, et “Kõige ohtlikumad pole mitte need vasakpoolsed, kes N-nostalgiat põevad, vaid just need, kes seda’i põe – nemad ei taha tagasi midagi, mille kohta on kerge väita, kuidas see täiesti ebaõnnestunud oli, vaid nemad on valmis hoopis uusiks sotsiaalseiks eksperimenteks, mis aga võivad olla senisist veel verisemad”. Ma küll ei saa aru, miks Eesti 1 kõige lpväärsemaid inimesi vaevleb selliste irratsionaalsete hirme käes, aga olen väga meelitet tema IIst lausest, mis kõlas umbes nii, et “reeglina on vasakpoolsed väga kenad, õiglased ning tugeva sisemise eetikaga inimesed ning neid halvustada & materdada pole lihtsalt aus”. Sellega eristub hr. Lotman väga selgelt üldisest foonist ehk halvustavast kisakoorist, mille eest talle lisa-au (au pälvib ta niigi oma õppejõutegevuse eest).

Aga jah, III kategooria on siis see, mida ma ise esindan – ehk siis, muidugi ei olnud N-Liidus kui režiimis või süsteemis mitte midagi tänuväärset, see oli repressiivne (tihti otse mõrtsukalik), korrumpeerunud (mitte pragmaatilisil põhjusil, vaid juba eelduste tõttu vt. näit. Emma Goldmani kriitikat, mida ma ise eesti keelde tõlkinud olen) jne. See süsteem pole väärt, et seda mälestada, et selle järgi õhata, aga seda kõike ütlesin juba eelnevas. Üldse lubasin ma oma praeguses kajamis mitte mingit poliit- vaid hoopis kult. juttu ajada, nii et nihkun siit kiiresti edasi.

Ehk siis – süsteemi igakülgne halbus ei tähenda ometi seda, et me peaksime kõigilt tollal elanud inimesilt nõudma abs. amneesiat või siis vähemalt täielikku abjektsiooni. Me’i saa eeldada, et N-ajal ei paistnud xagi päikest, et kevadel ei kõndinud tänavail noored armunud jne. See oli olemas. Oli olemas ning palju sellest oli olemas mitte süst-i tõttu vaid süst-i kiuste. On üsna loomulik, et inimesel tekkivad ka pos. mälestused mingite brändide & muude märkega, mis olid aktuaalsed parasjagu siis, kui tema oli kas noor või muidu täiest elujõus jms. Ehk siis nostalgia teatavate kaubamärkide vastu ei ole minu arust N-nostalgia, seda sel viisil käsitella on ohtlik lihtsustus, mis viitab lihtsustaja mõtteviisi radikaliseeritusele, teatavale kallutet pinnapealsusele. . Ekstra viina, Regati jäätise, kalja jpm. tagasitulek ei tähenda, et igatsetaks tagasi N-aega. Nende brändide naasmine näitab mu arust ainult seda, et N-ajal oli (vbl. täiesti juhuslikult) ka paar täitsa head kaubamärki, need jäid inimesile meelde (ning kes teab, ehk tähendasid need kvaliteetsed kaubamärgid, nende eelistaminegi tglt. hoopis protesti süsteemi vastu) pos-na, mistõttu on neid võimalik uuesti juurutada. Regati jäätis pole ihalus brežnevistliku doktriini järele, vaid pigem kuulub 1e kategooriasse mälestusiga, kuidas näit. 1.jaanuaril 1982 paistis päike, või et kuidas Fila saalis Bachi mängiti.

Olekski nagu kõik (sissekanne niigi juba paraja ajaleheartikli pikkuseks veninud), kuid siin on veel 1 “aga”. Nimelt – Raudse eesriide taga kujunes välja eriline Ida-Euroopa kultuur. Selle väljakujunemise põhjuseks polnud mu meelest aga mitte niivõrd siin valitsenud repressiivne süsteem (pigem on kirjeldatava kult. osaks sellele süsteemile vastuseismine, passiivne protest), kuivõrd lihtsalt eraldatus Lääne-Euroopast. See viis teatava ühiskult-i tekkele, mis siin segunes varasema “eestiaegse” kult-ga ning milles kindlasti laenati palju piirkondlikult dominandilt – Venemaalt – 1kõik, kuidas seda ka sõnus ei vihat või ei materdet. Taoline idaeuroopalik kult. osutus üllatavalt elujõuliseks ning mulle tundub, et paljud regatijäätise materdajad ei võitle tglt. mitte N-nostalgia, vaid taolise kult. vastu, pidades neid ekslikult samaks asjaks. Kuid need pole seda – tegu on 2 erineva fenomeniga!

Ning mul on suuresti heameel, et taoline, isoleerituse tagajärjel tekkinud spetsiifiline Ida-Euroopa kultuur siiski nii elujõuline on. Miks ma rõõmustan? Sest selle kult. kiire surma puhul oleksime me muutunud lihtsalt kõige l-euroopaliku ning ameerikaliku kiireiks ning pealispindseiks kopeerijaiks. Sellest, mis L-Euroopas on kultuur, oleks meil saanud mõttetu lakit mängutoos. Sest L-Euroopas on see kultuur pidevalt taasloodav, aga meil on siin katkestus. Ning mehhaanilise kopeerimisega oleksime võtnud endalt võimaluse kultuuri taasluua, oleksime tglt. & lõplikult kaotanud oma näo. Nüüd on meil alles nägu, on võimalus teha kultuuri loomisest katkematu protsess, ehkki selle kult. osaks on ka pelmeenid & Regati jäätis. Meil on päris oma kultuur ning selle päris oma kultuuri pideval taasloomisel on üsna oluline roll tollel “üldisel” Ida-Euroopa kultuuril. Sest kultuur on miski, mida tglt ei saa säilitada – seda kas luuakse pidevalt uuesti, või see hävib.

Nüüd on küll ülim aeg lõpetada, aga 1 märkuse luban siiski veel:) Nimelt – kummaline on “regatijäätise vaenlaste” puhul see, et nad 1 küljest näevad Eestit jäägitult kuulumas L-Euroopa kultuuri – nii jäägitult, et tahavad siia luua läikiva mängutoosi ning lõigata N-aastad Eesti ajaloost lihtsalt välja (õigemini, näha neid ainult piina-aastaina, kus hommikune päikesetõus oli välistet). IIlt mässab jus seesama seltskond sageli nende väärtuste vastu, mis Euroopa & euroopalikkuse tglt. defineerivad, nagu näiteks sallivus, paljusus, avatus, skepsis jms. Kummaline lõhestatus?

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

6 responses »

  1. analyytik ütleb:

    PH:
    “…et nad 1 küljest näevad Eestit jäägitult kuulumas L-Euroopa kultuuri

    IIlt mässab just seesama seltskond sageli nende väärtuste vastu, mis Euroopa & euroopalikkuse tglt. defineerivad, nagu näiteks sallivus, paljusus, avatus, skepsis jms. Kummaline lõhestatus?”

    Lõhestatus neh!
    Aga õigupoolest vist pigem enesele valetamine.
    Tundub nimelt, et tegelikult EI OLEGI praeguseks siin maal võimu haaranud klike mitte kunagi KAVATSENUDKI siin Euroopat teha, nii öelda.

    See Euroopa-jutt on lihtsalt lollitamiseks, kusjuures tihtipeale unustavad võimurid ära, et mõned inimesed on ikka üle piiri kah käinud ja loevad välismaa kirjasõna ja internetti jne.

    See on absurdne tegelikult. Iga asja kohta öeldakse, et “välismaal on nii”, kusjuures tihtipeale valetatekse inimestele näkku lihtsalt.

    Ja mõneti … vot mõneti tundub, et see vaimupimeduse säilitamine ja kolmekümnendate aastate õhkkonna kultiveerimine on ikka üsna teadlik tegevus. Nii rahade haldajate kui ka poliitilise võimu poolt.

  2. martinluiga ütleb:

    Peaks kah sellelsamal teemal kirjutama. Inimese perspekast, kes mäletab antud ajast peaaegu et ainult seda, kuidas kopikud indiaanlase pildiga lahustuva kohvi purki läksid, aga kellest sai ometigi vasakpoolne sellepärast, et ta luges raamatuid, mis rääkisid paremast maailmast, kui see, mis silmaga näha oli. Ja mis järgneb siis, kui ma kõike, mis mulle teada on, kriitiliselt analüüsin.

  3. Ramloff ütleb:

    Nujah, nood kaubamärkide vastu võitlejad ei mõista näitaks sugugi ka sellist naudingut, mida saadakse eriti absurdsete nõukaaja ilmingute nautimisest, mille tulemusel tekib hoiak “see on juba nii absurdne, et on täiega camp

    Mis puutub aga su viimasesse lõiku, siis ma olen ka seisukohal, et selle seltskonna ideaal pole mitte l-euroopa, vaid mingi eriline “eesti elulaad”, kus kõik elaksid suurtaludes ning kehtiks Patria potestas ja mis kõige olulisem, poleks mingit pluralismi ega demokraatiat, vaid kõik kes selle elulaadi vastu eksiks, oleks kohe reeturid koos kõige sellest tulenevaga. Ehk siis sihuke eluvõõras kujutelm keerata aeg kuhugi tagasi ning leida sealt see ideaalaeg, mida ilmselt nende vanemad on neile idealiseerinud. Sest kusagil peavad ju selle ideaali juured olema? Ehk ongi üks häda neis rahvamuistendites “ilusast Pätsi ajast”, mis elavad meie teadvuses ja loovad reaalsusesse deemoneid?

  4. Annemuri ütleb:

    Kusjuures, nii praegu kui ka toona oli ja on kultuuri seas seda ja teist. Purupunase ja ideoloogilise asemele on astunud lokkav kommerts ja ega üks ole teisest parem, sest mõlemad söövad sestsamast künast, millest tõeline väärtkultuur nakitseb (aga ega see va väärtkultuur ka üksi söödud ei saa, tal on ikka kedagi juurde vaja). See küna sisaldab raha kõrval kahtlemata ka tähelepanu, lõpmatuseni ei saa keegi kultuurile kulutada ei aega ega raha. Kui nõuka-ajal oli ideoloogilist jampsi üpris kerge eristada millestki tõeliselt väärtuslikust, siis tänapäevase kommertsuse eristamine ei olegi niisama lihtne ja lisaks on tribüün avatud ka igasugu tegelastele, kelle puhul andevaesuse korvab agarus oma tahtmiste teokstegemisel.

    Ehk oligi toonase Ida-Euroopa kultuuri oluliseks mõjuriks ja tagasi vaadates köitvuse peapõhjuseks see, et ligi pool sajandit sai see areneda kommertslikest mõjuritest üldjoonis vabana (mis ei tähenda, et head asja ära ei tuntud ja sellele siis väärilist tormi ei joostud). Ometi jõudsid läänest pärit kultuuriuuendused ka siia, transformeerudes millekski essentsitaoliseks, sest pidid käima läbi glavliti tule, vee ja vasktorude. Ja samas loodi ja taasloodi Läänes kultuuri sildi all ohjeldamatult kommertsi ja laoti vundamenti paljule kurjale, mille mõju me praegu valusasti tunneme.

    Toona oli ilma rahata oluliselt kergem elada ja luua kui praegu ja see on fakt. Mis puutub Venemaalt laenamisse, siis maailmakultuuris, aga ka tänapäevases pop-kultuuris pole vene mõjutused mingi häbiasi, Euroopa kunsti-ilmas tegid vene emigrandid ilma nii loojate kui loomingu nautijatena ning ma’i saa aru, mispärast vankade karvamüts, vildid ja puhvaika peaksid olema üksnes venepärasuse tõttu vähem sallitud kui getoneegrite põlvini püksiperse või aastaringselt kantav suusamüts.

    Aga mis puutub nostalgia vaenamisse, siis kellel on õigus keelata mul taga igatsemast mu noorust või aega, mil ma elasin paremini kui täna, mil mind läks kellelegi tarvis või aega, mil mu tervis oli parem? On väga ohtlik, kui miski paigutatakse väljaspoole kriitikat.

  5. notsu ütleb:

    nõuka-ajal oli ideoloogilist jampsi üpris kerge eristada millestki tõeliselt väärtuslikust, siis tänapäevase kommertsuse eristamine ei olegi niisama lihtne

    Ideoloogilise jampsi kõrval oli tollal ka kommertslik jamps olemas. Mõnes mõttes oli NLis ju tõsine tarbimisühiskond, ainult et tarbimine oli hästi keeruline ja töömahukas, nii et haaras veel rohkem tähelepanu kui praegu ja võttis peaaegu religioossed mõõtmed. Mäletate, kuidas suvalist defitsiitkaupa kokku ahmiti, igaks juhuks, sest teinekord äkki ei müüda? tualettpaberist kaelakeedega inimesi? Ja soome telekast tulevad reklaamid olid paljude jaoks tõsine paleus, just see “tõeliselt väärtuslik”, mis ideoloogiale vastandus. Mulle pakub ikka lõbu, et üks kaheksakümnendate lõpu suurema vabaduse ilminguid oli missivalimine. Et mõelge ometi, meil on nüüd õigus oma missi valida. Nagu päris inimestel.

    Kõik ei ahminud, kõik ei käinud, rullid kaelas ringi, aga peavool pidas neid tarbimisketsereid imelikuks ka siis.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s