Lugeja palub minult, et ma ikka võtaks kirjutada sellest, kuidas kulges minu tee kristlusest wiccasse. Et minu mineviku vastu on lugejad üldse huvi tundnud & 1 minevikumeenutus ongi mul siin veel kuskil pooleli, siis võtan küll sellest kirjutada. Võtan,võtan:) Katsun kohe lähimail päevil võtta. Aga täna veel mitte, sest tahaksin kirja panna mõtted, mis V.A. kommist inspireerit:
kuid natuke hirmutab mind ka selline maailm, kus käiakse läbi vaid meeldivuse alusel.”

Olen oma lemmikfilosoofe nimistu tippu ikka kandnud 3 nime: Epikuros, Karl Marx, Noam Chomsky. Järjex varieerub, kuid need 3 nime on minu jaoks tipus alati. Tglt. on aga nii, et Epikuros peaks neist I olema ikka & alati. Ilma Epikuroseta oleks ka Marx minu jaoks tähendusetu. Ehk siis, mida olen varemgi öelnud, mind on alati veedelnud sotsialismi selline variant, mis on ühendet tugeva 1ikisiku rõhutamisega. Sotsialism ei pea tingimata olema kollektivistlik enesesalgamise & mingi “ühise teadvuse” mõttes (need aated on mulle alati vastikud tundunud, lootsin neid koos N-Liiduga minevikku vajunud olevat, aga ei – hoopis rahvusluses näikse need praegu oma IIst tulemist tegevat). Vastupidi: sotsialism võib olla tugevate & täiesti väljakujunenud isiksuste vabatahtlik valik, pragmaatiline otsustus üldise kasu kasuks, kui jõutakse järeldusele, et üldine kasu on optimaalseim ka 1ikisikule. Üldine huvi saab ainult siis olla tõeliselt üldine, kui teenib parimal viisil ka 1isiku huve (jah, ma tean, need huvid võivad olla äärmiselt erinevad, vastandlikudki, aga ma’i pea seda lahendamatuks probleemiks) – ehk siis, utilitaristide kombel: “Tuleb taodelda võimalikult suurt kasu võimalikult suurele inimhulgale”.

Aga minu arusaam 1ikisikust, tema elust & tegevusest põhineb Epikurosel. Samuti on Epikuros minu isikliku eetika vundament ning püüan oma elu elada & otsuseid langetada ennekõike epikuurlikult, alles seejärel muist ideoloogiaist või eeskujuist lähtudes. (Muuseas, sõna “epikuros” tähendab eesti keeles “seltsimeest”:))

Mis siis Epikurose õpetuse tuum on? Epikurost on peetud ateistiks, ehkki rangelt võttes pole ta isegi mitte agnostik. Ta möönab, et tõenäoliselt on kuskil mingid Jumalad, aga inimkonnal pole nendega mingit pistmist & vastupidi ka mitte. Ehk siis tema jumalakäsitlus vastab pigem meie aja arusaamale maavälisisist tsivilisatsioonest – äkki need ongi kuskil, aga üldiselt krt. nendega, vtme parem, kuidas oma asjuga siin hakkama saada. Ühtlasi püstitab Epikuros Ina teodiikeprobleemi (kui Jumal on kõigeväeline & hea, miks ta siis sallib kurja & kannatust) saades sellega kogemata kombel kristlasile ristiks kaela:) (Kogemata kombel seepärast, et tema eluajal veel mingeid kristlasi maamunal üldse ringi ei jaluta, varavõitu nagu).

Inimene sünnib Epikurose järgi maailma täiesti juhuslikult, asja eest, IIst taga. Oma elu elab samamoodi täiesti juhuslikult ning juhuslikult sureb 1l päeval ära ka. Mingit mõtet selles kõiges ei ole, ega tasu seda isegi otsida. Elu ainus mõte on see, mille inimene oma elu jaoks ise annab. Ning see mõte, mille inimene oma elule annab on nauding. Inimene on sündinud nautima.

Peamiselt ei seisne nauding Epikurose jaoks mingeis konkreetseis tegevusis, näit. esteetiline nauding ilukirjanduse lugemisest või siis vastupidi, rõõm enda maani täis joomisest ning järgnevast lällamisest (sel tegevusel täiesti on oma võlu, ma pole põrmugi, kohe sugugi, kriitiline taolise käitumise suhtes). Nauding on eeskätt kannatuse vältimine (siin on Epikurosel suur sarnasus budistidega), ta toob siin sisse “mõõduka naudingu” mõiste. Ehk siis – naudingule järgneb pea alati kannatus, on aga naudinguid, mis toovad järelmina kaasa tugeva kannatuse (purjutamine & pohmakas) ning on naudinguid, millega kannatust vat et ei kaasnegi (ilukirjanduse lugemine). Tõeliselt epikuurlik nautleja eelistab võimalikult vähese kannatusega elu, eelistades seega ka neid naudinguid, millega kaasneb võimalikult vähe kannatust, tarvitades muid naudinguid harva, ainult siis, kui tunneb, et tal edasise isikliku heaolu jaoks on ilmtingimata vaja parasjagu just sellist naudingut, krdile see kannatus:)

Niisiis – olen epikuurliku naudinguaate veendunud järgija. Sellest tulenevalt rakendan nimetet aadet ka inimsuhteis. Inimsuhete mõtteks minu jaoks on tekitada naudingut. Järelikult väärivad pidamist ainult naudingutpakkuvad inimsuhted, muist tuleks hoiduda. Samuti on mõttekas katkestada pikalt naudingut pakkunud inimsuhe hetkel, kui see enam naudingut ei paku.

Naudingut pakuvad eeskätt muidugi teadlikult loodud suhted – sest eks nende puhul ole nauding juba eesmärkki olnud. Juhuslikult kujunevad suhted enamasti naudingut ei too – vastupidi, need toovad sageli kaasa kannatust. Seega hoidub epikuurlane igasugu juhuslikku laadi suhteist, enne mistahes suhte loomist on kasulik inimest kaude tundma õppida, tema tausta & käitumist jms. uurida – et ei sattuks tutvuskonda inimene, kes võiks põhjustada kannatusi. Või veel parem – et tutvuskonda sattuks inimene, kes toob kaasa naudingut ehk nagu ilusasti öeldakse “kelle seltskonnas on kohe rõõm viibida”.

Muidugi tuleb selle nimel, et ligimene tooks naudingut, mitte kannatust, teha ka tööd & näha vaeva. Sõprussuhe tähendab enamiku inimeste jaoks seda, et sõbra kõrvale jäädakse ka tema jaoks raskeil hetkil ning antakse talle abi, mida parasjagu on üldse võimalik anda. Nõndasamuti on see ka epikuurlase jaoks. Selge ju see, et sõbrast, keda on raskel hetkel toetet, on edaspidi oodata kas samapalju või varasemaga võrreldes veelgi rohkem naudingut. Hüljat sõber aga’i paku naudingut, küll aga võib hakata pakkuma kannatust (näit. võib temast saada sinu vaenlane). Naudingu nimel tasub pingutada, kasvõi ajutise kannatuse hinnaga – see kehtib igal pool, aga eriti inimsuhteis.

Kuid on loomulik, et läbikäimise aluseks on ikkagi nauding, ehk siis meeldivus. Tänapäeval on väga palju võimalusi minimeerida oma elus naudingut mittepakkuvate inimeste hulk ning seda olen ma ka teinud. Muuhulgas jääb mul niimoodi rohkem aega naudingut pakkuvate inimeste jaoks & nõnda saan ka mina neile rohkem naudingut pakkuda (kui ma neile naudingut ei pakuks, siis nad minuga ju’i suhtleks). Alati on ka see raske tee, et muuta kannatust pakkuv inimsuhe naudingut pakkuvaks – enamasti nõuab see peamiselt enesesalgamist – aga ma pole veel leidnud mingit mõjuvat põhjust sellist teed ette võtta. Targem ikka kohe eos sinnapaika jätta tutvus, millest peale kannatuse muud tõusmas ei paista ning siirduda naudingute manu.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

6 responses »

  1. ellom ütles:

    Täitsa nõus olen kohe, vähemalt esimese spontaanse reageeringuna. Aga minu meelest on kasulik ka see nipp, et kui oled sunnitud naudingut mitte pakkuvate inimeste seltsis viibima – mingitel hetkedel ja mingeid aegu, siis tuleb leida mingi ükskõik kui väike detail, mis nende juures siiski naudingut pakub. Ja sellele keskenduda. Kohe kui säärane inimene silmapiirile ilmub või meelde tuleb, siis sellele detailile keskenduda ja üritada ka suheldes sellele rõhuda. Ja elu ongi kohe parem ja naudinguterohkem/kannatustevaesem. 🙂

  2. kganna ütles:

    Olen märganud, et mina saan elamist nautida ain’t siis, kui suhtlus mu ymber sujub & keegi mu lähedal ei ole päris akuutselt õnnetu. Seega pyyan ma tihti täiesti teadlikult yxkõik mis seltskonnas siluda & silitada, lepitada & lohutada, hõlbustada & hellitada, julgustada & kinnitada. Puhtalt omakasu nimel, et mul endal olex hea olla.

    Lisaboonusena peetaxe mind veel kenax inimesex. Kuigi mind motiveerib mitte isetus, vaid isekus.

  3. Rainer ütles:

    Ma pean enda algajaks isegi elamises, suhtlemistest rääkimata ja seetõttu pean tunnistama, et valin seltskonda. Selle järgi, mis seltskonna eesmärk seltskonnana on. Osad seltskonnad ei suhtle minuga, kuigi selle vastu, et mina nendega suhtleks, nad pole.
    Siis ma ei võta vedu. Mulle istub suhtlemist nautiv seltskond, kui see on kahesuunaline.

    Aga ma ootan su lubatud juttu, sest ise läbisin tee tõsiusklikust ja mentorite poolt kõrgelt kiidetust peaaegu et lausateistiks välja. Mis see “peaaegu” täpselt on, vajab veel seedimist. Ja seejuures ma ei mõista väga hästi teisi samasuguseid, sest tegelikult ei tohiks sedapidi arengut õigetes oludes toimudagi.
    See on üks valdkond, kus loogikaga pole paljut peale hakata…

  4. Fideelia ütles:

    Ka mina olen spontaanselt selle looga nõus! 🙂 Minuga juhtub paraku tihti, et algul naudingut pakkunud suhe lõppeb fiaskoga. 😦 Ei teagi, kas on viga minus või teistes. Olen ilmselt liiga usaldav ja torman pea ees suhetesse, algul tundub kõik lahe, kuid siis tekivad esimesed vastulöögid ja pettumused. Räägin suhetest siin nagu sõjast! 🙂

  5. udupea ütles:

    see on ütlemata hää lugemine siin täna 🙂

    ei ole minagi nõus tahtnud olla sellega, et ma peaks oma vabal ajal oma vabast tahtest suhtlema inimestega kellega ma ei taha. jah, ma olen jätnud selja taha nii mõnegi sõbra kellega mul enam hea ega huvitav ei ole ja ma ei kahetse seda mitteüksteps.

    ma ei ole küll kunagi julgenud inimese elamise mõtet naudinguks nimetada kuid sisuga olen nõus. igasugune vaevanägemine peaks lõppema naudinguga – on see siis kodu jaoks töörabamine või laste kasvatamine. mõnikord läheb see ka nihu kuid asja mõte võiks ikka olla enesele ja teistele rõõmu pakkumises. st tegutseda tuleb selle nimel, et endal ja lähedastel oleks hea olla ja enamasti ongi nii, et kui ühel on hea on ka teistel hea ja vastupidi.

    juhuslikkust ma ei karda, küll aga tuleb õigel ajal suhtlus lõpetada kui on aru saada, et head sellest ei sünni.

  6. V.A. ütles:

    Kuna sa oled mind tsiteerinud, siis ma natuke kirjutan ka. Ah, ega ma olen üldiselt sellega muidugi nõus, et tihedamalt suhelda võiks nende inimestega, kes meeldivad … nagu näiteks ka (et mingist mulle tuttavast valdkonnast näidet tuua) tõlkija võiks ju tõlkida ikka rohkem (tegelikult muidugi mitte rohkem, vaid ainult, aga seda luksust ei saa alati endale kahjuks lubada) neid tekste, mis tõesti meeldivad – et tulemus oleks hea, ja et ka endal oleks mõnus ja kosutav selle teksti kallal aega veeta oma loetud päevadest etc (jah, ma arvan, et tõlkijal võiks ideaaljuhul tõlgitava tekstiga olla mingi “lähisuhe” vms).

    Aga ma mõtlesin läbikäimise all sotsiaalset suhtlemist laiemalt, kogu seda suhtevõrku, mis inimesel on. Inimene on ju alati väga mitmetahuline, võib-olla isegi vastuoluline, ja suhted, mis tal on, on samuti mitmesugused: sõprade/tuttavatega/lähisuhted (kuidas keegi täpselt neid lahterdada suvatseb), sugulastega ja kolleegidega ja poemüüjatega ja naabritega, ülemustega, alluvatega jpm. Mõnel on isegi vaenlased, võib-olla isegi viha- või veri- või surmavaenlased (ka see on terve keeruline tüpoloogia, eks ole :)), ja ka nendega tuleb siis vähemalt aeg-ajalt kokku puutuda.

    Vaevalt on kõiki neid inimesi võimalik igakülgselt tunda (s.o tervet isikut) ja alati ka valida, ja ka sinust endast tuntakse vaid mingeid aspekte – kes mida. Ja ka sa ise oled ju neis eri suhetes, vähemalt mõnes, veidi teistsugune (isegi siis, kui tahad olla kõigi jaoks üks ja terviklik) – kohandad end mingilgi määral selle “teisega”, kellega parajasti, võib-olla juhuslikult ja hetkeks, kokku puutud, et üldse mingi kontakt võimalikuks saaks. Või leiad end järsku prauh! mingist “rollist” (ehkki parema meelega tahaksid keelduda üldse sellistest rollimängudest), oled end sinna ise kukutanud või keegi on su sinna küsimata visanud, ja pead seal siis kuidagi rabelema, kui sealt välja rabelda ei õnnestu.

    Nojah, ja mis ma seal oma kommentaaris täpsemalt mõtlesin, on, et netisuhtlus ja sõbranimekirjad jne on siiski – ehkki see on tore asi ju ka – tohutu lihtsustus sellest suhetemaailmast.

    Üldse olen mõelnud, et sõnad (enamasti seal ju sõnad on, natuke ka pilte ja helisid), mis internetis liiguvad, püüdlevad väga sageli kuidagi väga sellele, et meeldida, ära võluda, usaldust võita, kaastunnet tekitada jne (vaat et meeleheitlikult), ka spämmkiri tuleb sõnastuses, nagu oleksid spämmijaks südamesõber või eluarmastus. Seda sõprust tuleb igast klikist. Ja see ajab segadusse, ja vahel natuke ka hirmu peale.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s