Minu isa 1 lemmikanekdoote (olen seda ka 1 varasemas sissekandes tsiteerinud) räägib ikoonimüüjast Petseri turul, kes kiidab oma kaupa: “Ostke puust Jumalaid, ostke puust Jumalaid! Kõvad kui kuradid! Luteruse Jumal väike nagu konn, kössitab altari peal, meie Jumalad suured & värvilised, läigivad & vahivad seina pealt näkku.” See anekdoot meenub ikka & jälle, kui loen või kuulen teatud passeistliku seltskonna seisukohti.

Neid seisukohti võib lühidalt kokku võtta siis nõnda: nüüdisajal on valitsevaks saanud liberaalne moraal, mis sisuliselt tähendab moraali puudumist. Valitseb egoism (egoismi head küljed & loomupärased enesepiirangud vaikitakse olematuks), inimesi ei huvita miski peale omakasu, vähesed moraali & isetu käitumise jäänukid manduvad kuni kurjuse lõpliku võimulepääsuni, kõik hea avaldumisvormid tänapäeval on ainult möödunud kuldajastu rudimendid või siis Saatanast eksitet naiivikute head kavatsused, mis tglt. sillutavad põrguteed. Liberalism & eetiline relativism toovad kaasa lapsetappe & kõike muud kurja. Ainus mis aitab, on pöördumine Jumala poole (enamasti katoliikluse vormis) ning mingi minevikus eksisteerinud ühisk. korralduse (enamasti feodalismi) taastamine.

Kogu see mantra taandub väga ruttu müügilauseks: “Teil pole moraali! Meie pakume seda teile, aga ainult siis, kui võtate Jumala pealekauba”. Jumal, mis peaks kristlasile Ikohal olema, on siin taandat tõeliseks “kauba peale asjaks”, “tasuta kohustuslikuks kaasandeks”. Täpsemalt nähakse Jumalas moraali tagatist. Jumal tagab moraali & ühisk. korralduse kehtivuse. Tema ainus (või vähemalt peamine) funktsioon on asuda võimuhierarhia tipus, legitimiseerida teatud seltskonna maine võim, olla see, kellele taandatakse käsud & korraldused, struktuurid & mõtlemismudelid.

Kes Jumal on & kas ta üldse on, ei tundu selle koolkonna passeistele isegi oluline olevat. Moraal on Ijärguline, Jumal saab moraaliga võrreldes olla parimal juhul IIjärguline. Jah, loomulikult tuletatakse Jumalat meelde igal maitsekal & maitsetul võimalusel. Tuletatakse meelde Jumalat & enda toetumist temale. Teksti analüüsides selgub aga õige kähku, et kultusobjektiks on Moraal, mitte Jumal. Viimast läheb vaja ainult selleks, et ilma ei kipu absoluutne moraal relatiivsest erinevalt kuidagimoodi kehtima, “Keegi pidi selle moraali ju kunagi kehtestama”, nii aetaksegi kogu “süü” Jumala kraesse, tehakse temast moraali põhjus. Aga ainult selleks Jumalat tarvis lähebki.

Tihtipeale kuuleb ka arutlusi, et “see või II moraalne seisukoht on ühine kristlusele, islamile, judaismile & kui hästi läheb, siis veel krt teab kellele”. Sellise argumendi esitamine tõendab iseenesest, et moraal on primaarne ning Jumal, või isegi kõik religiooni muud mõõtmed eetilise kõrval, parimal juhul sekundaarsed. Moraalijumal saab olla ainult puust jumal, inimeste väljamõeldud jumal, õigustamaks nende teatavaid ettekujutusi moraalist. Elu sellel Jumalal olla’i saa, eluvaim on temast välja lastud, liiga instrumentaalne on ta ise elus olemise jaoks.

Minu jaoks on iseenesest kummaline, mis on need psühholoogilised, sotsioloogilised &/või antropoloogilised tegurid, mis panevad inimesi Moraali Jumalana kummardama, tõstavad Moraali tglkks Jumalaks, alandavad Jumala Moraali õnnetuks abimeheks? Kuidas on kummardada hardas palves kõigeväelise Moraali ette? Ning eeskätt – miks ikkagi on vaja Moraali ilmtingimata suure M-tähega? Kus on moraalikultuse juured? Selleks tuleks ilmselt usundilooliselt tunnistada end interreligioosseks pidava moralistide sekti olemasolu ning allutada see usundiloolisele uurimisele. Sest juba ammu tundub mulle, et on olemas moraalireligioon selle sõna kõige otsesemas tähendus – religioon, mis ongi suunat Moraali pälvimisele.

Ning kuidas lahendavad need inimesed oma sisemise vastuolu – sest olles moraaliusuline, on võimatu elada teadmatuses oma paratamatust silmakirjalikkusest? Ise tead küll, et “Jumal pole oluline, Moraal on põhiline”, aga üldsusele pead seda serveerima ikka IIiti, et Jumal (see õnnetu puujumal, kes ju’i kõlba muuks kui moraali garandiks) on põhiline, sest et mainit religioonide rebu ikka kisub sinnakanti, tee või tina.

Eks peab minema Petseri turule, ikoonimüüjalt küsima.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

5 responses »

  1. keit ütleb:

    “Moraali Jumalana kummardama, tõstavad Moraali tglkks Jumalaks, alandavad Jumala Moraali õnnetuks abimeheks?”

    Mis õnnetu abimees – nende jumal Don pakub ju hoopis katust ja lööb nende jutu järgi hambad kurku igaühel, kes püha perekonna reeglite vastu eksib. Maffia värk.😀

  2. kganna ütleb:

    Miskipärast meenub taas preestritytrest vanaema õpetus: & kui pattu tegema hakkad, keera Jeesukesel nägu seina poole, siis ta ei näe, siis on kõik korras. Kõvad kui kuradid, tõepoolest;)

  3. Asjadest ütleb:

    Huvitav arutlus. Samas ei saa päris aru ikkagi. Kui lähtuda eeldusest, et Jumal on Kõige Looja, siis pole midagi kummalist mõttes, et moraal on osa loomingut. Ma ei püüaks nii väga vastandada.

    See oleks ju umbes sama, kui sa arutleksid, kas isa antud nõu ei ole ehk isast endast olulisem ja isa jääb selle nõuande varju.

  4. Ramloff ütleb:

    Kusjuures mulle tundub, et selline moraaliusk eeldab (vähemalt taustsüsteemi objektina) väga tugevalt ka vastandprintsiibi ehk siis Saatana olemasolu. Monistlikus süsteemis oleks tõesti Jumal Kõige looja, järelikult ei ole midagi, mis oleks temast lahus – järelikult kogu moraal-moraalitus toimub niiöelda jumalikkuse sees.
    Just seepärast tundub mulle Moraalireligioon palju sügavamalt dualistliku maailmavaatena, kui seda on isegi Uues Testamendis paiguti esinev dualism. Moraalireligioon vajab vaenlast – ja kui välist ei ole, siis võideldakse enda sees, näiteks oma ihuga, ehk siis loomulike füsioloogiliste vajadustega.

  5. Annemuri ütleb:

    nojah, eks tule siit välja see, et ega ole tähtis, kelle või millega – oluline on võidelda ja võita. Ehk selgitab see ka vägagi levinud vastandamise ja vaenlaseotsimise kihu religioonikaugetes valdkondades.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s