Author Laura Ingalls Wilder used her experienc...

Image via Wikipedia

Ma siin 1päev panin lataka kirja “Bullerby laste” poole, et selline lakeerit värk mis aitab paljuil inimesil kujundada äärmiselt ohtlikku muljet, et inimesed ongi 1IIe vastu kenad, mis teebki elu ilusaks. Et nagu oleks kogukond, mille elanikud ei tegele peamiselt armutu võimuvõitluse ning 1IIe äratrampimise & allutamise, vaid ka päriselt millegi muuga, tglt ka olemas. Et kuskil nagu oleks selline. Et olevat võimalik rahu & hea läbisaamine lihtsalt täiesti juhuslikult 1 kohas elavate inimeste vahel. Tglt. muidugi midagi taolist ei ole ning mistahes suvaline geograafiline kooslus on automaatselt ka vihkamise, võimuvõitluse & alanduste kants – vastupidine on planeedil Maa kahjuks juba puhtpraktiliselt täiesti võimatu, isegi teoreetiliselt. Aga muinasjutud rahvale ikka meeldivad ning olen täna isegi leebem Lindgreni lakeerit lapsepõlve suhtes. Sestap räägingi sellest, et kellele
“Bullerby lapsed” peale lähevad, neile peaks meeldima ka telesari “Väike maja preerias”.

Eks see omamoodi kultusseriaal olegi, põhjaeestlased on tolle kunagi 80-dail juba Soome TV-st ära näinud ning vahivad nüüd nagu vana tuttavat. Olen kohanud FB peal hõikeid, et “oimisasi jälle telekast jookseb” täiesti hämmastavailt inimesilt, kellelt kohe kuidagi ei osanuks taolist oodata. Isegi ZA/UMi kommides keegi väitis, et läheb kohe just nüüdsama seda kodanlikku sarja vtma (ei leia seda kommi üles kahjuks enam, miska’i saa ka linkida).

Ise vtn sarja mingis mõttes “paratamatuse sunnil”. Olen nimelt tööpäeviti enamasti just sel ajal montaažis, kui ETV pealt “Väike maja preerias” jookseb. Montaažis, teatavasti, on 3 telekat ehk monitori – 1 jookseb “must pilt” ehk toormaterjal, II “puhas pilt” ehk valmismaterjal & III see, mis parasjagu ETV eetris on. Ma’i teagi, miks see 3 telekas seal tingimata peab olema, otsest vajadust selle järgi ju pole, aga just III teleka ekraanile on kuvatud ka õige kellaaeg. Ning kella tuleb montaaži käigus üsna tihti vdta. Pole siis ime, et kellaajaga koos jääb silma ka see, mis kellaaja tausta moodustab ning nii olen “Väikse maja” sündmusiga üsna kursis.

Seriaal “Väike Maja Preerias” ongi kirjutet rmtusarja “Väike maja” põhjal. Rmtud pani kirja Laura Ingalls Wilder (jah, seesama Ingallsite pere Laura, “poolepindine”) autobiograafilise pildina oma lapsepõlvest Walnut Grove’s Minnesotas. Peale rmtute kirjutamise on L. Ingalls Wilder läinud ajalukku ka oma tütre kaudu – Laura tütar Rose Wilder Lane on koos Ayn Randi & Isabel Patersoniga libertaarse ideoloogia 1 rajajaid. Ma küll ei tea, miks sellist õnnetust vaja oli, aga ju siis ei saa head ilma halvata.

Seriaal lahknevat väidetavalt rmtute tekstest üsna oluliselt (ei tea, pole 1ki “Väikese maja” sarja rmtut lugenud), moonutet olevat sündmusi, toodud juurde uusi tegelasi jms. Eks seda ikka juhtub. Aga seriaali põhjal jääb mulje, et kuigi “Väike maja” on kahtlemata tegelikkust ilustav, lakeerit, ei ole see lakeerituselt päris võrdne “Bullerby lastega”. “Väikesesse majja” jooksevad sisse ka süngemad toonid, kui järele mõtlema hakata, siis suurem osa seriaalist tegelikult inimestevaheliste konfliktidega tegelebki. Ainult et nagu väikekodanliku kultuuri moonutusele kohale, lõpevad konfliktid hästi st. väikekodanliku kogukonnamoraali võidulepääsuga, hea saab ikka võimu kurja üle ning ükski läbielamine pole nii laastav, et inimeste hingi pikaks ajaks muserdama jääda, seriaali igas uues osas saavad kõik jälle puhaste lehina rõõmsameelselt alustada. Nii et autobiograafia sugemetega muinasjutt – aga eks ma öelnud kohe alguses, et see on muinasjutt. Tglt on ju õigus Annemuril, et pole mõtet kujutada elu sellena mis see päriselt on – suvaliselt kokku sattunud totaalselt erinevate inimeste omavahelise kivelõhkuva vihkamisega täidet hädaoruna – seda näeme me enda kõrval päevast päeva, näeme seda rohkem, mida vähem me hoolikalt valime seltskonda ringiliikumiseks & mida rohkem me suhtleme inimesiga, kes pole meie sarnased. Eks siin olegi kunstil ka leevendav funktsioon, kunst peab tooma lohutust, vabastama inimese valit hetkiks reaalsuse masendavusest, olema religiooni kombel “oopium rahvale”. Ning tarvis läheb seda oopiumit küll, kahtlemata – ainus pahupool ongi see, et nii võivad inimesil teleekraanilt nähtav muinasjutureaalsus ning tglkus segi minna ning nad võivad hakata uskuma, et inimesed ongi ilusad ja head. See eksiarvamus läheb enamasti ülikalliks maksma, halvimal juhul tuleb maksta eluga.

“Väikse maja preerias” (ning küllap siis ka “Väikse maja” rmtusarja) tegelased on väikekodanlased selle sõna kõige otsesemas sotsiaalses tähenduses. Nad ongi väikekodanluse kui klassi – tänapäeval üsna kadunud seltskonna – esindajad, väikeomanikud, pisikapitalistid. Samasugune seltskond, keda ka Oskar Lutsu “Kevades” & “Suves” & järgnevais kohtame. Peamiselt talunikud, aga lisandub mitmesuguseid antvärke. Nii annab seriaal oma lakeeritusest hoolimata ilmselt üsna hea pildi, milline võis XIX saj. lõpu USA maaväikekodanlase mõttemaailm olla.

Minu jaoks on seriaali plussiks ka Minnesota mõõduka puritanismi kujutamine. Ehkki ma ise ilmselt nõnda protestantlikus olustikus elada’i suudaks, on praegu, kus ma tajun nii krüpto- kui ka päriskatoliikliku moralismi revivalismi (ehkki see tglt oluline ühisk. probl. pole, nagu juba 1päev ütlesin) väga kosutav vdta midagi tõsiselt protestantlikku igas mõttes. Ka protestantlikult minimalistlik esteetika on mulle ajapikku meeldima hakanud, nii et seda enam. Ma polegi päris täpselt aru saanud, millist usutunnistuskonda Ingallsid & nende kaaslased esindavad. Tegu on selgelt piiskopliku struktuuriga kirikuga, seega USA oluis kõige tõenäolisemalt metodistid, Minnesotas aga oli ka palju luterlasi, samas jumalateenistuse käik (nii palju kui seda seriaalist näha on) viitab reformeerit e. kalvinistliku taustaga kirikule (millest USA-s on õige mitmel samuti episkopaalne struktuur). Aga jah, igatahes on igasuguse krüptoliikliku möla kõrval nõnda meeldiv ausaid protestante tegutsemas näha:)

1 kummaline konflikt avaldub ses seriaalis mu jaoks. Nagu juba ütlesin kajastab seriaal kõige selgemalt väikekodanlikku ilmavaadet. Kogu seriaalis pidevalt tegutsevast seltskonnast on ülejäänute jaoks aga ilmselgelt kõige negatiivsemad & vastuvõetamatumad asula kõige rikkamad inimesed – tõusiklike kommetega poepidajad, Olsenite perekond. Kuidas on võimalik, et rikka(ma)d on väikekodanlaste jaoks negatiivsed, isegi põlastusväärsed – on ju rikkamakssaamine, jõukuses edenemine väikekodanlase tõeline paleus? Seda filmis avalduvat ning ilmselt üsna siiralt edastet kultuurikonflikti pole ma osanud enda jaoks lahendada. Aga jah, miskipärast käitub justnimelt ainult Olsenite perekond nii, nagu inimesed päriselus käituvadki, erinevalt ülejäänud tegelaskonnast on nemad kujutet realistlikult, on nad tõesti elust maha joonistet, mitte muinasjutuliselt, juba imalaltki, positiivsed, nagu näit. on kujutet Ingallsite perekonda.

Jutt on kole pikaks veninud juba, enne lõpetamist aga paar sõna ka režissöörist & meespeaosatäitjast Michael Landonist. Esmalt on üsna naljakas, kuidas tõsist protestantlik-puritaanlikku maawaspi mängib juudi päritolu ameeriklane. Aga no mis seals ikka. Kuid Landonis näikse avalduvad mingi kummaline ambitsioonikus – ses filmisarjas mängib ta ilmeksimatut, ehkki väga head ning alati abivalmis, patriarhi, pereisa, kellele ikka alt üles vdtkse, IIiti oleks mõeldamatugi. Vaieldamatut liidrit seega. Järgmises seriaalis “Highway To Heaven” mängis ta aga juba suisa inglit – sõna otseses mõttes inglit, seriaali peategelane ongi Maale laskunud ingel. Huvitav, kui ta poleks 1991. soolevähki surnud, kas ta siis oleks järgmisena Jumalt mänginud või?:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

14 responses »

  1. Rainer ütleb:

    Seda sarja ei vaata, sest kvaliteetseid sarju on rohkem kui jõuaks ära vaadata ja ma maadlen valikutega, mida võtta, mida jätta.
    Aga irmusheaste nõus selle mõttega, et seda klantspilti praktikas kusagil pole ja olla ei saagi.
    Samavõrd ajavad mind (kergelt) öökima väljendid kellestki lähedasest, kellele KÕIK võid usaldada. Well, võid jah, kui pole enne kõrvetada saanud, aga isegi sel juhul pole see puhtfüüsiliselt/ajaliselt võimalik, kui sul vähegi arvestatav elulugu seljataga on. Te ei saakski muuga tegeleda, kui sina räägiks talle KÕIK oma elust. Ja teie elupäevad lõpeksid sellega, kuidas sa talle teie ühisel surivoodil räägid: “Ja siis hakkasin ma sulle kõigest jutustama…mäletad?”
    Öäk…!

  2. zeeta ütleb:

    jaajah, headus in ikka ilge värk kyll !

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Mitte headus pole ilge värk, vaid see, et seda väidetakse olevat kohtades, kus seda tglt. pole. Teame ju kõik, et headus on ülim defitsiit, mida harva ette tuleb. Teleseriaalid jms. üritavad meid veenda, et headus on täiesti harilik olux.

      Xan siis oma sissekande leitmotiivi: Tglks EI OLE OLEMAS KOGUKONDA, MILLE LIIKMETE PEAMINE TEGEVUS EI OLEKS ARMUTU VÕIMUVÕITLUS VAHENDEID VALIMATA. Teleseriaalid & rmtd väidavad nagu oleks puhtalt kogukonnapõhine sõprus, vendlus & ühistegevus ka päriselt võimalikud ning isegi olemas, eksitades sellega inimesi & põhjustades neile täiendavaid kannatusi.

      • Punane Hanrahan ütleb:

        St. kogukonna all pean siin silmas kas geograafilisil või muil juhuslikel asjaoluil tekkinud kogukonda, mitte sõpruskonda või aatekaaslaste ühingut, kus valitsevad algusest peale hoopis IId reeglid (mis ei tähenda, nagu’i võiks ka sõpruskonnas võimuvõitlus väga suureks minna & inetuid toone võtta, seega Raineri tähelepanek, et tglt ei või üldse mitte kedagi mitte kunagi usaldada, vastab üsna suurel määral tõele (minu puhul siiski mõningate eranditega, on 1 inimene, keda ma täielikult usaldan & veel mõned, kelle suhtes julgen olla suhteliselt väheettevaatlik).

  3. Ramloff ütleb:

    Ma olen selle seriaali aastaid tagasi isegi täies pikkuses ära vaadanud. Ma võtaks seda kui unistamist, mingit võimalust osadele inimestele leida seda turvatunnet, mida neil reaalsest elust leida ei õnnestu – kasvõi selleks tunnikeseks, mis teleka ees ja ehk veel tunniks-paariks, mil selle seriaali lainel ollakse ja reaalse elu situatsioonid pole veel sellest fluidumist välja toonud. Aga selline 2-3 tundi on tegelikult puhkus.

    Lihtsalt, mitte ükski inimene ei jaksa kogu aeg neis selle maailma paratamatutes konfliktides olla ja vajab mingit lõdvestumist, miks mitte sellist.

    Iseasi on see, kui me hakkaks oma lähedastelt või sõpradelt eeldama mingeid selliseid reageeringuid nagu sellistes filmides – siis võime kas meie haiget saada või vastupidi, räigelt üle teise inimese piiride tungida.

  4. Oudekki ütleb:

    Mina arvan, et see on liiga kategooriline väide, et iga juhusliku kogukonna peamine tegevus on võimuvõitlus. Kogukondades tihti on võimuvõitlus, võib-olla selle eksisteerimine on paratamatu, aga ma ei saa kinnitada, et see oleks peamine tegevus.

    Vahepeal inimesed näiteks harivad üheskoos maad, maa-harimine on nende peamine ühistegevus ja võimuvõitlus tuleb alles selle järel. Mõnikord nad lihtsalt elavad ühel alal, suhtlevad omavahel mõnevõrra ja ei tegele üldse suurt võimuvõitlusega. Veel, ma arvan, et mida rohkem kõiki rahuldavalt on ressursid jagatud, seda vähemolulisemal kohal on võimuvõitlus. Kindlasti on alati inimesi, kes tahavad rohkem ja ebavõrdsust, aga siiski, see ei pruugi olla peamine, millaga inimesed tegelevad. Vahepeal tekib võimuvõitlus mitte sellest, et saada võimu kui niisugust, vaid sellest, et on erinevad arvamused sellest, kuidas seda kogukonna peamist asja organiseerida.

    Lisaks, võimuvõitlus ei välista kogukonnapõhist sõprust – võib olla, et inimesed omavahel kaklevad, aga kui on mingi suur jama (maavärin näiteks või naabrite rünnak), siis kogunevad kohe kokku ja aitavad üksteist. Bologna ajaloos on selline juhtum, kus austerlased arvasid, et kuna mingit sõjaväge ei ole, siis selle linna nad võtavad vasaku käega ära. Bolognesidele võõrvõimud kunagi eriti pole meeldinud ja nad reageerisid üksmeelselt ja kokkuleppimata sellele ohule, ajades hangude ja kirveste ja muude huvitavate vahenditega sissetungjad minema. 8. august 1848. Teine analoogiline juhtum on näiteks 2 august 1980, kus siis, kui Bologna raudteejaamas plahvatas pomm ka inimesed lihtsalt kõik jooksid kohale abistama, isiklike autodega, isiklike vahenditega, töötasid päevi. Ka ilma mingi kutse või organiseerimiseta. See kõik ei tähenda muidugi, et igapäevaselt siin ei oleks konflikte, võimuvõitlust ja muid huvitavaid asju. Aga see näitab, et võimuvõitlus ei ole peamine, peamine on omada linna, kus elanikel oleks mugav elada.

    Ma mäletan lapsepõlve väikelinnast ka omajagu võimuvõitlusi (ka küllalt inetuid), eriti üleaedsete vahel, aga ma ei mäleta, et see oleks peamine olnud. Peamine oli rohkem oma aia harimine, töö ja seesama, elatava linna omamine.

    Aga kui tahta tolle preeriamajakese aja realistlikku kujutust, siis võib lugeda Joanna L. Strattoni “Pioneer women”

  5. zeeta ütleb:

    Ramlofiga sama meelt. Ma lisaksin, et filmid, kirjandus ja muusika, mis on vabad vaenulikkusest ja ebaõigluse võidukäigust, on antidepressantidest parimad. kahjuks on suur hulk inimesi niisuguse ravimi suhtes allergilised.
    //….. kardate, et 1 v teine ‘klantpilt’ kajastab headust kui täiesti ebaloomulikku ja võimatut ja ei inime võib äkki hakata arvama, et teisiti kui harjumuspärase vägivaldsuse ja petturluseta on ka võimalik? ei hakata arvama. 10 a tagasi kyttis sotsioloogide ja psloogide hulgas kirgi uurimusliku kysitluse tulem: kui lastele 5-10 a teatati, et kellegi onu, tädi v vanaema on surnud, siis (numbriliselt ei mäleta) ilmnes, et enamik lapsi pidasid surma põhjuseks kurjategijate käe läbi, peksmise tulemusel v mingi suure õnnetuse läbi surmasaamist. Mõistet ‘loomulik vanadussurm’ oli neile väga raske segitada. Siis ei olnud veel arvutimängude võidukäik alanud, olid vaid filmid. … ma ei julgex praegu kyll sellelaadset uurimust teha, mind lintšitaks ausa tulemuse teavitamise korral.

  6. zeeta ütleb:

    kes lintšix?
    kogu see mass, kes äsenit naudib ja kogu see tsunft, kes seda toodab. kusjuures … nojah, lintsimine toimub kaasajal nii, et asjade seostest ning tuumast rääkijad lihtsalt tehaxe lollix – silt kylge, et umbluu – ja mine sa räägi myyriga.
    see kõik juba toimub, ma ei ‘ennusta’ tulevikku.

  7. zeeta ütleb:

    vabandust: äsenit = äKsenit (ma ei leia sobivamat emakeelset sõna , sest põnevus on palju lahjem väljend)

  8. ants ütleb:

    Arni! Nüüd Sa aad koos mõne teesega lihtsalt naarma !!!

    • Ramloff ütleb:

      Ants, ma kujutan hästi ette, et sulle võib see naljakas tunduda. Aga ma siiski tooks siin sisse ühe aspekti, mis Väikese Maja kogukonda paljudest tegelikest kogukondadest eristab. Nimelt on selle filmi tegelaskond kuidagi üsna sarnane, isegi selliseid veendunud urbanistlikke linnaelanikke satub sinna harva.

      Võiks ju spekuleerida ka teemal, et mis juhtub siis, kui sinna idüllilisse keskkonda satuvad inimesed, kes oma elulaadilt ja vaadetelt piisavalt teravalt erinevad. Kas jätkub ka siis inimestel rahumeelsust ja kannatlikkust või lahvatab siis vimm ja viha?

      Ja seda asjaolu ilmselt Arni, mina ja veel mõnedki selle blogi lugejad teame reaalelust päris häst.

      Ehk siis võiks siin selle väikekodanluseskepsise ehk võtta kokku ka sõnadega: kas see rahumeelsus jääb järgi, kui nende kõrvale satuvad inimesed, kes nende maailmapilti ja -mudelisse ära ei mahu?

  9. a ütleb:

    PH:
    “Xan siis oma sissekande leitmotiivi: Tglks EI OLE OLEMAS KOGUKONDA, MILLE LIIKMETE PEAMINE TEGEVUS EI OLEKS ARMUTU VÕIMUVÕITLUS VAHENDEID VALIMATA.
    +
    St. kogukonna all pean siin silmas kas geograafilisil või muil juhuslikel asjaoluil tekkinud kogukonda, mitte sõpruskonda või aatekaaslaste ühingut, kus valitsevad algusest peale hoopis IId reeglid…”

    Yeah. Selle peale meenus mingi internetilehekülg, mida kunagi ammu sirvima juhtusin. Loodetavasti on seesama. Ilmselt ikka on, kuigi 100% kindlalt ei mäleta.

    Peaceful Societies
    Alternatives to Violence and War

    http://www.peacefulsocieties.org/

    Ei oska muidugi öelda, kui täpselt see temaatika haakub, aga oletan, et ehk mõneti siiski.
    Paraku ma ei mäleta ka hetkel, mis seal täpselt kirjutati, aga noh loodetavasti leiab keegi sealt huvitavat mõtlemisainest.

  10. Annemuri ütleb:

    Tohin ma küsida, Arni, Sinu kui mõtte väljapakkuja käest, et kelle vastu suunas kogukond, millesse Sina arvad end kuuluvat, oma viimase vihase rünnaku ja kes võitis?

    Ent mitme siin kommentaariumis enne mind asetleidnud väljaütlemise toel julgen ma arvata, et tegemist on ikka selle vana hea printsiibiga – inimesed on kas x-inimesed või y-inimesed… Hindamises kipuvad valitsema kaks stereotüüpi – inimesed on kas a priori head, kellel on sisemine tung areneda ja produktiivne olla, või siis inimesed on a priori halvad, keda patumülkasse langemast hoiab vaid karistusehirm ja range kontroll. Tõde, nagu alati, on seal kusagil vahepeal ja nii, nagu on igas ühiskonnas omad ansipid, kes olenemata riigikorrast ihkavad ladvikus istuda, on igas ühiskonnas ka neid, keda võimuvõitlus jätab täiesti külmaks, ent kes kahtlemata oleksid solvunud, kui kohtaksid seesugust inkriminatsiooni, kuna ühiskonna liikmed nad ju kahtlemata on.

    Olude sunnil olen minagi viimasel ajal juhtunud paari seeriat preeriaepopöast nägema (kuigi see pole esimene kord, kui see sari eestikeelsetes kanalites jookseb). Just täna hommikul turgatas mulle pähe – mida on seesugusel üpris religioonitiinel ja moraalirikkal üllitisel tänapäeva inimesele öelda? Isegi nalja ei saa. Aga samas, mida on öelda igasugu krimi-sarjadel, mis on niisama jaburad, ainult et vagaduse ja tubli-töökas-õnnelik-mentaliteedi asemel vahivad vastu väärdunud kurjategijad ja neid jahtivad küünilised võmmid või teaduse viimase sõna imevidinatega relvastatud kõikvõimsad eksperdid? Kas lootusetu võimetus “musterinimestega” samastuda vajab neutraliseerimist tõdemusega, et kuna ma elan kaasa kurjategijate püüdmisele, olen automaatselt “õigete” poolel?

    Mis puutub poodniku põlgamisse “Väikeses majas…”, siis tuletagem meelde, et ega Kiire-pere antvärgielu kõige grammovonni ja väljamaa snittide maaletoomise kõrval ka meelakkumine ei olnud. Lapsed pidid kannatama jõhkrat koolikiusamist jne jne. Eks tule tunnistada, et ka väike hea inimene oskab väiklaselt kade olla ja joonistab seepärast kadestatavale kättemaksus krokodillihambad suhu. “Ma panen su laulu sisse,” vannutas Aadu Kohviveskit.

    Kui Lindgreni Bullerby-lood on mu arust absoluutselt moraalivaba idüll, siis Väike Maja… on idüll ja moraal puhtpooleks. Oskaks keegi nüüd nimetada veel mõne raamatu ehk telesarja, milles on ainult moraal ja mitte grammigi idülli… Proua M.Kallasti “Käitumise käsiraamat” ehk.

    Aga tagasi võimu juurde. Võim ei ole ilmtingimata negatiivse märgiga tähistatav, rõhumist ja terrorit märkiv. Sedasama võiks näitlikustada ju ka Väikese Maja sari, kus suuremeelsus ja õiglus iseloomustab mitmeidki tegelasi, kelle kanda on mh ka Võim. Aga eks võimu võrdsustamine vägivallaga on meie, eestlaste kalduvus, mis tuleb üksiti nii ajaloolistest praktikatest kui ka asjaolust, et juba müütideski ei otsustanud meie kangelaste troonipärilusküsimust mitte nutikusülesanne, vaid lihtlabane kiviheitmine. Kalevipoja kivi lösutab Saadjärvel siiani kui monument ajude puudumisele võimuladvikus.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s