Architect Vladimir Lukyanov, Obelisk to the He...

Image via Wikipedia

Viimasel ajal kütab homotemaatika kõrval kirgi Oksase-retseptsioon. Küll leitakse ta liiga süngemeelne olevat, et nõnda süngemeelselt ei peaks N-aega nüüd ka kujutama, küll leitakse tema süngemeelsus õigustet olevat. Eks siin ole õigus mõlemal – ei vaidle N-aja sünguse vastu, aga’i vaidle ka selle vastu, et oli seal nii helgemat kui naljakatki. Helguse kohapealt saaks nüüd pikalt-laialt arutada, et kuidas just & miks & kes selles süüdi on, aga seda ma täna’i tee, vast mõni IIx.  Nalja oli aga 2sorti – sellist nalja, mida igalpool ikka saab & otseselt N-süsteemi absurdsusest tulenevat nalja. Tglt oli ka III, üleminekuvorm, kus igasugune tavapärane huumor süst-st tingit absurdihuumoriga segunes.

Eriti sellest viimasest küljest näitab N-ajastut Tlns elava kirjamehe Mihhail Velleri lühijutukogu “Nevski prospekti legendid”. Need lood on pööraselt naljakad, ehkki tihti tragikoomilised, mõnix lausa väga traagiliselt koomilised, ent ikkagi pööraselt naljakad. Ühtlasi ka ilmselt maatõugu eestlaste (seda on ju enamus neist, ka linnainimesed) I tõsisem kokkupuude suurlinnafolklooriga. Tekivad ju taolised lood spontaanselt kõigis maailma suurlinnus, polnud N-Liit ega ammugi mitte Leningrad ses mõttes erandlikud.

Nagu juba öeldud, ei ole kõik Velleri kirjapandud kaasaegsed naljandid sugugi mitte traagilised, ega ka mitte otseselt süsteemiga seotud. Lugu sellest, kuidas siiami kass põrandat pooniva alasti mehe kellakottidesse kargab, võiks pajatada Läänemaailma mistahes nurgakeses, ilmselt ka paljuis Hommikumaa paigus (vast ehk islami kultuuriruumis tekkiks sellega raskusi, ehkki ma selleski päriselt kindel ei ole). Aga minu (ning tundub, et sugugi mitte ainult minu) jaoks on rmtu kõige traagilisemad lood ühtlasi ka kõige naljakamad. Tglt. kuuluvad need samma tsüklisse kellakotilooga – pajatused Leningradi kiirabi elust, antud elukogenud kiirabiarsti suu läbi. Näiteks lugu sellest, kuidas pikka aega suvilakrunti (või oli see korter, rmtut pole hetkel käepärast & mälu võib pisiasjus petta) mittesaanud elupõline proletaarlane kohutavalt vihastab ning oma endises töökohas põhjaliku kontoritulistamise (see juhtub küll õues, pmst aga on tegu kontoritulistamisega) ette võtab, 1 noort neiut elava kilbina enda ees hoides & muudkui aga tuld andes. Vahejuhtumi lõpetuseks kihutab ta kuuli endale pähe, nagu taolisil tulistajail tänapäeva arenenud lääneriikeski tavaks. Vaene šokeerit neiu aga taritakse psühholoogilise abi asemel miilitsasse, kus teda tunde pinnitakse, ega ta ometi kuidagi tulistaja kaasosaline polnud, mispeale ta uurijate küüsist vabanenuna tänavale astudes infarkti saab & sinnasamma sureb. Tuleb tunnistada, et see neiu äratas minus sügavat kaastunnet, mis aga’i takistanud mind selle legendi lugemise ajal siiski pööraselt irvitamast ning pean nimetet legendi rmtu 1 parimaks. Või II, kus tegelaseks samuti 1 noor neiu, kes õnnetu armastuse tõttu otsustab oma elu lõpetada aknast välja viskudes ning sajab kaela Leningradi blokaadi üleelanud mutikesele, kes vanast harjumusest käib sel tänavapoolel, kus oli vähem kahurituld & seega ohutum. Mutike annab oma otsad ning neiul diagnoositakse kerge põrutus. & samas vaimus edasi, ma’i saa teile ju kõike ümber jutustada, nii võib lugemise huvi ära kaduda. Igatahes N-aja naljakamat poolt on Velleril ülirohkesti & jääb pisut ülegi.

Selle rmtu järg “Legendid 2” enam nii hea pole, koosnedes minu arust suuremas osas mõttetust & venivast jahumisest. Siiski ei maini ma seda rmtut siin ilmaaegu – seal on paar pärli, mida mittelugenud inimene on millestki ilma jäänud nüüd küll. Need on legendid Venemaa 90-date poliitikute elust – loeme sealt näit. praeguseks juba surnud Jegor Gaidari kohta, kuidas tal õnnestus ära hoida Jeltsini diktatuuri kehtestamine ning oligarhide abiga riik enam-vähemgi demokraatlikule kursile suunata – & seda kõike 1 otsustava öö jooksul enne puhkusereisi Austraaliasse. Loomulikult anekdootlikus vormis, aga jääb küs. – mis siis, kui asjad tglt ikkagi olidki nii?

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

3 responses »

  1. keit ütleb:

    Kusjuures “Nevski prospekti legendid” on tõepoolest viimasepeal raamat ja paraku selle järg pole enam pooltki nii humoorikas,aga eks sedamoodi kipub ju kõikide vol2’dega minema.

  2. udupea ütleb:

    tahan tahan tahan… a kust ma raamatu saan?😦

  3. keit ütleb:

    Mõnest antikvariaadist äkki? Mul endal õnnestus Raamatukoist tabada, aga praegu seal vist pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s