1)Inimesiga suhtlemiseks pole vaja kuhugi sõita, suhtlusele eelnevaiks tegevusiks aega & raha kulutada, vaid võib kohe suhtlema hakata.
2)Eelnevaga seonduv – jäävad ära kulutused näksile, kohvile jms. reaalse seltskonnaeluga paratamatult seonduvad kulud. Eriti oluline masutingimusis või muidu permanentses suhtelises vaesuses (millest ma vaevalt enam kunagi väljun:))
3)Pole vaja jälgida kaasvestleja kehakeelt, miimikat jms. sest seda’i saagi teha:)
4)Igasugune suhtlus on instant, momentaalne, puudub neetud ootamisaeg (v.a. juhul, kui 1ki netikeskkonnas parasjagu kedagi ei ole, milline kole olux muutub viimasel ajal miskipärast paraku järjest sagedasemaks).
5)Ei pea nägema roppu vaeva vajalike inimeste ülesleidmiseks.
6)Lahenduste leidmine mitmesugusile praktilisile probleemele võib osutuda üllatavalt, lausa uskumatult lihtsaks (vt. minu küttepuusaaga).
7)Ei pea mõtlema, kuidas ebameeldiva inimesega, või mõne vana tuttavaga, kellega miskipärast tülli oled läinud, edasi suhelda. Ei pea seadma suhteid diplomaatilisele alusele, olema paindlik, tegema halva mängu juurde head nägu, pidama läbirääkimisi, otsima kompromisse jms. Saab mittesobivad isikud lihtsalt välja lülitada & teha nägu, et neid polegi kunagi olemas olnud.
8)Saab kogu tutvuskonna valida vaid mulle mingite parameetre põhjal sobivaist isikuist. Tutvuskonna kujunemise juhuslikkus (1 neetuimaid omadusi minu jaoks) küll ei puudu täielikult, on aga tunduvalt vähemoluline, kui “reaalis”. Mis tähendab ka, et praktiliselt puudub igasugune sundsuhtlus.
9)Rääkimata juba igasugu info jagamisest paljude inimesiga xaga ning sellest tulenevast arutelude kergusest. Ei kujuta ette, et peaksin näit. saatma 10eile inimesile identse sisuga paberkirju. See oleks ju õudne! Sellest õudusest internet meid vabastab.

Argumente netielu kasuks on veel, aga piisab esialgu neistki. Nüüd lükkan arvuti välja & lähen netivälist elu elama – sest ka sellel on voorusi, ma pole kunagi üritanudki vastupidist väita:)

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

12 responses »

  1. V.A. ütles:

    “Pole vaja jälgida kaasvestleja kehakeelt, miimikat jms. sest seda’i saagi teha”. Sellest, vastupidi, tunnen just väga puudust, ja tunnen, et see on tekitanud väga palju tarbetuid segadusi ja peavalu.

    “Puudub neetud ootamisaeg” – oled ka ise täpsustanud, et ega see alati ei puudu ikka küll …

    Mis mulle eriti stressi teeb, on see, et kõik toimub – kui muidugi parajasti toimub – kohutavalt kiiresti. Kiri on viuh kohal, vastus viuh samuti. Ja kui ei toimu – siis ei toimugi, ja ei toimu üldse. Kui näiteks vastus viibib, siis hakkad peas ja südames konstruima muidugi selle seletuseks võimalikke stsenaariume, mis sõltuvalt meeleolust võivad olla väga traagilised, ja vaevad end vahel päris ära, ehkki viibimise põhjus võib olla väga banaalne (enamasti ongi). Ajal, mil postiljon tõi kirju nii umbes nädalase vahega, olid omad voorused, närvidele mõjus see paremini, minu meelest. Eile mõtlesin just aga, et sõna “postiljon”, mida ühest raamatust juhuslikult lugesin, kõlab väga veidralt, nagu olekski tegu mingi ajaloolise romaani tegelasega, keda “päriselus” ei eksisteeri. Ma polnud seda sõna ammu kasutanud.

    “Saab kogu tutvuskonna valida vaid mulle mingite parameetre põhjal sobivaist isikuist.” See on tore küll, kuid natuke hirmutab mind ka selline maailm, kus käiakse läbi vaid meeldivuse alusel – need fänkonnad, mis niimoodi internetis tekkivad. Ka blogipostitusele ei reageeri tavaliselt inimesed, kellele see ei meeldi. Mis tekitab illusiooni, et maailm ongi selline, nagu ise oled ja nagu sõbrad. Samas – sõdimine sõimavate kommentaatoritega, see oleks veel õudsem. Õnneks pole mu blogis selliseid veel käinud.

    Ma ei oska internetimaailma sellele pärismaailmale eelistada, ei taha teda teravalt vastandada ka. Sest laias laastus on ta ikka seesama. Ta võiks päriselu lihtsalt toetada.

  2. agulirebaanets ütles:

    Jah, ja kui kodust päevaks otsaks välja oled läinud ja oma mobiiltelefoni koju unustanud, siis tunned ennast nagu munk kõrbes?
    Või kui elekter ära läheb, siis on esimene mõte – peaks guuglist abi otsima, mis teha?
    Või kui wifi levi hetkeks katkeb, jõuad juba arvuti ja lehitsejaga sada imet teha ja ulguda-hambaid kiristada stiilis “kyrie eleison, misnüüdküllsaab”, selle asemel, et seda hetke võtta kui sundust arvutit sulgeda?
    Kui tahad sõbralt, keda ootad, küsida, kus kohas ta ometi on, et ta veel pole tulnud ja ta telefonile ei vasta – jõuad juba sada asja oma peas kokku mõelda?

    Kas nii? =)

  3. Ramloff ütles:

    Noh, internetimaailma eeliseks on ilmselt ka see, et seal võib olla Keegi ka selline inimene, kes päriselus on inimesena läbi kukkunud.

    Sest internetis loevad vaid sinu mõtted, päriselus aga tahetakse sult veel musttuhandet muud asja alates kaubanduslikust väljanägemisest ja positsioonist ning lõpetades mingite kommete, triviaalsuste ja kirjutamata reeglite täitmisega. Päriselus on mõte teisejärguline ja sootuks muud, välised kriteeriumid esiplaanil.

    Nii on lollidel päriselus parem, sest nad saavad just neid väliseid mänge mängida.

    • V.A. ütles:

      Ma siiski ei usu, et internetimaailm on “parem maailm” vms. Ja üldse, ta ei erine “pärismaailmast” kuigivõrd lõppude lõpuks. Mis suhtlemisse puutub, siis erineb ta peamiselt vaid kirjasõnale, kirjalikkusele keskendatuse poolest (kui Skype välja jätta).

      Aga keele ja kirjutatud sõna vahele ei saa võrdusmärki panna. Ega ka mitte kõne ja kirjutatud sõna vahele. Ah, tahaks ikka kogu keelt ja kõnet! Ja ka neis välisteski mängudes on voorusi, julgen öelda, riskides end lolliks teha sellega …

      Ometi olen väga tänulik, et selline asi nagu internet ja muud moodsad kommunikatsioonivahendid olemas on.

      • Ramloff ütles:

        Ei, ma ei kahtlegi, et neis mängudes on oma võlu. Ma lihtsalt ise tunnen end neis täiesti abituna, mistõttu mitu mu tuttavat on hakanud mulle juba diagnoose panema.

        Lihtsalt ma tahan rõhutada, et internet on kanal just neile, kel reaaleluga mingi kiiks ja kes seetõttu neid mänge täiel rinnal nautida ei saa või ei oska.

        Ilmselt peaks siin muidugi tooma mängu ka introvertsus-ekstravertsuse teema, mis on juba loomulaad, ehkki ainult sellele seda reaalsuhtlus vs. internetisuhtlus eelistust taandada ei saa.

  4. notsu ütles:

    Küttepuude jutu peale: internet on info leidmiseks hea, aga küttepuud peab kohale toimetama siiski reaalne transport. Tundub triviaalsena, aga eile õhtul märkasin oma nördimust, et kui mul on vetsupaber otsas, siis ei piisa guugeldamisest, vaid tuleb poodi minna. Et mis mõttes ma ei saa otse netist vetsupaberit.

  5. agulirebaanets ütles:

    Guugeldamisega seoses on mul naljakas mälestus, kuidas ükskord ammu ühes uudistetoimetuses elekter ära läks ja siis ei osatud muud teha, kui üksteisele otsa vaadata ja pakkuda esimest lahendust, mis pähe tuli – vaatame guuglist mõne vastutava isiku telefoninumbri. (Hetk hiljem selgus haamriga-pähe tõelisus ja ei jäänudki muud üle, kui lihtsalt oodata…)

  6. catalina ütles:

    See, et suhtluspartneri kehakeelt ei saa jälgida, on ikka internetimaailma väga suur puudus arvestades seda, KUI suur osa infot just sellest kanalist saadakse (emotikonid ei asenda, kuna neil pole nii palju nüansse)…üks lihtne ja konkreetne ütlemine: veebis suheldes saad sa kindel olla ainult selles, et su suhtluspartneril on veebiühendus (st mitte selles, kas ta on see, kes ta väidab end olevat või mida ta mõtleb või tunneb)

  7. Annemuri ütles:

    Ei ühegi nimetatud kümne põhjuse tõttu pole netielu päriselust parem ega halvem; netielu on ju kanal, mis päriselusid ühendab. Ütleks, et ka netielu on päriselu osa.
    Ma julgen kahelda selleski, et netielus saavad ennast realiseerida isikud, kes päriselus läbikukke kogevad. Ükski teesklus ei saa toimuda lõputult, ta peab millestki toituma – järelikult ei saa ennast lõpmatult salata ja üdini teistsuguseks võltsida. See miski, mis sind netimaailmas esindab, peab sinus siiski olemas olema. Ja olgugi, et väidetakse, nagu poleks otsesuhtlusega paratamatult kaasnevad atribuudid üleüldse olulised, sünnib ka selles osas parasjagu palju traagikat, kui selgub, et tegelikkus ei vasta muljele, mis on loodud või kujunenud, mistõttu peab möönma, et need ikka on olulised küll. Kuigi, tõsi ta on – osasuhted suhtlustervikus on teistsugused ja otsesuhtluses olulisena mõjuvad faktorid lükatakse tahaplaani. Samas on pettumine siiski väga paljus pettuja enese süü – ta on ilmselt eelkõige ennast petnud ja otsinud valet asja valest kohast või näinud seda, mida ise näha on tahtnud. See on ilmselt ka üks põhjus, miks mul hiljuti Pealtnägijas näidatud daamist, kes võõramaises suhtlusportaalis libediku orki oli langenud, eriti kahju ei hakanud, kuigi oleks ju pidanud hakkama.

    Ei ühestki maailma osast saa endale tervet maailma luua, muidu on ses asjas ikkagi tugev ports enesepettust sees.

    • Ramloff ütles:

      Psühholoogilises mõttes me minu meelest loomegi endale maailma. Ses mõttes ma isegi ütleks, et suur osa välismaailmast on meie enda konstruktsioon … ei mitte selles primitiivses mõttes, nagu väidetakse filmis Maatriks, aga palju peenemas mõttes, mida ehk iseloomustaks kõige paremini võrdlus, kus samal tänaval on 2 inimest kelles üks leiab, et kõik vastutulijad on rõõmsad ja lahked, teine aga et kurjad ja vaenulikud. Paradoks on selles, et nende psüühilise reaalsuse seisukohalt inimesed tõesti ONGI seda.

      Seega olen ma Annemuriga ühtaegu nii nõus kui vaidlen vastu. Nõus olen ses mõttes, et ükski netielu ei päästa meid meie endi psüühilise reaalsuse käest: see, kelle jaoks tänaval kõik inimesed on vaenulikud, hakkab seda varem või hiljem tundma ka netielus. Ses mõttes tõesti mingi netielu ei päästa. Kui nüüd aga võtta teine pool: eeldades, et suur osa meie maailmast on ka meie hinnangutest konstrueeritud, siis võib netielu olla ka koht, kus neid hinnanguid korrigeerida. Mulle tundub see netielu toimuvat kergemini kui reaalelus, sest maailma subjektiivsus on siin paremini tajutav – reaalsuses me laseme end häirida mingist otsitava objektiivsuse faktist, seega võime me tunda, et meie väide “kõik inimesed on kurjad” on meie objektiivne tunnetus, mitte aga meie poolt maailmale omistatud uduloor.

      • Annemuri ütles:

        See, kuidas me ümbritsevat maailma tajume, on kahtlemata subjektiivne, see ongi maailma loomine ja siin pole muud kui nõusse jääda.

        Samas. Igasugune püüd objektiivsuse poole sestap ongi nurjumisele määratud üritus, kuna objektiivsuse aspekti siinkohal polegi olemas, kõik tajud on subjektiivsed. Ka objektiivselt mõõdetava tunnuse hinnang on subjektiivne, kuni ei sisalda objektiivset võrdlusmomenti (A on lühike. B on lühem kui A. A on võrreldes B-ga pikk). Ei headust ega ülekohut ei saa objektiivselt mõõta, ei ole võimalik objektiivselt kindlaks teha, kas A armastab B-d rohkem kui B armastab C-d või kui palju viha peab tekkima A sisse, et ta hakkaks B-d vihkama sama palju kui ta teda täna armastab. See, et inimene oma subjektiivseile hinnanguile ihkab omistada objektiivsuse kriteeriumi, on mõnes mõttes halenukker – vaatkem või neid spordialasid, kus tulemus ei ole mõõdetav, nagu iluuisutamine, iluvõimlemine – skandaal järgneb skandaalile ja kuigi püütakse leida skeeme, mis minimeeriksid üksikute kallutatud hindajate mõju, jääb subjektiivsus iseenesest ikkagi tulemuse mõõtmise alusena nõrgaks argumendiks ja alati vaieldavaks, eriti kui eespoole asetatu ja järgneva vahemaa on väga napp.

        Sestap pole mõtet ennast ega kedagi teist süüdistada selles, et ta ei ole objektiivne – ei peagi olema ega saagi olla. Ja siit järeldub, et väide “inimesed on head” või ka “inimesed on kurjad” või “N on kole” – kõik see on tegelikult subjektiivne tunnetus.

  8. kganna ütles:

    Peamiselt raamatute, mitte sõpradega kasvanud inimesena on minu jaox kirjaliku texti emotsionaalsed tagamaad hõlpsamini mõistetavad kui miimika & kehakeel. Seega ma eelistangi kirjalikku suhtlust & internet annab mulle sellex absoluutselt suurepäraseid võimalusi.

    No & noh ‘jõime yle skaibi’ on juba mitu aastat mu tyypilisim pidu.

    A postiljon on muide jätkuvalt olemas. Kui varahommikul postkasti lähedal passid, näed teda kindlasti: see on see väsinud tädi, kes kõigisse avaustesse värvilist halvastipõlevat makulatuuri topib.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s