Avastasin, et mul on õige mitu teemat, millest tahaks kirjutada, aga motivatsioon on kadunud. Samas ma’i taha, et see koht siin välja sureks (sest oma kajami väljasuretamine praegusel hetkel oleks sisuliselt juba moega kaasajooksmine, mille peale minus ärkab pmtlne alternatiivik :)) nii et isegi siis, kui motti pole, kirjutan ikka (seda enam, et teemaid on). Omaette huvitav teema on aga see, et kuhu mott siis kaob. Analüüsisin seda küsimust pisut ning jõudsin õige huvitavate tulemusini.

Seda olen siin vist tüdimuseni jauranud, et minu jaoks on kajamis (& fbs jms.) toimuv reaalsete kohvikuvestluste jätk (üldse on minu ideaalelu selline igikestev Pika Jala pikendus:)). Aga sinnapaika olen asja enamasti enda jaokski jätnud. Ilmaaegu. Nüüd süvenedes selgub hoopis huvitavamat. Nimelt 1 põhjusi, miks mul üldse on kohvikuelu & kohvikuvestluste suhtes selline kirg.

Nimelt on mulle lapsest saati tohutult meeldinud vaielda. Vaidlemine on minu jaoks 1 kõige lembitavamaid tegevusi üldse – peajagu üle vat et kõigist muist vaba aja veetmise vormest. Utreeritult võiks isegi öelda, et maailmas on 2 tegevust: vaidlemine & ajaraiskamine, aga päris nii see siiski ka pole. Näiteks minu muusikahuvi jõuab oma kirglikkuselt vaidlustahtele üsnagi järele, samuti ka huvi visuaalse kunsti vastu & veel mõned asjad. Samuti meeldib mulle 1i omaette nokitseda, taoline nokitsemine on mulle lausa psüühhilise tervise huvides vajalik, 1iku lapse asi – enesega vaidlemise rõõmeni pole ma aga veel jõudnud:) Ning on neid asju veel. 1 aga on kindel – vaidlemine on minu jaoks 1 kõige rahuldustpakkuvamaid, vajalikke ning olulisimaid tegevusi üldse.

Oleneb muidugi vaidlusest – kui ei vaielda enam sisuliste argumentide üle, vaid hakatakse juuksekarva lõhki ajama, väsin & tüdinen ma üsna ruttu. Sama juhtub siis, kui keeldutakse järjekindlalt minemast asja hoomatava tuumani, vaid keereldaksegi pealispinnal. Ning ei seedi ma ka ärapanemist, ei vaidluse käigus ega ka mitte terveid vaidlusi (Eestis kahjuks nakkushaigusena levivas) stiilis, kus vaidluse ainus mõte ongi mitte tõestada, et mingi asjaga on kas nii või naa, vaid et vastuvaidleja on loll & peaks end läitma.

Täiesti samaaegselt ei meeldi mulle ka väga rahumeelsed, kiretud, puhtratsionaalsed arutelud – need, mis vaidluse piiri tglt kunagi ei ületagi, mis vaidluseni iial ei jõuagi. Emotsiooni & kirge peab igal juhul olema & mitte vähe, vaid tingimata niipalju, et ununeks kogu ülejäänud maailm, kõik, mis parasjagu käimasolevasse vaidlusse ei puutu. Kirega, ma ütlen, kirega tuleb asju teha, eriti vaielda muidugi.

Ning sellest, et vaidluses on kirge, vb juba järeldada, et vaidlusel on mõte ainult siis, kui vaieldakse teemade üle, mis vaidlejaile ka päriselt olulised on. Puhta konstruktsioonina ei paku vaidlus mulle muuseas huvi, ainult vaidluse ilu pärast vaidlemine pole minu jaoks. Ilmtingimata peab vaidlus käima mõne vaidlejaile olulise probleemi üle ning vaidluse käigus peab liikuma lähemale teadmisele, et “kuidas selle asjaga siis on”.

Ma vaidlen mulle olulise tõe pärast & ka adrenaliini pärast. Mõlemad on võrdselt olulised – ainult siis, kui tulemus mind päriselt huvitab, on mulle oluline, puudutab mingit osa minu maailmasüsteemist, ainult siis läheb adrenaliin lakke ning tekitab heaolutunde. Sellist adrekalaksu nagu vaidlemisest, ei saa ma 1stki muust tegevusest, kui ma mõtlen endale kui vaidlejale, suudan ma suurepäraselt mõista hasartmängijaid ning neid valdavaid tundeid. Vaidlemine on minu hasartmäng.

Kuid võidet vaidlus annab ka turvatunde. Õigupoolest on võidet vaidlus 1 neist väga vähesist asjust, mis mulle üldse turvatunde annab. Kui ma olen vaielnud kellegagi mingi maailmavtlise küs-e üle ning peale jäänud, suutnud oma seisukohti tõestada, minu maailma vundament on paika jäänud – siis sellest saadav turvatunne ületab praktiliselt kõik muud turvatunde liigid. Kui ma võidan vaidluse, tunnen ma end pikka aega kindlana, õigel kohal olevana, enesekindlana. Kui ma võidan vaidluse, siis ma usun, et ma saan siin maailmas hakkama, mul on siin oma koht. Usun, et tulevik võib sisaldada ka positiivseid stsenaariume ning iga saabuv katastroof ei tapa I-na mind. Vb öelda, et suur osa minu identideedis on rajat vaidluste võitmisele. Vaidlemine ning vaidluste võitmine hakkab juba muutuma mingiks püsivajaduseks, sinna söömise & hingamise kanti:) Mis ei tähenda, et ma vaieldes paaniliselt võitu otsiks või kaotuse peale ennast lõikama läheks või üldse kohe masendusse langeks – suudan protsessi käiku & mängu ilu täielikult nautida ning anda õiglase võidu õiglasele võitjale väärikalt, jonni & masenduseta.

Paraku näikse need ajad, kus kajamisissekanded korjasid 40+ kommi, millest enamik ei olnud ärapanemine, vaid täiesti aus temaatiline, kirglik vaidlus, kaunisse minevikku vajunud olevat. FB on isegi lootusrikkam, aga ka seal vaieldakse siiski suhteliselt loiult. Mistõttu hakkab netielu mulle järjest mõttetumana tunduda – no kusse mõte on, kui vaielda’i saa?:) Siiski ei kavatse ma (mh. ka tulevaste vaidluste lootuses) netielus passiivseks muutuda, rääkimata päriselt loobumisest:) Umbrohi ei pruugi alati saada toitu ning karastavat vett, aga ta’i hävine:)

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

23 responses »

  1. ellom ütles:

    Väga põnev. Mulle on vaidlemine just äärmiselt vastumeelt. Eelistan vestelda inimestega, kellega olen enamvähem ühte meelt – ehk siis keskeduda nendele teemadele, milles antud inimesega ühte meelt olen. Erimeelsustest rääkimine tundub just ajaraiskamisena. Vaidlus pole minu jaoks kunagi midagi muutnud – mu arusaamad põhinevad mingitel väga sügavatel intuitiivsetel alustel ja vaidlusargumendid ei saa neid kuidagi muuta. Ainult haiget teevad jube kergesti. Eriti kui vaielda asjade üle, mis tegelikult käivad lahtrisse “maitse asi”. Inimese arvamuse otsene ründamine tundub mulle ikkagi osaliselt inimese enda ründamisena. Ka ei usu ma, et igale küsimusele on ainult üks õige vastus, mis siis vaidluse käigus peaks selguma. Kaldun arvama, et mõlemal on mingil määral õigus enamasti. Ja peale jääda ei saa seega keegi. Samas – kui rahulikult üksi kodus istuda ja lugeda näiteks kellegi rahulikku argumentatsiooni, võib küll juhtuda, et see mu maailmavaadet mõjutab. Kui seda mulle otseseslt vaidlussituatsioonis pähe ei taota.
    Seega – käin siin sinu kohvikus meelsasti, aga nimetan seda huvitavatest asjadest rääkimiseks, mitte vaidlemiseks. Loodan et see on ka raskel ajal abiks 🙂

  2. fideelia ütles:

    Oled sa märganud, et paljud ei suuda üldse argumenteerida vaid kukuvad kohe lahmima ja solvama? Samuti juhtub, et ei saada irooniast aru. Väga vähestega saab nauditavalt vaielda. Üks inimene, kellega rõõmsalt vaidlen, et mu inglasest sõber, kooliõpetaja. Ta on siiani ainus inimene, kellega saab normaalselt vaielda ja ma olen siiski juba üle 30 aasta ilmas elanud. Vaidleme inglise keeles, mis on eriti tähelepanuväärne. Kaks erikeelset mõistavad teineteist sageli paremini kui kaks samakeelset.

  3. agulirebaanets ütles:

    Paistab, et vaidlemisel on kaks liiki – eneserahuldamine (sellisel kujul, nagu sina seda armastad) ja ärapanemine (sellisel kujul, nagu enamik paadunud blogardeid seda armastab). Sest mis mõte on vaidlusel kui seal pole võitjaid ega kaotajaid?
    Isiklikult hoidun igasugustest vaidlustest kaarega kaugele. Mõttetu ajaraiskamise viis, mis enamasti muutub vahutamiseks või lahmimiseks. Ja kui keegi võtab selle oma blogis eluviisiks, siis ma seda varsti lihtsalt enam ei loe.
    Igal lollil oma lõbu, ütles kukk ja nokkis sitta (on üks mu vanaema lemmikütlusi). Nii et kui tahetakse sitta nokkida, siis tehtagu seda täiel rinnal, aga mina lähen loen parem mõnd ilukirjanduslikku teksti, blogi või raamatut.

  4. udupea ütles:

    minule ei meeldi vaielda, mulle ei meeldi see, et vaidlus peab lõpema kellegi tõe ülemuslikusega. mulle meeldib arutleda ja minu jaoks on täitsa ok kui ei sünni ühtset tõde. on minu arusaam, on teise arusaam ja tont seda teab mis see õigem on.

    vaidlemine, see on tihtipeale natuke vägivaldne tegevus – agressiivsem võidab, kes kõvema hääle ja suurema veendumusega teisest üle räägib, selle tõde on tõuseb.

  5. Oudekki ütles:

    Minule ka meeldib vaielda, aga yldiselt siiski ka làhtuvalt mingisugustest laiadest aluseeldustest làhtuvalt (ma eeldan mòttearendustelt teatud loogikat)… Ma ei viitsi siis vaielda, kui aluseeldused on diametraalselt vastukàivad ja mòistlikku kokkulepet ei saagi tekkida.

    Aga selleks, et vaielda, selleks peavad osalistel olema teema kohta mingid teadmised ja mingisugused arvamused – ja soov neid avaldada, soov teadmisi juurde saada, soov neid jagada, soov arvamust kujundada. Ja ma pean tunnistama, et siin blogis on praegu minu jaoks palju vàhem seesuguseid teemasid, kus ma tunnen, et ma tahaksin arvamust avaldada, isegi siis kui see mul on.

    Minu arvates 40+ kommi ja aktiivne kajamiaeg kuulub ikkagi yleni sinna, kus rààgiti yhiskondlikest fenomenidest, aga konkreetse yhiskonna tasemel. Mitte tingimata kitsalt poliitikast, aga siiski “meie yhiskondlikest ja moraalsetest valikutest”. Paistab aga, et natsitrollid said mis tahtsid, keegi ei viitsi nende hirmus enam kirjutada (vòi kommida).

  6. Ramloff ütles:

    Ma pean ka ütlema, et mulle vaidlemine ei meeldi ja kui olen ise kuidagi sigitanud blogisissekande, mille all läheb hirmsaks vaidlemiseks, siis ajuti vaatan seda üsna õnnetult pealt. Kusjuures ma võin ka päris selgelt määratleda, mis mulle vaidlemises ei meeldi – justnimelt see, et vaidlemises tõuseb adrenaliin ja aktiviseeruvad emotsioonid, ent kui inimene on enda elu üheks lahendamist vajavaks probleemiks määratlenud selle, et emotsioone on liiga palju ja neid tuleb pigem maha rahustada, on vaidlemine tihti lihtsalt täiesti “out of place”. Kui saaks vaielda täiesti emotsioonide ja adrenaliinivabalt oleks ilmselt see tegevus palju nauditavam.

  7. Manjana ütles:

    mulle meeldib oudekkiga vaielda. meil on lubatud üksteisele peale ja vahele rääkida ja hääled on meil ka enam-vähem sama kõvad 😀 mul täitsa ükstaspuha kumb “võidab”, oluline, et lõpuks mingi uus tõde kooruks. kui tõe selgitamise käigus adrekas põhja läheb, on kah vahva.
    võõrastega ongi seepärast kehv vaielda, et nad võivad kogemata arvata, et vaidlemise uba on teisele poolele ära teha ja ei tohi iial tunnistada, et sul ei pruugigi õigus olla.

    muidugi on olemas vaidluseid, mille idee on vaidlus võita. kahjuks on selle jaoks vaja kaasasündinud eelduseid. kuna ma vähemalt ühte sellise eeldusega inimest lähedalt tunnen, siis olen aastatega talt seda oskust üritanud õppida. tundub, et ühtekometeist olen ära õppinud. enam ma ei kaota vaidlusi, kus mul on tegelikult suuremad eelteadmised ja olen võitnud vaidlusi, kus mul on väiksemad eelteadmised 😀

    vaidlemine on vahva, kuid kindlasti on mõtekas vaielda päriselt, mitte netis. pika netikommentaariumi viga on alati 1 ja seesama – varsti ei viitsi keegi eelmiseid komme lugeda ja “lendab niisama peale”.

  8. M ütles:

    Kui ma Sind õigesti mõistsin, siis olen ka mina kirglik vaidleja. Kuna absoluutseid tõdesid pole olemas, siis peitub minu jaoks vaidlemise väärtus pildi ruumiliseks muutumises. Iga argument leiab oma koha ruumis. Mida laiem on ruum, mida suudame hoomata ja korrastatuna(kasvõi oma seaduspärases korratuses) näha, seda turvalisem ilmselt.

  9. soileen ütles:

    Vaidlemine paraku mulle enamasti ei istu. Väga vähe on vaidlusi, mida saaksin liigitada “mõnusaks vaidluseks”, kus säilib austus teise isikliku arvamuse ja üldse isikliku ruumi suhtes ning kus eesmärgiks on protsess ehk dialoog, mitte tingimata võit. Valdav osa vaidlustest kipub olema lahmiv ärapanemine, kus tuleb igal juhul vastane lömastada. Teema ise jääb kõrvale ja peamisteks argumentideks muutuvad isiklikud solvangud 😛 PH, ei pea üldse Sinu blogi hetkel silmas, eks.

    Aga muide, miks mitte Vaidlusklubi? Kaklusklubi on juba nähtud, kuid nii brutaalseks ei pruugi muidugi minna 😉 Kuid üks kena kohakene turvaliselt adrenaliinikergitavaks vaidluseks võiks ju praegu üsna kirgastavalt mõjuda? Ühest küljest võimalus vaidluskirge rahuldada, teisalt võimalus õppida kultuurselt vaidlema.

    Ma ise näiteks enamasti üritan vaidlemist vältida, sest tunnen, et nö vaidlusreeglid on liiga erinevad, kuid teatud turvatunde tagamisel vaidleks küll. Või siis oleks lihtsalt kirglik arutleja 😛

  10. Oudekki ütles:

    Heh, PH, nyyd on ju selge, mulle tundub, et su blogi on jàànud peamiselt kommenteerima inimesed, kellele ei meeldi vaielda 😀

  11. a ütles:

    No vaidleks siis näiteks teemal, et millised tulemused tulevad märtsikuu valimistel. 😉

    • Punane Hanrahan ütles:

      Ei vaidle seepärast, et pean suuremat osa igasugusest prognoosimisest & ennustamisest täiesti mõttetuks tegevuseks – võite vastu vaielda:) Ennustada praegu ette täpset kohtade jaotust, või pakkuda üldse välja mingeid arve & protsente, on mu meelest saatanast:)

      Üldiselt arvan, et Reform & Kesk säilitavad vähemalt status quo, aga tõenäoliselt parandavad ka oma tulemusi, IRL saab keskpärase & sotsid nõrga tulemuse ning kõik ülejäänud jäävad välja.

      Küll võib ootamatult sisse saada mõni üksikkandidaat, kes esindab kas ainult iseennast, või siis mingeid parteiväliseid jõude (näiteks kodanikeühendust). Selliseks võimaluseks tundub aeg tõesti küps olevat.

      Aga jah – oluline paradigmamuutus jääb ära. Ei tasu lootagi.

      • Oudekki ütles:

        Naja, aga kui Rohelised ja Rahvaliit kumbki valmiskünnist ei ületa, siis protsentuaalselt jaotuvad kohad kindlasti teisiti (teatud hääled lähevad kaotsi). Siis võib juhtuda, et Ref saab nii 40% häältest, mis annab neile üle 51 koha parlamendis.

        Ja see võib kaasa tuua küll olulise paradigmamuutuse, kui üldse kellegagi läbi rääkima ei pea (ehkki see muutus sulle üldse ei pruugi meeldida). Teisest küljest võib see ka opositsioonis tuua kaasa olulise paradigmamuutuse (mis sulle võib kuid ei pruugi meeldida).

        Hakka või rohelisi valima niimoodi 😀

  12. a ütles:

    Ref/IRL said eelmine kord 50 kohta. Status quo oleks siis seesama?
    Kui nn. ülejäänud välja langevad, siis järelikult saavad Kesk+Sotsid ju 51. 🙂

    Hüva. Kui vaadata kohalike valimiste tulemusi ja Eurovalimiste tulemusi … Ei paista sealt Ref/IRL massiivset saaki.

    Ja kui vaadata näiteks Postimehe kommentaariumi ja neid +/- punkte? Mulle tundub, et Ref-i kotitakse seal viimasel ajal mis hirmus. Ja see kommentaarium on ajalooliselt Ref-i ja eriti just IRL-i meelne olnud. Kodanikud on ikka Ref-i tegelaste lolli jutu peale üsna pahased tihtipeale.

    Ma pakuks, et IRL võib saada endale osa Ref-i hääli, aga ma ei saa aru, miks peaks nende saak kahe peale olema suurem kui eelmistel parlamendivalimistel.

    Kesk on kaotanud küll osa eestlaste hääli, aga saanud väga selgelt juurde venekeelsete omi. Ja need on nö. aktiivsed ka.

    Sotsidel on samuti teoreetiliselt potentsiaal. Sotsid on ju võimalus neile, kes ei taha enam parempoolseid, aga kes keelduvad hääletamast Keski.

    Huvitaval kombel on vaatamata kusisele olukorrale niisiis isegi täiesti arvestatavaid valikuid.

    Pealegi oli viimase küsitluse kohaselt ca 40% neid kes “pole otsustanud”. Mis on selle numbri taga? See on ka mõtlemiskoht tegelt.

  13. a ütles:

    to: Oudekki

    Kus need Ref-i hääled siis olid kohalikel ja Eurovalimistel? Ei paistnud neid miskipärast. Et siis Ref on praegu järsult populaarsust kogunud? Mispärast? Mis alusel?

    ***

    Ma ei ütle, et ma küsitlusi üldse ei usu, aga see viimane oli pisut kahtlane ikka küll. Eriti need 39% mitteotsustajaid. Kes see seltskond on?
    Kas järsku hulk inimesi ei ütle, et nad Keski hääletaksid? Kuna nad on umbusklikud kõigi nende küsitluste ja meedia jne. suhtes.

    Ja veel: need olid oktoobrikuu küsitlused. Sotside esimees ei olnud selgunud. Roheliste ja Rahvaliiduga on pikemat aega jamad.
    Selle peale ütleks, et üsna arusaadav, et paljud hääled on lahtised.

    Aga kellele minevad hääled? Nii potentsiaalselt. Ref-i ja IRL-i veendunud valijatel ei peaks ju arusaamatust/kahtlust olevat. Küll aga näit. Sotside valijatel. Umbes nii, et ootame-vaatame. Kas siis ühte või teist pidi. Ja kuhu läheks Rahvaliidu hääled – kui valija arvab, et sellest seltskonnast enam asja ei saa? Ma pakuks et valdavalt siiski Sotsidele ja Keskile.

    Rohelistega sama teema. Kuigi nende hääled jaguneksid peamiselt Sotside ja … ütleme näit. IRL-i kasuks. Ma oletaksin.

    OK! Ja vaadake neid Postimehe või ka Delfi kommentaariume ja eriti just punkte. Viimase kuu jooksul on ikka asi väga palju muutunud.
    Nojah. Seda peaks lausa vaatama spetsiaalselt. Et milline oli mõne Postimehe poliitloo kommentaariumis meelsus kevadel ja nüüd. See sõltub pisut konkreetsest teemst küll, aga kohati on meelsus muutunud ikka peaaegu 180 kraadi.

    • Oudekki ütles:

      Kohalikel valimistel tehakse otsuseid teistest kriteeriumitest lähtuvalt, kui riiklikel valimistel, seal loevad väga palju konkreetsed kohalikud probleemid ja kohalikud isiksused, rääkimata sellest, et kohalikel valimistel saavad valida ka mittekodanikud (mis suurendab Keski häältebaasi tugevalt). Eurovalimised ka ei näita liiga palju, seal valitakse palju rohkem “emotsiooni ajel”.

      Rääkimata sellest, et antud juhul ei ole küsimus niivõrd selles, kuidas jaotuvad hääled kogu elanikkonnas vaid selles, kuidas hääled jaotuvad reaalselt valimaskäinute ja arvesse minevate häälte seas ning kuidas see jaotus transleerub parlamendikohtadeks. Seega, probleem ei ole niivõrd see, kuhu lähevad need hääled, kes Rahvaliidu ja Roheliste poolt ei hääleta, vaid see, et kui Rahvaliit ja Rohelised saavad kumbki nii 4% häältest, siis need ju kohtadearvutusse ei kuulu. Järelikult absoluutarvud häältes hakkavad teistsuguseid kohtadearve tootma kui eelmiste valimiste ajal. Absoluuthäälte arvus võib-olla väga palju ei muutugi Refi toetajaskond, kuid see ei tähenda, et nad ei võiks saada rohkem kohti parlamendis.

      Aga ma mõtlesin vahepeal veel ühe “õudusstsenaariumi” välja, mis te arvate, mis siis saab, kui Ref+IRL õnnestub saada kahepeale nii 67 kohta (reformi enamusega)? Milline valimissüsteem siis põhiseadusesse kirjutatakse?

  14. a ütles:

    Kohalikel valimistel oli siis erakonniti järgmiselt:
    Kesk 31,5%
    Ref 16,7%
    IRL 13,9%
    Sots 7,5%

    Mittekodanikud tuleks siis maha arvata ja valimisliidud jne. Aga valimisliidud olid vist suuresti Rahvaliidu mehitatud. Ja kusagil Kohtla-Järvel ja Jõhvis olid jälle valimisliidud, mis olid tegelikult Keski mehitatud. Vist oli kuidagi nii.

    Loomulikult on see arvutamine keeruline aga ometi: Ma ei näe Ref+IRL selget ülekaalu küll kusagilt.

    Eurovalimised:
    Kesk 26,1%
    Ref 15,3%
    IRL 12,2%
    Sots 8,7%
    +
    Tarand 25,8%

    Kangesti sarnane seis mu meelest. Pärast Eurovalimisi siis arvati, et Tarandi häälet justkui muutuvad paremerakondade toetuseks, aga ei juhtunud kuidagi niimoodi. Need olid ikka protestihääled kui niisugused.

    ***
    Ah jaa. Kui Rahvaliit ja Rohelised saavad kumbki nii 4% häältest,siis on umbes fifty-fifty. Kui me arvestame, et Rohelised toetavad koalitsiooni (hetkel) ja Rahvaliit pigem opositsiooni. Siis kaotavad mõlemad pooled samapalju.

    Mu jutt oli pigem see, et kui näiteks Rahvaliit sai enne mingi 6% ja nüüd saab 4%, siis see 2% liigub kuhugi. Ja ma arvan, et mitte valdavalt praegusele valitsuskoalitsioonile.

    ***
    O: …mis te arvate, mis siis saab, kui Ref+IRL õnnestub saada kahepeale nii 67 kohta (reformi enamusega)?

    No see ei ole realpolitik. Sihuke asi oleks võinud juhtuda 2007. kevadsuvel. Need asjad ei käi ikka päris lambist ka. Mingid asjad on prognoositavad selgelt.
    Loe kommentaare. Kas Sulle jääb tõesti niisugune mulje rahva meelsusest hetkel?

    • Oudekki ütles:

      Kalkulatsiooni peaks tegema absoluutarvudes ja siis protsente arvutama. Ma ju räägin, küsimus ei ole rahva meelsuses, vaid arvessemineva elektoraadi suuruses.

  15. a ütles:

    Mulle millegipärast tundub, et rahva meelsusel ikka vist on ka oma tagasihoidlik roll mängida valimistulemustes. 😉

    Ja kui ma panen tähele, et rahvas on valitseva režiimi suhtes pigem kriitilisemalt meelestatud kui mõnda aega tagasi ja tendents on pigem selle kriitilisuse suurenemise suunas, siis ei jää mul muud üle kui järeldada, et tõenäoliselt saavad valitsuskoalitsiooni parteid valimistel pigem vähem hääli.
    Kas pole loogiline?

    Kas Sul on mingi valem, kuidas neid mittekodanikke, kes kohalikel valimistel osalevad, arvestusest maha võtta? Ma midagi mõtlesin, aga ma ei tea veel, kuidas see klappima saada.

    Üldine loogika oli siis see, et Euro ja kohalike valimiste tulemusi vaadates ei ole näha mingit praeguse koalitsiooni selget ülekaalu. Ja need valimised ei toimunud eriti ammu – nii aasta-poolteist tagasi.
    Kas valitsuskoalitsioon on vahepeal saanud mingeid olulisi plusspunkte? Minu meelest mitte.

    Loomulikult ei saa öelda, et praegune opositsioon kindlalt võidab, aga see võimalus on täiesti olemas. Eriti kui Sotsidel õnnestuks … noh näiteks mingi vunk sisse saada. Potentsiaali tundub selleks ju olevat.

    • Oudekki ütles:

      Kindlasti on, aga mina màngisin sellel eeldusel, et kui suurparteide osas pooldajate arv ei muutu vòi muutub yhtlaselt (kui nàiteks nii kesk kui reform saavad umbes yhepalju hààli vàhem) ja vàikeparteid peale sotside jààvad vàlja (vàhem inimesi kàib valimas, nàiteks, pluss hààlte àra liikumine), siis see vòib siiski tàhendada tàiesti teistsugust vòimujaotust parlamendis.

      See, kui inimesed valitsuskoalitsiooni poolt ei hààleta, ei tàhenda tingimata, et nad kellegi teise poolt hààletavad, ka 🙂 Ma ei nàe ka vàga tugevat poliitilise aktiivsuse tòusu.

      Mulle meeldiks, kui ma eksin 😀

  16. a ütles:

    Proovisin veidi andmeid hankida ja arvutada.
    Paitab nii, et kohalikel valimistel on valijaid ca 1 miljon, Riigikogu ja Eurovalimistel ca 900000. Seega on mittekodanikke ca 100000.

    Kohalikel sai Kesk ümmarguselt 207000 ja Sotsid 50000 häält, kokku 257000.
    Ref sai ümmarguselt 110000 ja IRL 92000 ehk kokku 202000.
    Sots+Kesk niisiis ca 55000 häält rohkem.

    Osalus oli kohalikel ja eelmistel Riigikogu valimistel ca 60%.
    Minu meelest võib vabalt oletada, et mittekodanike aktiivsus oli sama – kuigi ma olen justkui lugenud, et mittekodanike aktiivsus on pigem madalam.
    Seega tuli juurde 60000 häält. Ma ei usu küll, et mittekodanikud nagu üks mees Keski hääletasid, aga oletame siis, et valdav enamus – ehk näiteks 55000.
    Ehk siis umbes-täpselt see hulk, mis Kesk+Sotsid ülekaalus olid.
    Kui nüüd see hulk neilt maha võtta, siis tulemus on … fifty-fifty mu meelest.

    Ma siis järeldaksin, et asi on üsna tasavägine pigem. Ja ilmselt tuleb seda viimase küsitluse selgitust otsida just nende 39% hulgast, kes “ei ole veel otsustanud”.

    Njah. Ükskõik kuidas see kellelegi meeldib või ei meeldi, võtmepositsioon on Sotsid. Kui neil õnnestub teha hea tulemus, siis on Kesk+Sotsid (või Sotsid+Kesk) võimul. Ja ma oletan, et siis saab näha küll mõningaid muutusi.

  17. a ütles:

    Mõistlik?
    Minu meelest lihtsalt üks tavapäraseid mõttemalle kordav käsitlus.
    Ja fantaasiavaene! 😉

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s