Kui tahate rahulikult & kodanlikult magada, eks siis magage. Kirjeldet sündmus juhtus ju 2 a. eest, mis teie enam teha saate & mida saanuksite siiski. Eksju, mul on õigus?
Maailma 1 jubedamaid narkootikume kannab nime Bullerby lapsed. Ei, ärge arvake, et mõni keemik on oma uuele surmasegule Rootsi lastekirjaniku tuntud teose nime andnud. Ma peangi silmas sedasama teost – Astrid Lindgreni Bullerby lapsi. See teos, mis kaunil viisil valetab meile kokku õnneliku lapsepõlve, õnneliku kogukonnaelu & veel igavese hunniku igasugust õnne, mille häda on selles, et taoline saab eksisteerida vaid rmtu lkil või filmilinal, teatrilaval jne. Reaalsusega on sel kõigel vähe pistmist, reaalsus on midagi muud, reaalsus on tulvil surnud lapsi. Kes on oma elu ise lõpetanud & kelle kirstu juurdegi veel “tugevamad”, “paremad”, “targemad” & ilusamad irvitama tulevad. Ei – ärge arvake, et surm kellegi kalestunud hinge muuta suudab. Seegi on irreaalsus. Reaalsuses tulevad surma põhjustajad endatapnu hauale tantsima & kusevad sinna. Ainus hea on, et oma elu lõpetanu viimaks rahu leidis.

Kõik, mis pildil kujutet neiust järele jäi, on niikuinii ammuilma vaglust närit või muidu mullaks mädanend või võttis selle hoopis elektriahi ning toda surnud suuresilmset tütarlast, kes muide oli väga elurõõmus & tantsuhimuline (ehkki pole vahet, kui ta ka püstidepressiivne surmaluuletar olnuks, vahet ju tõesti pole) ning ennast koolilõpukleidiks mõeldud roosas kleidis üles poos ei too miski tagasi. Milleks siis kiskuda lahti vanemate haava, kes ehk hakkaksid juba tütre surmast üle saama, kuid avastavad nüüd võõras keeles kirjutet sissekande, millest nad tuhkagi ei taipa ning mille sisu ehk võib nende valu jälle paisutada.

Aga põhjusi leidub, neid leidub.

1)Isikud, kes inimese, kes end nende kiusamise tagajärjel ära on tapnud, kirstu juures ilkumist & irvitamist jätkavad, tekitavad minus eksistentsiaalset õõva. Ma’i julge sellisiga 1 planeedil elada, tõsiselt. Enamik aega viibin ma taoliste kohapealt muidugi amneesias, aga äratoodud lugu toob taolise jälle liiga teravalt meelde tagasi. Need irvitajad ju astuvad täiskasvanuellu, saavad ametikohti, vbl juhtivaid ametikohti, nende tegevusest & otsusest hakkab midagi olenema. Appi! Samas ei leia ma probleemile mingit lahendust. Huvitav, kuidas tunnevad end tõepoolest Sladjana vanemad, kas horvaatide katoliiklik taust aitab neid siinkohal?
2)Selliste juhtumite peale tuleb küll pähe mõte, et lääneriikides võetakse meid – Ida-Eurooplasi, pahatihti täpselt nii, et me kõlbamegi ainult härrasile lauda katma & saapaid viksima ning meie lapsed ongi ainult härrade laste kiusata. Tean, et selline mõtteviisi tglt on vale, et kiusajad leiavad alati põhjuse kiusata, nagu näete allviidat lugudestki – kui sa pole neetud idaeurooplane, kes võiks oma krdi Horvaatiasse tagasi kerida, siis oled sa sitane pede vms. Sealsamas koolis viidi ju täiskasvanute lahkel vaikival kaasabil enesetapuni mitte 1 vaid 4 noort. Aga muidugi on enda tundmine “härrasrahvana” 1 neist viisidest, kuidas kellelegi “koht kätte näidata”. Ning mõisatallis palju peksa saanud eestlasile on pahatihti omane ka end muude rahvaste kõrval “härrasrahvaks” tõsta & põlastada kõiki, kes eesti keelt ei räägi, olgu need siis venelased, rootslased, roomlased, soomlased, taanlased, “krdi rätipäist” “negruist” & “pilungest” kõnelemata. Ning selline mõtteviis toob muidugi kaasa üha uusi & uusi surnud lapsi. Jah, paisatakse neid surma siingi, Soome lahe äärsel mättatükil. Ning Euroopas süvenevad marurahvuslikud-võõravihkajalikud meeleolud (Rootsidemokraadid, kelle kohta teatud osa kajandajaist vaimustunult kilkab, et “oi need küll paremäärmuslased pole” nõudsid 1s väikelinnas rumeenlasile õigeusu kiriku ehitamise keeldu – pole siin mingit pistmist isegi moslemi taustaga inimesiga, kelle kõigi 1meelne & mõtlematu materdamine “fanaatikuiks” & “terroristeks” taas teatavais Euroopa kihtes suurmoeks on muutunud) aitavad tulevasile lapsetappele (sest mõrvad need on, ehkki noor inimene ise küll käe oma elu külge pani, olid tõukajaiks siiski muud) ikka mõnuga kaasa.
3)Lakeerit ettekujutus lapsepõlvest ilusa ajana, lastevahelisist suhteist toredate & ilusate suhteina ning kogukonnast üldse toreda paigana, kus kõik kenasti 1IIst toetavad ning abiks on. Taoline kodanlikku kitšimaali meenutav bullerbypilt lihtsalt ei lase täiskasvanuil laste & noorte (tlgkl ka täiskasvanute endi) probleeme näha, need vaikitakse maha, isegi kui täiskasvanud ise pole kiusat noorukite suhtes otseselt pahatahtlikud (tuleb sedagi ette hoopis sagedamini kui me arvatagi oskame). Juba pikka aega kestnud tagakiusust vdtakse lihtsalt mööda, sest on ju iga hinna eest vaja hoida pilti 1ehoidva & õnneliku kogukonna 1ehoidvaist, tubleist & sõbralikest lapsist.

Põhjusi on tglt veel & veel & veel, aga aitab praegu neistki. Loodetavasti jääb Sladjana Vidovici kuju vähemalt kusagil vähemalt kedagi kummitama ning ehk see keegi teeb omaltpoolt midagi muutmaks asju paremuse poole, hoidmaks ära järgmiste noorte enesetappe (kasvõi jättes need lapsed, kes end tulevikus tappa võiksid, lihtsalt eostamata – kasvõi lihtsalt lastetult elades). Lootma peab, muidu võiks ju ka ennast kohe ära tappa.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

10 responses »

  1. […] did nothing about it. How can we stop this madness? Sladjana Vidovic body lay in an open casket, dreSladjana Vidovic – Sladjana Vidovic is the latest bullying victim to take her own life, and her parents say her […]

  2. notsu ütles:

    Ma peaks “Bullerby laste” (tõsi, eskapistlikult idüllilise) kaitseks ütlema siiski seda, et tüüpilised kiusamiskoolid on suurte klassidega koolid, mitte koolid, kus kõigi klasside peale kokku on kümme-kakskümmend last – väikeses grupis ei teki seda vanglahierarhia mentaliteeti (sellepärast olekski vajalik, et üheski klassis ei peaks olema rohkem kui 15 last); ja tüüpiline kiusamisvanus on varateismeline, mitte 7-9.

    Mul on selle kohta natuke anecdotal evidence’i ka, peaaegu kõik tuttavad, kellel ei ole koolist kiusamiskogemust, on käinud kas väikeses maakoolis või lihtsalt väikeses koolis.

    Ja mul on endal lapsepõlvemälestusi õnnelikust mängimisest à la Bullerby lapsed – see juhtus siis, kui ma sain mängida naabrilaste või nõbudega, kellega mind ei olnud üheskoos kombinaatkooli kinni pandud, vaid sai loomulikumal teel suhteid luua.

    Suurkoolide vangla- või õukonnahierarhia mentaliteedi kohta meeldis mulle väga see artikkel, ma olen seda vbla juba linkinud, aga mine võta kinni, igatahes promon edasi. Wiredis oli kunagi samuti artikkel, kuidas ühes koolis õnnestus saavutada kiusamisvaba keskkond, kahjuks ei leia üles.

  3. tqnis ütles:

    Mnjah.
    Aitüma kirjutamast. Vähemasti see…
    Nojah, vahel vajab meenutamist, et see “saa hakkama ja ela üle, raisk, mina ju sain” suhtumine, mis oma jõhkral moel ju täiesti töötab… enda suhtes tähendab, no mida kuradit ma teistest tean… et see on tegelikult ikkagi üks kuradima libe tee ja ohtlik asi. Või nojah. Tegelikult on omajagu seda kiusajate sarnane olemise soovi kiusatavalgi mingil määral ikkagi sees olnud, isegi kui seda salata. Aga ikkagi on jäle tunne sees, kui vahel avastad, et äkki oledki.

    Teised… ja aitamine…
    Jälle muidugi. Hädas inimesel on abi vaja. Aga hädalise vaarao kombel abilise orjaks tegemine… Isegi mitte teadlikult, kuigi täiesti teadlik kaitse alla võtmine on tavaline asi. Aga ka parimate kavatsustega aitamine on sitas seisus noore inimese orjastamine. Isegi siis, kui üldse ei taha, ammugi siis, kui tahaks “tema enda huvides”.

    Kui jutt segaseks jäi ja sa aru ei saa, mida ma siin kirjutasin, siis võta seda kui kättemaksu magamata öö eest. Oled selle täiega ära teeninud, igatahes.

  4. […] post: In memoriam Sladjana Vidovic Bu yazı Genel kategorisine gönderilmiş ve eks-siis, ndmus-juhtus, tahate-rahulikult ile […]

  5. In memoriam Sladjana Vidovic « Obesega Riiga…

    I found your entry interesting do I’ve added a Trackback to it on my weblog :)…

  6. ellom ütles:

    Ma ütleksin Bullerby Laste kaitseks niipalju, et Lindgreni süüdistati minu teada selles idüllilisuses küllalt palju ja ta ütles vastuseks, et ta ei saa midagi teha, aga tema lapsepõlv Tõesti Oli selline. Millegipärast ma usun, et see on tõsi. On küll selliseid lapsi ja selliseid lapsepõlvi. Terveid kogukondi. Mis on ju iseenesest ideaaliks ka katkisematele kogukondadele. Kindlasti mitte alati Bullerby Laste moel terveks kogukonnaks saamine, aga siiski. Kui me eeldame, et elu, lapsepõlv ja kogukond ei saagi olemuslikult olla midagi muud kui võikad, siis ei ole ju üldse mõtet hommikul üles tõusta? Ja ideaalid on vajalikud, sest inspireerivad unistama ja see annab jõudu elada ja maailma paremaks muuta. Kui Bullerby Lapsed või ükskõik milline soe ja inimlik ühiskond juba kellegi peas võimalik oli, siis ei ole ta võimatu ka reaalsuses. Mis ei tähenda et sul ei oleks õigus. Kuri sünnib sellest, kui me siin ja praegu silmad kinni pigistame ja Bullerby Lapsi näeme, samal ajal meie silme all toimuvaid koledusi mitte märgates ja tõsiselt võttes. Ja kõrvad kinni paneme et keegi meile oma Bullerby Laste maailma mitte kuuluvaid muresid ei räägiks.

  7. Annemuri ütles:

    Tahaks ka Lindgreni kaitseks üht-teist poetada. Nii palju, kui on inimesi, on ka lapsepõlvi ja ehk on mõnele, kel omal nii ideaalset lapsepõlve võtta ei ole, see Bullerby oma jõudu andnud ja takkajärele selle mitte nii ilusa lapsepõlve oluliselt ilusamaks teinud. Ajajärgul, millest see raamat kõneleb, olid peredes, ehkki mitte oodatud, sagedased külalised lastehalvatus, difteeria, muud rasked nakkushaigused, täiskasvanute maailma muserdas suur majandusdepressioon ja järjekordne maailmasõda oli juba käega katsuda. Sellest ajajärgust on kirjutatud ka kahtlemata depresseerivamaid teoseid, ent mõnikord tundub mulle, kes ma ise lapsevanem olen, et mõnest asjast on targem proovida last säästa ja kogu kunst ei peagi padurealistlik olema. Kuigi ma ise lugesin I klassi junnina mõnuga näiteks Tammsaare Tõde ja Õigust (kolmanda köite küll viskasin käest, sest see tundus jama ja tundub, tõttöelda, tänini), kus oli karmi reaalsust ja toatäite kaupa difteeriasse surevaid lapsi, ei arva ma, et Bullerby on üksnes seepärast pask, et seal difteeriat ja nälga ja tapvat tööd kirjeldatud ei ole. Lugesin seda ka ja mulle meeldis, nagu ka Tõde ja õigus. Nii et lapsed, iseenese näitel, oskavad asjadel vahet teha küll.
    Teismeliste suitsidaalsus on mõistagi nukker teema, vägagi nukker teema. Aga mulle tundub, et siinkohal on Arni kirjeldatud mõjuritega pea sama mõjus äraspidine, skandaalidest toituv meedia, mis seesuguseid lugusid mõnuga jahvatab. Nii võibki noorel inimesel jääda ekslik mulje, et muul moel polegi võimalik end märgatavaks teha, või ehk mitte nii ekslik mulje, et sedaviisi on kõige lihtsam kuulsaks saada. Ma ei tea, kelle pärast maksab rohkem kurvastada, kas selle neiu pärast, või ühe väikese poisi pärast, kes paarkümmend aastat tagasi elas koos joodikust ema ja väikevennaga väikeses maakohas ja poos end üles, sest kuulis pealt ametnike vestlust sellest, kuidas ta emalt tahetakse vanemaõigused võtta ja teda ning ta venda erinevatesse lastekodudesse panna. Võõraviha ja sallimatusega polnud siin ju midagi tegemist, justkui vastupidi, asi oli hoolimises ja laste probleemi lahendamises, toonaste vahenditega mõistagi. Tänapäeva kommentaariumites ennast õelusega lõbustav pööbel ei erine millegi poolest sellest, kes keskajal ennast avalike hukkamiste jälgimisega lõbustas, aga hukatavate lapsed ja nende mured lähevad meile vähe korda. Miks muidu alustab “Naistevahetuse” saade juba mitmendamat hooaega? Miks muidu lubatakse ekraanile “Tõehetke” saate formaadis avalikke tuleriitu?

    Meile ei meeldi sellest mõelda, ent liiga palju lapsi peab kandma oma ea kohta liiga suurt muret, arvan ma, jagades vastutust oma vanemate otsuste eest, milles pole antud neile kaasa rääkida. Need mured on väga mitmesugused, alates sellest, mida on süüa, milliseid rõivaid on võimalik või tuleb kanda ja lõpetades sellega, mis riigis elada ja sellest johtuvalt, millist staatust omada. Ja sestap on hea, et miski pakub lastele pisukestki eskapismivõimalust, olgu selleks või Lindgreni lood, kus headuse olemasolu on vaieldamatu. Ma kardan, et ilma Lindgrenita oleks seesinane lapse maailm vaid kui “hädaorg, ära surema pead kord, ja siis mullaks saama…” Mis head me sest saaksime, kui igale maimukesele seda näkku karjuksime üksnes seepärast, et ise sellesse usume? Ja kui sügavale iseendasse vaatame, kas siis ikka usume?

  8. luiga ütles:

    Kui sul on selline miniatuurne ühisond, nagu kool on, mis ei suuda oma liikmetele elementaarset kaitset pakkuda, siis see ühiskond ei õigusta ennast. See kool tuleks koheselt kinni panna – võib-olla tuleks kinni panna kõik koolid – ja mõelda välja mingisugune otsustav restruktureerimine, mis ei luba sääraste asjade kordumist. Üks variant, millele ma oeln mõelnud, on päriselt aktiivsed koolipsühholoogid, kes otsivad aktiivselt igal päeval ohuolukordi ja üritavad neid lahendada. See tähendab muidugi, et too peaks olema reaalselt võimekas inimene, kes kõigest hingest tahab ja suudab midagi teha. Samuti tuleks panustada alternatiivsetesse õppimismoodustesse, nii et inimene ei peaks kollektiivist osa võtma, kui ta ei taha, või kui leitakse, et ta ei tule sellele kasuks.

  9. Annemuri ütles:

    A vot ei ole kool mingi miniatuurne ühiskond. Ühel lapsel on peale kooli veel väga palju muud, tal on eelkõige pere, tal on kodu. Miks peab laps ikka ja ikka saadetama kooli, kus teda kiusatakse? Oli see ainus kool maailmas või? Nüüd, tagantjärele, on muidugi tarvis kohut käia, ikkagi Ameerika. Aga kus siis oldi, kui laps veel elas? Kelle huvid siis esiplaanil olid? Kellel oli nii lihtsam ja igasugu muid muresid niikuinii kuhjaga kaelas? Kui vanemad ei hooli või ei suuda aidata, miks siis kooli süüdistada? Mitu last selles koolis ennast veel ära tapma peaks, et mammad-papad hakkaksid neid sealt ära võtma?
    Inimühiskonnast eraldamine on karistus ja ühtki last ei tohi ühiskonnast päris eraldada, kui see temale kasuks ei tule. Mistahes inimkooslust võib käsitleda kui inimühiskonna mudelit. Antud loo üle mõeldes tundub mulle, et üks teatud inimühiskonna mudel teostas oma American Dream’i ja oli selle eest valmis ohverdama ühe endi hulgast.

  10. notsu ütles:

    Koduõpe on iseenesest olemas. Isegi Eestis, USAst rääkimata, ainult et vahetusõpilasele on see variant mõistagi välistatud.

    Wiredi artiklis, mida ma enam üles ei leia, oli juttu kiusamisvabast koolist, mis tekitati mitte lihtsalt tavakoolist, vaid lausa väikest viisi pätikoolist (olid mingid “raskestikasvatatavad” või lihtsalt õpiraskustega lapsed) niiviisi, et esiteks ei liikunud õpetajad ja õpilased justkui paralleeluniversumides, mis ainult tunni ajaks kokku langevad, teiseks ei olnud lapsevanemad kooli suhtes paralleeluniversumis, mis kokku tähendas, et lapsed ei saanud omavahel mingit “Kärbeste jumala” ühiskonda ehitama hakata, nad liikusid kogu aeg täiskasvanutega samas maailmas ja kogesid seda, millele see nohikuartikli autorgi viitas: et päris maailmas on su tegudel päris tagajärjed ja ei loe ainult see, kui populaarne sa oled. Lastele pakuti ka palju praktikatundide võimalusi eri firmades ja asutustes (jälle tänu vanemate aktiivsusele), nii et neid ei koheldud kui mingeid loomi, keda tuleb lihtsalt kellast kellani majas kinni hoida.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s