Heimito von Doderer

Image via Wikipedia

Seoses samuse rmtute topiga, millest ma’i viitsi enam rääkida, rääkimata linkimisest:), otsustasin kirjutada paar sõna (tglt. ma muidugi ei viitsi jälgida, et sissekandes sõnu täpselt paarisarv tuleks:)), et milline minu meelest peaks olema 1 tore kriminaalromaan. “Peaks” seepärast, et ehkki ma püüan mingit ülikõrget ideaali mitte kehtestada, on seatud tingimusile vastavaid krimkasid tglt. üsna vähe. Ikka jääb midagi puudu, kas soola, pipart või sidrunivett. Õnneks krimkade puhul üle enamasti ei jää – see žanr näikse välistavat plärabaroki (mis on 1 väheseid baroki liike, mida ma’i salli). Olgu muidugi etteruttavalt öeldud, et neist puudujääkest hoolimata on enamik heaks peetavast krimikirjandusest ka tglt. hea ning mõnus ajaviitelugemine.

Tõelised kõrgklassi krimkad on muidugi filosoofilised romaanid kriminaalromaani vormis. Postmodernistlikult risoomne & mitmekihiline tekst, filosoofiliste probleemide püstitamine, esseistlikud vahelepõiked. Kaheplaanilisus on nõrgile, taoline krimka peab sisaldama vähemalt 3-4 plaani ning kui Maughami parafraseerida, peab selline romaan välja imema kogu huumori koolonist, semikoolonist & ka kõigist muist kirjavahemärkidest. Aga see on haruldane žanr muidugi, seda krimkade koorekihti on väga vähe. Tõeliselt kunsti- & filosoofilise jms. väärtusega krimkaist, tõeliselt nauditavast lugemisest ka intellektuaalselt nõudlikumale lugejale tulevad praegu pähe vaid järgnevad:
Umberto Eco, “Roosi nimi”
kogu Boris Akunini kriminaalromaanilooming (tema metatekstiliste võtete, näiteks romaani- & tglku aja nihestatuse jms. väljaselgitamiseks on asutet terve internetilehekülgede võrgustik:))
Alain Robbe-Grillet “Kummid”
Heimito von Doderer, “Igaühest võib saada mõrvar”
Holger Kaints “Lennukivaatleja”
Viimane neist on üsna oluliselt juba ka minu jaoks paremuselt järgmise krimkadekategooria koostisosa. Kategooria, mida ma ise nimetaksin “sotsiaalseks groteskiks”, aga olge selle määratlusega ettevaatlik, sest minuteada pole keegi peale minu seda selles kontekstis kasutanud. Sotsiaalne grotesk tegeleb kriminaalromaani varjus teatavate ühisk. kihtide või ühisk. elu vormide karikeerimisega, stereotüüpele vindi peale keeramise jms-ga (eksimuste ärahoidmiseks olgu öeldud, et ma kindlasti ei arva Kaintsi karikeerivat heitunuid, või veel hullem, niigi lüüasaanute, maaslamajate, üle irvitavat – minu arust karikeerib Kaints meie, mugava keskklassi, ettekujutust heitunuist, meie stereotüüpe & kuulujutte). Siia kuulub kindlasti:
Helen McCloy, “Kaks kolmandikku vaimu”
& kogu Vaclav Erbeni looming (see suurepärane sotsiaalse groteski valda kuuluvate krimkade autor on Eestis kahjuks põhjendamatult vähe tuntud).
Paremuselt järgmine on sotsiaalne kriminaalromaan, kus kriminaalromaani vormi kasutades arutletakse oluliste sotsiaalsete probleemide üle või kirjeldatakse neid:
Matti Yrjänä Joensuu Harjunpää-sari
kogu Kerstin Ekmani kriminaallooming.
Siis järgnevad juba psühholoogilised kriminaalromaanid ning klassikaline kriminaalkirjandus. Viimast hindan ma peamiselt samamoodi, nagu haikusid või iluuisutamist, ehk siis selle järgi, kui oskuslik on autor kohustuslike elementide kasutamisel ning kuivõrd suudab ta neist kokku panna esteetiliselt nauditava terviku. Peale nende elementide, mida kriminaalromaan paramatult sisaldama peab olemaks kriminaalromaan, peab iga krimka minult positiivse hinnangu saamiseks tingimata evima:
1)Esteetilisi keskkonnakirjeldusi – nii looduse kui linnaruumi tabavat kirjeldamist kohtab moodsas kirjanduses kahjuks harva, sest selle jaoks pole seal õieti sobivat kohtagi; seda enam võiks taolist leiduda seal, kus see on põhjendet ehk siis krimikirjanduses. Rohkem paeluvaid maalooduse, linnade & tänavate ning ka 1ikute ruumide kirjeldusi palun!:)
2)Põnevaid tegelasi nii mõttemaailmalt kui ka välimuselt!
3)Keerulist intriigi ning võimalikult ootamatuid lõpplahendusi.

Häirib mind aga paljuis krimkais kasutatav võte, mille järgi detektiiv pidevalt sattub mõrvapaika juhuslikult või lihtsalt juhtub seal juba enne mõrva toimumist kohal olema. Kui keegi on detektiiv, ei tee seda teda veel mõrvamagnetiks. Taoline võte on ebaveenev ning mõjub läilalt. Tõsi, sama võtet kasutab ka sotsiaalse groteski autor Erben, aga tema üldise grotesksuse varjus kukub see tal alati hästi välja:)

Huvitavad vormivõtted on ka alati teretulnud, isegi kui kogu postmodernistlikku stiilikeerustikku välja paiskama’i hakata. Agatha Christie Poirot’ lugudest on minu jaoks eriti köitvad just “Heraklese vägiteod”, kus nimetet antiivägiteod ongi transformeerit Poirot’ kaasaegseiks kuritööjuhtumeiks.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

12 responses »

  1. Tarmo Jüristo ütleb:

    Muide, urbanistist krimka-austajana võiks Sulle väga hästi sobida China Miéville-i nüüd juba ohtralt pärjatet romaan “The City & the City”.

  2. Oudekki ütleb:

    Orhan Pamuk võiks sulle ka meeldida – Benim Adım Kırmızı (minu nimi on punane) on ka suurepärane teos. Ega Pamuk niisama Nobeli preemiat ei saanud🙂

  3. Punane Hanrahan ütleb:

    Krt, sotsiaalsest kriminaalromaanist rääkides unustasin täiesti sellise suurepärase autori nagu Jean-Claude Izzo, keda kõigile soovitada julgen.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Izzol on ka suurepärase Marseille’ & kulinaarsete naudingute kirjeldused:)

    • Tarmo Jüristo ütleb:

      Sotsiaalsest krimist (või siis täpsemalt vast spiooniromaanidest) ei saa muidugi kuidagi üle ega ümber ka Paco Ignacio Taibo II-st – keda küll maakeelde pandud ei ole ja inglise keeleski on leida vaid mõned üksikud tõlked. Muide, ka Miéville on väga selge sotsiaalse kriitika dimensiooniga.

      Lisaks tuli mul siin kohe meelde üks väga lahe Sherlock Holmesi pastiche, mida ma millalgi ka Varraku blogis põgusalt kommenteerisin: http://blog.varrak.ee/?p=2992

  4. Tarmo Jüristo ütleb:

    Need kaks mainitud raamatut on mul muide mõlemad ka e-kujul olemas (üks PDF ja teine EPUB), nii et kui sul neil kuskilt lugeda on, siis võin lahkelt jagada.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s