Tori Amos performing at the 2005 Glastonbury f...

Image via Wikipedia

Mängib mul plaadimasinas parasjagu Tori Amos. Alustasin juba 1päev taas kõigi tema albumite läbikuulamist ning täna siis jätkan. Mul on erinevaid päevi – sellisi, kus tahaks kuulata läbisegi erinevaid esitajaid, keda ühendab teatav stiil või meeleolu & neid, kus tahaks plaate kaupa kuulata konkreetset artisti, heliloojat vms. Aga mõtlesin siis Tori Amose peale, et issandjumal, ta ka ju 50 varsti juba – täielik geront, 3 eurosenti surmaga võlgu, ohh õudu!!! Et nooremad inimesed ei tea temast ilmselt enam midagi, või siis on ta neile midagi sama eksootilist, kui Marlene Dietrich, ütleme. Ometigi jäävad Amose hiilgeajad ju isegi enam mitte 80daisse, vaid 90daisse a-isse. Kui 90dail kuulsuse laineharjal olnud artist on praegu vana, siis on see kole. Kole seepärast, et see ütleb midagi väga selget minu enda vanuse kohta:)

Kole seepärast, et kui ma 80date viimaseid & 90date kõige Isi a-id tajungi “minevikku vajunud õnneliku noorusajaga”, siis 90date II pool on mu jaoks aeg, mil “ma nii noor nüüd enam ka’i olnud”. Mis asetab selle aja praegusele “minale” kuidagi oluliselt lähemale. Mul on raske võtta 90daid minevikuna. Ning siis lajatab reaalsus kaikaga lagipähe – 90dail olin ma tõepoolest noor, olin 20dais elua-is, praegu olen 41. Jaa, 90dad on vaieldamatult minevik, on ajalugu, ei ole mitte sugugi enam “alles eile”, ohh pühad persekellad küll.

Tglt ei põe ma vananemist sugugi. Kasvõi seepärast, et ma veel mingeid vananemisest tulevaid vaevusi enda peal kuidagi eriti teravalt ei taju. Ning miks peakski – kõigi tunnuste põhjal olen ma ju keskealine, ehk siis oma elu tipul. Jah, tipulolek tähendab, et edaspidi on võimalik ainult allakäik, aga noh – eks keskiga ise ole ka selline paras platoo, langus loodetavasti algabki alles raugaea saabumisega. Füüsiline tervis on (suhteliselt) hea, füüsilisi võimeid pole mul kunagi eriti olnud:) ning vaimsete võimete langust ei tähelda. Nii et mis seal’s ikka – kuni ma saan teha, mida ise tahan, mitte’i pea tegema, mis IId tahavad, seni pole vananemisel häda kedagi. Õieti IIjärguline asi (sest kui saab teha, mis ise tahad, siis ei loegi vanus ju).

Aga mida ma põen vananemisega seoses, on jälle see kapseldumise oht. Tglt poleks sellest kapseldumisestki ju midagi – ei pea tingimata suhtlema endavanusest palju erinevate inimesiga, võib rahus piirduda oma vanusegrupiga, kelle see asi. Jääda kohordi piiresse pidama, unustada üldse, et mingis muus vanuses inimesi veel olemas. Võimalused on selleks ju suurepärased & enamgi veel.

Aga vat, pole mulle kunagi meeldinud kapselduda, ei mingis, siis ka vanuselises mõttes. Nii nagu ma püüan olla kursis eri ajastute & eri stiilide muusika, kunsti, kirjanduse – no ütleme siis kokkuvõtvalt: kultuuriga, nõndasamuti püüan ma ikka suhelda ka eri vanuses ning erinevaid ilmavteid esindavate isikuiga (ilmavdte osas v.a. nendega, kes mulle otse vastumeelseid ilmavteid esindavad või kelle ilmavtga kaasneb tingimata ka pealetungiv misjonikirg).

Kuid pidades 90daid “alles eilseks” võib kommunikatsiooni nooremate põlvkonniga sootuks rikkuda. Sest nende jaoks polnud 90dad “alles eile”. Olen juba harjunud, et paljude, mitte isegi enam nii noorte inimeste jaoks on 80dad kauge minevik, aga 90date osas pean end sellega veel harjutama. See’i tule veel enesestmõistetavalt sugugi.

See aga tähendab, et ma liigun ette hoiatamata ringi 90date paradigmais, kasutan mingit tolle aja kultuurilist oskussõnavara, kõnelen viitamata & enesestmõistetavalt mingeist tol 10dil kultuuris esile kerkinud probleemest. Mainin tollaste kunstnike, popstaaride jt. nimesid, mis ei pruugi meie päevade lugejale enam mitte halligi öelda. Kui ta vtbki järele näit. Wikipediast, ei pruugi ta ometigi pihta saada mingeile nüanssele, mis just minu konkreetse teksti seisukohalt siin olulised on.

Ehk siis, kuivõrd mina suhtun nooremaid inimesi täiesti mittekõnetavasse minevikku kui eilsesse päeva, siis ei saa nooremad inimesed minust lihtsalt enam aru. Tekkib mõistmise barjäär. Ma’i suuda end neile mõistetavaks teha, nad ei saa üldse aru, mis krdi jura ma oma suust/klaviatuurist välja ajan ning loomulikult nad siis loobuvad suhtlusest minuga. Või väldivad seda juba eos.

Siis jäävadki mulle ainsaks auditooriumiks keskealised, kellele minuga sarnaselt on 90dad eilne päev, mitte kauge minevik – ning vanemad inimesed, kelle jaoks 90dad olid ehk tund aega tagasi, aga kes seetõttu polegi veel ehk päris täpselt adunud, mis siis toimus ning loodavad seda nooremate st. minu käest teada saada:)

Nii toimubki ealine kapseldumine.

Seega – kui ma tahan (& ma tahan) arendada kultuurilist vestlust noorematega, pean ma väljenduma neile mõistetavas keeles. Et see keel minu puhul üldse võimalikuks osutuks, pean ma ajavahemikke realistlikult hindama ning ei tohi pidada “eilseiks” sündmusi, teooriaid, märke jms., mis tglt. ilmusid kaua aega tagasi. See’i nõua muud, kui vaid meeldetuletamist, et olen vana kõbi, miska paljud mulle tänapäevani olulised sündmused jms. toimusid mitte eile, vaid vähemalt kaugemal rauaajal:) Ning Tori Amos on 2010. a-l noored olevate inimeste jaoks paratamatult 1 eksootiline geront.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

17 responses »

  1. Ramloff ütleb:

    Jajah, eks ta on, aga asi pole ju lootusetu. Ehk aitaks sind see, kui korraldada lisaks ooperiõhtutele ka selliseid õhtuid, kus me kõik koos kuulame Justin Bieberit, Jonas Brothersit, Allstar Weekendi, Lady Gagat😉.

  2. V.A. ütleb:

    Üsna hiljaaegu kellegagi lobisedes pakkusin välja, et keskiga, seda udust mõistet, võiks iga inimese puhul arvutada vastavalt sellele, milline on keskmine oodatav eluiga ühiskonnas, kuhu see inimene kuulub (nojah, see “kuulumine” on siin samuti udusevõitu, aga hää küll). Jagada see keskm. oodatav eluiga pooleks — selge ja lihtne tehe🙂 Nii jõuaksid Eesti mehed keskikka 35-aastaselt, aga vist varemgi, sest siinsete meeste keskm. oodatav eluiga pole ju vist 70 veel täis. Eesti naised jõuaksid keskikka nii umbes 40-aastaselt, või hiljemgi.

  3. notsu ütleb:

    Mille arvelt see Eesti meeste keskmine oodatav nii madal on? Kui nende pärast, kes enne kahekümnendat eluaastat või selle ringis surma saavad (nt sõidavad end purjus peaga autoga hunnikusse), siis peaks see nende jaoks, kes pärast 25. eluaastat veel olemas on, paremaid perspektiive tähendama.

  4. Punane Hanrahan ütleb:

    Mina kuulutasin end keskealiseks 30-da sünnipäevaga seoses ning tean, et 30selt kuulutas end “keskikka loojunuks” näit. ka Hasso Krull. Teised nimed ei tule hetkel meelde, aga mäletamist mööda on 30 pikka aega olnud keskea kirjutamata & vist isegi (meditsiini seisukohalt) kirjutet piir.

    Ning ma’i saa aru – nagu mismõttes peab 30 piiri ületanu end veel nooreks? Soost hoolimata?

    Keskiga on keskiga, väga tore iga tglt. nagu ma praeguseks aru olen saanud. Tõeline elu peremehe vanus & ei saa mina aru, mis krdi keskeakriise ses vanuses peetakse:) Kriisist on asi kaugel. Aga samas ei ole ma kogu selle ilu & õnne juures kindlasti mitte enam noor. Kindlasti mitte enam samasugune, nagu 18a-sed, või ka 25-sed. Ning ma’i saa aru, kuidas on võimalik sellest mitte aru saada ning end 30 piiri ületanult ikka veel nooreks pidada?

  5. Oudekki ütleb:

    Mina vist ka pean keskea piiriks 40-t, alati olen pidanud.

    Osaliselt just selle “oodatava eluea” mõttes, aga teisest osast selle pärast, et ma olen alati arvestanud, et esimesed 40 aastat on peamiselt õppimise, enesekujundamise ja tööellu astumise aeg ja siis kuskil 40-st algab selline küpsemat laadi eneseteostus ja looming ning loomingu tippu jõutakse kuskil nii 50-60 eluaasta kandis, kuigi mõnel võib juhtuda, et ka hiljem. Aga 70+ on kindlasti see aeg, mis on peamiselt nautimiseks ette nähtud… Humanitaari-sotsiaali vaatepunkt muidugi, reaalteadustes on teisiti, kiiremini. Ja noh, reaalsuses ma ka ei näe, et mul oleks lootust mingit püsivat töökohta hankida enne kui ma nii 40 olen, see ilmselt on ka nooruse määratlus… Aga ma ka enne seda ilmselt olen ka valmis prekariaatlust harrastama, sest enne seda on ikka veel kogumise ja vundamenditamise aeg.

    Aga mingi teine nooruse/mittenooruse piir läheb minu arvates ikkagi praegu sealt, kas inimene mäletab nõukogude liitu omast käest või mitte, kas see on ajalugu või mälestused. Mitte ainult eks-nsvl maades vaid ka mujal. Teine asi, mis mulje on mulle jäänud, on see, et minu jaoks “seitsmekümnendad” olid “eile”, see on käegakatsutav minevik, aga teatud hulga jaoks on see “esiajalugu”. Sealt läheb ka mingi piir…

    Ah jaa, ja ilmselt lastega inimestel on nooruse piir ka sealt, et kas on täisealised lapsed või ei ?

    • kganna ütleb:

      Vat konkreetne lastega inimene, hoolimata sellest, et yx neist on juba valimisealine & juhtimisõigusega, peab vähemalt hooti pysima peast piisavalt noorena, et oma lihastest järglastest aru saada. St lapsed minu meelest on mind teinud pigem nooremax kui vanemax.

      No & kuna minusugust harida põle iialgi mõtet olnud, siis olin ma 30. eluaastax enam-vähem ära saavutanud kõik, mida ma tahta oskasin. Ainus, mida põnevusega oodata, on vanaemax saamine, aga see ei sõltu enam eriti minust, exole. Nii ma siis naudin keskiga, kuni antaxe. Yritan teha võimalikult vähe tööd & juua ära võimalikult palju alkoholi. Pyyelda põle enam kuhugi.

      & põlvkondade piir jooxeb minu jaox kuidagi väga eredalt sealt, et kes jõudis saada 16-aastasena ‘las loevad & tunnevad kadedust’, kes enam mitte. Samas — see on mulle lihtsalt yx paljudest kultuuripiiridest, mille peal ma olen nigunii eluaeg edukalt balansseerinud, mitte mingi konkreetselt vanusega seostuv asi. Noh, nigu kodu- & väliseestlased. Või usklikud & ateistid. Või paljuvenelased & kadakasaxad. Või punkarid & miilitsad. Yheainsa rahva piireski nii palju olulisi kultuurikogemuslikke erisusi;)

  6. notsu ütleb:

    MInu jaoks on laias laastus aeg pärast N-liitu “täna” ja aeg enne seda punkti, aga pärast II maailmasõda “eile”.

  7. Punane Hanrahan ütleb:

    Hämmastav, siit, eriti Notsu jutust, jääb mulje, nagu elaks enamik siinseid kommijaid oma vanemaiga ühises kultuurilõigus. Ei taha ajaliselt nii pikki kultuurikohorte hästi uskuda, sest mul on sageli juba endast 10 a-d nooremaid inimesi kuulates tunne, et “vajan kultuuritõlki”, 20 a-d nooremaiga vajan veel rohkem kultuuritõlki. Vanemate inimesiga on lihtsam, aga just see, et ma tean mulle eelnenud ajastute fakte, aga’i saa pihta mentaliteedile, ei saa pihta seoseile, mis nende tõike vahel valitsevad, ning struktuurile, kuhu need asetuvad, seda tajun ka endast vanemate inimeste puhul.

    Ning muidugi ka vastupidi – ei vanemad ega nooremad ei saa enam aru, mis maailm see on, kus mina elan. Oma vanemate puhul pean tihti oma juttu nende maailma jaoks kohandama, sest seal valitsevad IIsugused seosed & struktuurid kui minu omas.

    Mulle tundub, et mentaliteet & seda moodustav seostesüsteem vahetub nii umbes iga 10 a. tagant, kui mitte kiiremini. Selle teooria õigsusele näikse viitavat ka popsubkultuuride vaheldumise kiirus – ega punkar saanud enam suuremat aru glitter kidist & vastupidi ning kumbki neist ei mõistnud hipit. Ometigi tulid kõik 3 enam-vähem veel 70-date sees.

    • Ramloff ütleb:

      Ma ei tea, ma ka seda vahet nii suurena ei taju, nagu sa siin räägid. Aga sinu jutt tekitas ühe idee, mis ehk seda seletab. Sa ehk otsid ise kontakte väga selget subkultuuri identiteeti omavate inimestega. Ja kuna mulle, ise kogu aeg selgepiirilistest subkultuuridest eemale hoidnuna, on jäänud mulje, et selge subkultuuriline identiteet on üldse suuresti ka vastandumine muule maailmale, on ehk ka põlvkonnapiirid sellisel juhul palju tugevamad ja ületamatumad?

    • notsu ütleb:

      No aga NL lagunemine oli piisavalt vinge veelahe, et jääb ajapiirina mällu kõigile, kes tollal mäletamiseas olid. Nooremate jaoks võivad 90. aastad muidugi juba eile olla, nende pilguga vaadates on vahepeal kindlasti muid kataklüsme juhtunud.

  8. Punane Hanrahan ütleb:

    Ei ole siiski nii. Toon näite:

    Lugesin kunagi mingist kajamist: “Multifilmid on alla käinud. Tänapäeva lastel pole enam midagi vaadata. Vat, kui mina veel laps olin, siis olid ikka tõsiselt head multifilmid. “Mootorratturhiired Marsilt” jms.”
    Mille peale oli mul selline “kaikaga pähe” tunne, sest nõustun ju teesiga multifilmide allakäigust, aga minu jaoks olid tõeliselt head multifilmid ikka need nõukaaegsed ning mootorratturhiired olid juba nii minu, kui väga paljude minuealiste jaoks ilmselge allakäigu sümbol.

    Kultuurikonflikt? On kultuurikonflikt. Seoste & struktuuride oluline muutus? On seoste & struktuuride oluline muutus. Samas just selline, enam-vähem kõiki puudutav, mitte mingi kindla subkultuuriga seonduv.

  9. Kersti ütleb:

    Ma arvan et meie olime oma vanematega kasvanud mingis mõttes samas st. nõukaaegses tegelikkuses, oma lastele peame sewletama mõningaid asju nagu oleksime pärit erinevatelt planeetidelt.: nende teadmised nõukaajast on nagu meil ajast enne teist maailmasõda : legend ja jutt ja mitte lõpuni tajutav tegelikkus . Pane nad lugema kasvõi Agu Sihvka jutte ja nad ei saa poolest kontekstist ( ja sellest tulenevalt ka sinna kirjutatud naljast) aru, see reaalne nõukaaja mäletamine on ka tegelikult selles mõttes teistmoodi et see kes on üles kasvanud vabas riigis, tal on suhteliset raske lõpuni mõista inimese valikuid ja hirme diktatuuri tingimustes.
    PS:Minul isiklikult ei ole muusika ja paljudes muudes valkondades probleeme suhelda samal tasandil endast 20 või 25 aastat noorematega : on mis meeldib mulle ja neile samamoodi ja vastupidi . Ja ka praegustele lastele meeldivad väga vene vanemad ja uuemad multikad. Lohe Tugarinit näit. soovitan.

  10. a ütleb:

    PH: “Mulle tundub, et mentaliteet & seda moodustav seostesüsteem vahetub nii umbes iga 10 a. tagant, kui mitte kiiremini.”

    See tsitaat on suht umbes võetud, aga minu mõtte juurde ehk sobib.
    Ühesõnaga, muutuse toimuvad muidugi. Ja kohati siis tekivad probleemid. Või kultuurikonflikt. Või ükskõik kuidas seda nimetada.

    Aga…
    No tekkis sihuke mõte, et tõepoolest, et kui on tunduvalt nooremad, et siis ei saa kõikidest asjadest aru. Aga… kuidas seda nüüd öelda. Asi ei ole ju selles, et justkui põhimõtteliselt ei saa aru. Järsku on asi pigem selles, et on paganama vähe neid kultuurikontakte. Nii öelda.
    Vot kui ma kuulan mingeid paarkümmend aastat nooremaid juba mitmeid kordi ja on kuidagi tuttavad, siis saab hakkama küll. Kuigi aeg-ajalt peab täpsustama üht-teist.

    Ja siis nooremad vaatavad, et härra intelligent on sihuke auväärne, et parem olen vait – kohati tekib selline mulje küll. Vist. Ja siis ise ka, et ei hakka ju mingite keskkooliealistega lambist juttu rääkima. Jne.

    See laieneb kohe nii öelda üldsotsiaalseks-ühiskondlikuks ka. Et noorematel on justkui kompleks ja raske vanematega suhelda, kuna on halvad kogemused. No et vanemad kuidagi hüppavad peale või nii.

    OK! Ühesõnaga: on erinevused muidugi, aga kui suheldaks rohkem, siis mu meelest sageli selgub, et mingit sellist rämedat kultuurikonflikti ei olegi. Ja üleüldse, kui suhelda rohkem, siis saaks asjadest aru jne. Ja tolerantsuse probleem käib ka siia juurde muidugi.

  11. a ütleb:

    Siin oli juttu subkultuurest ja mõtlesin, et paneks ühe minu meelest päris laheda pildialbumi lingi.

    http://owlsnest.tumblr.com/

    Ei oskagi öelda, kas tegemist on ‘subkultuuriga’ või ‘subkultuuridega’, kuna pildid on üsnagi erinevatest aegadest. A teisest küljest tundub jälle, et mõneti nagu tegemist ühe subkultuuri segmendiga siiski.

  12. Oudekki ütleb:

    Minu arvates ei pea inimene kuuluma tingimata ainult sellesse kultuurilòiku, kus ta on ise elanud… Eriti yleyldise kirjaoskuse, meediakanalite, salvestusvahendite jne olemasolu korral. Minul on nàiteks olnud kunagi selline lugu, kus Bolognas kaasyliòpilane, vast yks 5 aastat noorem kui mina, mult siiralt kysis “oot, kuidas Bolognas see-ja-see tunne oli seitsmekymnendatel?”

    Ma ju seitsmekymnendaid ise vàga vàhe olen nàinud ja Itaaliat sugugi mitte, aga… aga oli kuidagi ilmne, et mina olen see kellelt kysida ja naljakas oli see, et ma tegelikult oskasin ka vastata. Osaliselt sellepàrast, et mul on palju sòpru, kes siis aktiivsed olid. Osaliselt selle pàrast, et ma kuulan popmuusikat, mis selle aja tundeid jutustavad, ma vaatan filme, ma vaatan Rai Storiat, mis lasevad teinekord ka vanu uudiseid eetrisse, ma kuulan inimesi jne jne jne Mind huvitab see ajajàrk. Ja mul on vàga lihtne leida nende inimestega yhist keelt, kellele see oli aktiivseim ajajàrk, ma tunnen sònu, mida nad kasutasid jne. See ei tàhenda, et ma ei tunneks ka seda omaenda pòlvkonda ning ka veel kymme aastat nooremat pòlvkonda, kellega me ka hariduspoliitika eest vòitleme. Omavahel rààgime, kultuuri alles hoiame. Seesama popmuusika, nemad on ka seda kòik kuulanud, on teatud hulk kultuuri, mis on kòigil vòi siis mingil subkultuuril sòltumata vanusest jne.

    Osaliselt on see muidugi haridussysteemis tòòtamise paratamatu kaasaanne, koguaeg kohtub vàga erinevate lòikudega yhiskonnast. Osaliselt on see aga ka lihtsalt yhiskondlike struktuuride stabiilsus: yliòpilased kasutavad siiamaani oma asjade ajamiseks seda auditooriumi, mis okupeeriti seitsmekymnendate lòpus. Siiamaani on okupeeritud, siiamaani tehakse analoogilisi asju, antakse teadmist ja kultuuri ja sònu edasi. Paljude muude struktuuridega on samamoodi. Jah probleemid muutuvad, inimesed saavad ka targemaks, uut tuleb juurde, aga see ei tàhenda, et kaoks àra vanaga suhestumise oskus.

  13. notsu ütleb:

    Jäin vahepeal oma veelahkmete tajumise peale mõtlema ja tegelikult ei sõltu suhtlemisvabadus ja tõlkimistarbetus päris põlvkonnast. Ma suhtlen mõne kahekümnesega, kellega pole erilist tõlkimist vaja, samamoodi mõne viiekümnesega; selge see, et on kahe- ja viie- ja muukümneseid, kellega on vaja tõlki, aga mul on vaja tõlki ka enamiku omavanustega suhtlemiseks, nagu üldse enamiku inimestega. Kuna ma olen tõlkimise alal osav, siis enamasti teen selle töö ise ära, aga tunnen tõesti väga paljude inimestega suheldes, kuidas peab pingutama. nt äriinimeste smalltalk on nagu õhukesel jääl uisutamine.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s