Koolikiusamise teemail olen siin-seal pidanud debatte juba mõnda aega ning nende debattide käigus siis kokku puutunud väga erinevate seisukohiga, miska võin ilmselt juba paleti kokku panna ehk siis näidata arvamusi seinast seina:

Ning need arvamused oleksid, 1 servast alustades läbi tsentri II serva välja:
*Koolikiusamises on ultimatiivselt/eksistentsiaalselt süüdi kiusaja(d), nende suhtes ei tohi olla põhimõtteliselt mingit mõistmist, tolerantsi.
*Koolikiusamises on peamiselt süüdi koolikiusajad, aga mitte ultimatiivselt/eksistentsiaalselt, vaid oma vildakate mõttemudelite tõttu, mistõttu tuleb välja selgitada need mõttemudelid ning neid muuta.
*Koolikiusamises on peamiselt süüdi koolikiusajad, kuid peaaegu samavõrra on süüdi ka kaasajooksikud ning kollektiivi üldine inertsus.
*Koolikiusamises on peamiselt süüdi koolikiusajad, aga kiusamine on märk ühisk. üldisest vildakusest.
*Koolikiusamine on kompleksne probleem, mis on põhjustet nii kiusajaist, kui kiusatavaist kui 100 muust põhjusest. Probleemile ei ole lihtsaid lahendusi (v.a. 1, millest hetke pärast), vaid seda tuleb lahendada kompleksselt. Üldiselt on asi siiski kõigi osapoolte mõistmises ning kollektiivi üldise mikrokliima parandamises, milles oluline osa võimumängude leevendamisel & ümberkanaliseerimisel.
*Koolikiusamise põhjuseks on inimese sattumine talle sobimatusse kollektiivi, süüdlaste otsimise asemel on targem kiusatav laps lihtsalt IIe kollektiivi üle viia.
*Koolikiusamises on “süüdi” kiusatav, aga “süü” jääb jutumärkesse, sest ta kutsub kiusamise esile oma tahtmatu provokatiivse käitumisega.
*Koolikiusamises on peamiselt süüdi kiusatavad oma vildakate mõttemudelite tõttu (üsna sarnane eelmisele punktile, aga mitte päriselt sama.
*(Ning täna hommikuks tuli 1s vestluses minu suureks imestuseks ka see positsioon ära – aga kui kõik muud positsioonid on olemas, siis pole selle üle tglt imestada) Koolikiusamises on ultimatiivselt/eksistentsiaalselt süüdi kiusatavad. Ning nad on selles süüdi ilma jutumärkideta. Kiusajad on metsasanitarid, kes juhivad tähelepanu kiusatava antisotsiaalsele käitumisele. Seega peavad (kooli)võimud kiusatavat veelgi karistama, et ta oma ühisk.vaenulikku käitumist muudaks, oma süü lunastaks. Süüks võib olla kiusatava alatus, ülbus, laiskus vms.

Kommentaariks niipalju, et mõlema serva ilmumine on kahetsusväärne, sest kummagi äärmisse serva jääva seisukoha pooldajad tglt ei hooli dialoogist, vaid see on neile pelgalt misjoni-, oma ainutõe kuulutamise, vahendiks, miska on neil kalduvus ülejäänud kõnelejaist üle karjuma hakata & dialoog tappa. Ülejäänud seltskonnad on õnneks dialoogi sisulised osalised, olgu nende seisukohad nii vastakad kui tahes.

Servade & tsentri kujunemist on alati väga huvitav jälgida, sest see ütleb alati midagi mistahes dialoogi ehk dialoogi kui sellise kohta. Praeguse koolivägivalladialoogi vtlemine metatasandilt, selle analüüsimine muudab pildi palju selgemaks ka 2006-7 a. kuulsate kajamidiskussioonide olemuse & kulu osas.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

37 responses »

  1. Rainer ütleb:

    Minu jaoks oli see tänahommikune neonatsismi maiguga arvamus ka tõsiseks üllatuseks.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Täiesti, nagu kaikaga pähe. Kusjuures – hämmastav on meie vtnurga erinevus. Sina näed siin “neonatsismi maiguga arvamus”, mina just mõtlesin, et nii võiks kõneleda vana stalinist:) Aga tglt. muidugi vahet pole – nii neonatsism kui stalinism jutlustavad kollektiivi ultimatiivset ülimuslikkust 1ikisiku ees, millele ju rajanes ka meie oponendi misjonihõnguline röögatusväide.

      • Rainer ütleb:

        Pidingi algselt kirjutama – meenub kolmekümnendate lõpp, neljakümnendate algus, mõeldes mõlemaid. Minu meelest ka vahet pole.

  2. keit ütleb:

    Ma pakuks välja veel ühe variandi – koolikiusamises on süüdi koolisüsteem. Kool on nimelt nagu iga teinegi kinnipidamisasutus – inimesed ei passi seal terve päeva üldjuhul vabatahtlikult. Lahendus Interneti kool – kõik tehnilised võimalused selleks on juba olemas, lapsed saaksid jaotada (vanemate kaasabil) ise oma aega ega peaks ninapidi koos istuma inimestega, kes neile ei meeldi.

  3. notsu ütleb:

    Noh, see, et süüdi on koolisüsteem, on üks variant sellest, et “koolikiusamine on kompleksne” ja et asi enne ei parane, kui mikrokliima ei muutu.

    Kirusin juba mitmes sama teema kommentaariumis, et ei leia enam seda Wiredi artiklit üles, kus arutati, kuidas koolist teha koht, kus lahe käitumisstiil oleks õppimine (mis peaks idee järgi ju kooli mõte olema), mitte teiste kiusamine ja nüüd leidsin viimaks üles: If we want to reform education, we have to make it cool to be a geek – sel teel, et kool ei ole ühiskonnast isoleeritud, vaid lapsed näevad, et nende tegevusel, sh õppimisel on reaalne mõju, ja et terve elu ei käi mingi kuradi noorteseriaali stiilis:

    Rosenstock keeps the students surrounded by adults. There are no teachers’ bathrooms or lounges. Parents roam the halls. And the students are required to present their work to outsiders. This, it turns out, is the key to geekifying education. […] “A big high school has a youth-owned culture. You’ve got to break that.”

  4. notsu ütleb:

    PS – mõtlesin veel, et mõlemad servmised seisukohad räägivad tugevalt minu kogemuse ja mälestuste vastu – minu mäletamist mööda sattus suurem osa lapsi mu klassist kord koolikiusajaks, kord kiusatavaks, nii et kes siis üldse alles jääks, kui ükskõik kumb neist kujuteldavatest pooltest ära elimineerida? Millised on küll inimeste mälestused, kes sellist juttu räägivad?

    • keit ütleb:

      Minu mäletamist mööda kiusati ikka ühtesid ja samu inimesi. Kusjuures põhikriteeriumiks oli nende majanduslikult kehv seisund (vanemad ei jaksanud nii uhkeid asju osta) või mingi erinevus välimuses/käitumises ( a la liiga pikk, paks, kokutaja, r-i põristaja, pikaldane jne.)

  5. keit ütleb:

    Aga miks üldse peab KOOS teistega õppima? Raamatut saab ju igaüks ise loetud? Ma oma koolipäevilt mäletan pidevat igavlemist (eriti hullud olid ses mõttes vahetunnid), sest kõik lihtsalt venis hirmsal kombel, kuna klassi õppimise tempo määrasid kas mingid juhmid, keda õpetaja pidi järele aitama või pullitegijad, kes pidevalt tunde häirisid. Rääkimata sellest, et mingi karja keskel on tunduvalt raskem keskenduda, kui üksinda vaikuses ja rahus või et hommikused tunnid möödusid tavaliselt tukkudes, kuna nii vara pidi ärkama.
    Ma julgen isegi oletada, et kui poleks olnud neid igapäevaseid kooli ja tagasi sõitmiseid ja seal kummivenitamist, siis oleks äkki keskkooli 3-4 aastat varem ära lõpetanud.

    • ep ütleb:

      kodus õppimine tuleks nooremates klassides kõne alla vist ainult siis, kui päevasel ajal on kodus ka mõni täiskasvanu. ja palju meil selliseid peresid on? st üks laste kooli ajamise põhjustest on ka see, et kui nad on hulga kaupa koos, siis kulub nende valvamiseks vähem täiskasvanuid. no keskkooli ajal see argument ilmselt enam ei päde, aga siis on enamasti ka koolikiusamisega vähem probleeme.

  6. nodsu ütleb:

    Mõni räägib midagi sellest, et lapsed peavad ka sotsialiseeruma, mitte ainult õppima. Tüüpilise klassi puhul muidugi ei päde, ma oletan, et minul pani kool pigem sotsialiseerumisele pidurit, sest suurem osa põhikoolist suhtlesin ma omavanustega ainult väljaspool kooli ja üldse omandasin ma koolist pigem sotsiaalseid häireid kui oskusi. Ja samuti on meeles see, et kui ma korra kuu aega kodus haige olin, siis kulus päeva õppematerjali peale (koos koduste töödega) umbes poolteist tundi aega – mis koolis oleks veninud viieks-kuueks tunniks pluss kodused tööd. Aga no räägitakse, et mingis ideaalselt väikeses klassis jõuaks õpetaja tempot natuke paremini diferentseerida, nii et keegi ei peaks igavlema – JA ühtlasi suudaks mikrokliimat kontrolli all hoida, või õigemini väikeses kollektiivis ei tekigi iseenesest seda karjadünaamikat, mis neljakümnese klassi puhul on peaaegu vältimatu.

  7. Rainer ütleb:

    Kui see kiusamine klassis tunni ajal aset leiaks, siis poleks tõesti lahendused kuigi keerulised….

  8. Oudekki ütleb:

    Mina arvan ka, et üks asi, mida inimene peaks siiski omandama on suhtlema endast erinevate inimestega. See tähendab, et kooliklassid võiksid olla suhteliselt suvaliselt komplekteeritud – ma arvan, et kiusamine tuleb seda enam esile, mida rohkem tekib mingi “kultuuriline” enamus, kes siis hakkab üksikuid erinevaid homogeniseerima.

    Teine asi on see, et väikesed konfliktid on paratamatud – ja inimesed peavad õppima nende konfliktidega toime tulema. Oluline on mitte konfliktide vältimine, vaid jälgimine, et need ei muutuks “koolikiusamiseks”, et need tõesti kuidagi lahenduksid. Sest mingil hetkel satutakse ikka reaalse maailmaga vastastikku ja kui siis erinevast saab šoki täiskasvanud inimene kalašnikoviga, on tulem veel hullem.

    Meil oli mingi nii 36-ne klass Annelinna põhikoolis… Seal konflikte oli küll ja ma tundsin tõelist vabanemist kui ma sealt treffnerisse läksin, ega ma nendega mingit suurt ühisosa ei tundnud. Aga ma pean ütlema, et õpetajatel oli alati nii palju silma, et kui mingi konflikt üle ääre mineku tendentse näitas, siis kohe sekkuti. Rääkimata sellest, et vahepeal niisama õpetajad rääkisid tunnis sellest kuidas mingites probleemolukordades võiks käituda, arutasid moraaliküsimusi jne. Töötas ka. Seega, ma arvan, ka suures klassis on võimalik, kui tahta ja pingutada. Väikses on lihtsam.

    Mina ei mäleta, et kool oleks mulle olnud niivõrd teadmiste omandamise koht kuivõrd teadmiste süstematiseerimise koht ja koht, mis andis mulle võrdlusaluse teiste minuvanustega – mida nemad teavad, mis neid huvitab, kui kaua neil millegi omandamiseks läheb.

  9. Franz ütleb:

    “Kusjuures põhikriteeriumiks oli nende majanduslikult kehv seisund”
    Näiteks 1970ndatel aastatel ja 1980ndate aastate alguses see polnud kuigi määrav.

  10. notsu ütleb:

    Tegelikult saab konflikteerumist ja konfliktilahendamist harjutada igasuguste suhetega, selleks ei pea teised lapsed, kellega suheldakse, tingimata koolituttavad olema. Ega mängukaaslased ole ju tingimata samast ühiskonnakihist, et peaks muretsema, et laps ei saa piisavalt läbilõikelist pilti. Mäletan küll oma ema põdemist, et miks ma selle või teisega mängin, kes tema arust oli nagu pätivõitu. Aga mina mängisin ikkagi.

    Teisest küljest ei ole ilmselt võimalik KÕIKI lapsi kodus koolitada, kõik vanemad ei ole selleks suutelised ja suurem osa lapsi ei ole sellise iseseisva distsipliiniga, et ilma vanemate toeta sellega hakkama saada. Nii et koolid vaevalt kunagi ära kaovad, seega tuleks mõelda, kuidas sealsed suhted meenutaks adekvaatsemalt muid inimsuhteid, mis täiskasvanuelus tõenäoliselt ette tulevad.

    Rainer – mis mõttes kiusamine siis ei leia ka klassis tunni ajal aset? Loomulikult kiusatakse ka seal, iseasi jah, et mitte ainult seal.

    Aga selles artiklis, mis ma linkisin, oli koolis selline seis, et lastel mingit omaette “Kärbeste jumala” ühiskonna loomise aega, milleks tavaliselt on vahetund, ei olnudki, sest lapsed ja täiskasvanud ei olnud koolis eri tsoonidesse eraldatud. Mis vastab samuti adekvaatsemalt koolivälise ühiskonna struktuurile.

  11. notsu ütleb:

    Sest mingil hetkel satutakse ikka reaalse maailmaga vastastikku ja kui siis erinevast saab šoki täiskasvanud inimene kalašnikoviga, on tulem veel hullem.
    Muide, ma ei ole kindel, et hullem. Täiskasvanu psüühika peaks mõnevõrra stabiilsem olema kui lapsel. Minul on õudne mõelda just selle peale, et sisuliselt tehakse koolis väljakujunemata isiksuste peal kontrollimata tingimustes Milgrami ja Stanfordi eksperimente, kusjuures neid eksperimente ei lõpetata ka siis, kui osa katsejäneseid on kätte ära surnud.

    Ja samuti – mida ma sageli kirjutan – saavad täiskasvanuellu astudes šoki lapsed, kes on sedalaadi ohtlike eksperimentide tingimustega hästi kohanenud ja avastavad “päris maailmas”, et probleeme ei saagi lahendada teisi pekstes, alandades ja nende asju ära võttes.

    • keit ütleb:

      Sekundeerin – täiskasvanuellu astudes on koolivägivallast mõjutamata lapsed ehk pigem hoopis enesekindlamad. Neil ei tulva konfliktsituatsiooni sattudes pähe sada ja üks ebameeldivat mälestust ajast, kui nad olid liiga väikese, nõrgad ja oskamatud, et enda eest seista. Nad ei samasta ennast selle minevikukujuga, kellele klassikaaslased üritasid selgeks teha, et ta on luuser.
      Arvatakse ju, et enamus inimese kiikse, ka neid, mis takistavad inimest oma täit potentsiaali rakendamast, pärinevad justnimelt lapsepõlvest. Isegi kui inimene seda igapäevaelus ei teadvusta, kerkivad sealt alguse saanud negatiivsed mõttemudelid kriisisituatsioonis pinnale…

    • Oudekki ütleb:

      Minu situatsioon ei olnud ju mitte see, et “koolivàgivald òpetab konflikte lahendama”, sest ei òpeta (siinkirjeldatud asjaolude pàrast). Ma vàitsin:

      – kòik konfliktid ei ole koolivàgivald
      – teatud konflikte ei peagi vàltima
      – lapsed peavad òppima konflikte omavahel lahendama
      – see lahendamine peab toimuma kontrollitud ja jàlgitud oludes
      – yks viis olusid kohandada on jàlgida, et koolis oleks vòimalikult heterogeenne seltskond

      Mina viitan just sellele, et kui esimene vajadus ise konflikte lahendada tuleb kuskil kahekymneselt, siis haarab ka inimene suhteliselt kergelt kalashnikovi jàrele. Veel, kui inimesed ei ole òppinud konflikte lahendama, siis nad ei kipu sekkuma ka, kui keegi kalashnikoviga vehib.

      Ma arvan, et koolivàgivald ei ole mitte stabiilse vòi ebastabiilse psyyhika kysimus vaid see kysimus, millisel juhul inimene peab jòudu legitiimseks konfliktilahendusmeetodiks. Selle jaoks peab ta teadma, mis on konflikt, mis on eriarvamused, milles on vaja kokkuleppele jòuda ja miles ei ole.

      • keit ütleb:

        Khmm, kahekümneselt ja kalašnikovi järele? Mul ei tule küll pähe ühtki sarnast situatsiooni ei tutvusringkonnast ega ka mujalt maailmast, mis siinkohal näiteks kõlbaks… Maailmavalu ja konfliktide periood on ikka pigem puberteet. Seega see kahekümneselt püssiga vehkija oleks nagu retarded või nii…😀
        Aga kuidas teha kindlaks mis konflikte peab vältima ja missuguseid mitte? Kas kuskil on olemas mingi instruktsioon selle kohta? Õiged ja valed konfliktid? Sest inimene õpib ju kogu elu ja isegi vanurina on veel võimalik olukordi valesti hinnata. Rääkimata sellest et osa inimesi on tundlikumad ega talu üldse konflikte – tahaksid rahulikult oma elu elada, kasvõi mõnest hüvest loobudes oma rahulolu nimel? Kas see peaks tähendama, et nad on mingil moel vigased?
        Ma lihtsalt ei usu, et on olemas niisuguseid valmis vastuseid…

        • Oudekki ütleb:

          Ja kuna neid ei ole, siis ei peagi kooli korraldama nii, et kõik konfliktid oleksid välditud, et inimesed saaksid ennast kujundada vastavalt omaenda eeldustele ja ümbritsevale ühiskonnale ja teha informeeritud valikuid. Ja õppida, milliseid konflikte nad on suutelised lahendama ja milliseid mitte, see ongi ainus viis teada saada, milliseid peaks vältima.

          Aga kui täiskasvanud inimesed ei oleks konfliktsed, siis Iraagi sõda ei oleks olnud, ma arvan. Kuigi, hüva, Bushi võib retardiks nimetada küll😀 Aga kui nüüd edasi vaadata planeedile maa ja kõikvõimalikele sõdadele, diplomaatilistele vaidlustele ja muudele asjadele, siis minu arvates väide, et konfliktid on teismeliste maailm, ei ole päriselt reaalsusega kooskõlas🙂

          Kui inimene arvab, et vägivald on legitiimne konfliktilahendusmeetod, siis ta on tõenäolisem autoritaarse korra pooldaja ja selle ülesehitaja, see kalašnikovihaaramine avaldub tavaliselt just pigem poliitilistes mõõtmetes. Sest täiskasvanud otsustavad reaalselt avalike ressursside ja nendele ligipääsu üle.

          Inimene muidugi õpib kogu elu, aga ma arvan, et see ei ole hea argument koolisüsteemi kaotamiseks. Ma arvan, et sotsiaalne toimimine ja koostöö ja konfliktilahendus on midagi, mida peab õppima ja seda saab teha ainult sootsiumis sees.

          • nodsu ütleb:

            Njah…
            Kui inimene arvab, et vägivald on legitiimne konfliktilahendusmeetod, siis ta on tõenäolisem autoritaarse korra pooldaja ja selle ülesehitaja – praegune seis on tõesti selline, kus kool on keskkond, kus vägivald ongi legitiimne konfliktilahendusmeetod.

            Ma olen nõus, et päris ilma koolideta ei saa ühiskond hakkama, aga praeguses seisus oleks lastel, kes ei ole harjunud vägivaldselt konflikte lahendama, parem sealt eemale hoida.

        • keit ütleb:

          Ja üldse – miks inimesed, kes on saanud rahus areneda, peaksid täiskasvanunagi üksteise kõri kallale minema? Kool pigem harjutab maast madalast sellist konkureerimise mentaliteeti ja hierarhiat.

          • keit ütleb:

            Võib-olla sõjad ongi selle tulem, et koolisüsteem taastoodab pidevalt samu käitumismudeleid. Käitumismudeleid, mis aluseks on karjainstinkt ja enamusele kuuletumine. Mõtlemisvõime pekstakse ja mõnitatakse lihtsalt inimestest välja ja tekib hirm midagi muuta, uuendada. Mugavam on olla vait ja minna vooluga kaasa.

  12. Ambrosius ütleb:

    Meil pole sõpru ega vaenlasi – ainult õpetajad.

    Olin nõukogude ajal Patarei vanglasse sattudes juba esimesel päeval tunnistajaks nn allalaskmisele (üks noormees sunniti oraali tegema). Ei julgenud tema kaitseks välja astuda, sest kartsin endale sama saatust. See oli jube kogemus. Tunda, et midagi tehakse nii valesti, kui üldse teha saab, ja oma arguse tõttu mitte sekkuda.

    See oli seda valusam, et tavaliselt olin ma varem sekkunud, kui nägin, et keegi on mingi grupi kiusatavaks sattunud. Aga see oli koolis ja tehnikumis ning halvimal juhul riskisin ma siis vaid peksasaamisega.

    Aga seal Patareis oli asi tõsine. Ma pidin ju nende jõhkarditega olema päevast päeva koos kinnises kambris, kus ainsaks meelelahutuseks paistiski olevat kellegi alandamine ja omavaheline arveteklaarimine.

    Järgneva kahe aasta jooksul ei kaitsnud ma kunagi mitte kedagi peale iseenda. Et mitte muutuda “kiusatavaks” tuli pidevalt olla vägivaldne kõigi vastu, kelle pähe kiusamise mõtted võisid tulla.
    Arusaamine inimestest (sealhulgas iseendast) on sestpeale pisut avaram. Pole eriti palju põhjust uhkust tunda…

    Usun, et mingil lahjendatud kujul toimivad sellised vanglalaadsed protsessid igasugustes (eriti meeste) seltskondades, kus veedetakse kaua aega koos ja seda mitte päris vabatahtlikult: sõjaväes, lastekodus, internaatkoolis, kutsekas, tehnikumis, mingil määral ka ülikoolis. Mida kinnisemad need asutused on, seda hullem.
    Kiusamise kaudu kanaliseerib grupp oma hirmu. Kui ohver on leitud, saavad ülejäänud vabamalt hingata. Sest kõigil on hirm ISE kiusatavaks saada.

    Ma ei tea, mis sai sellest noormehest, kes “alla lasti”, võib-olla ta leppis oma tulevase saatusega, võib-olla poos ennast üles. Paljud poosid ennast üles. Rebisid madratsist ribad ja ajasid keerdu, et tugevam oleks ja siis sidusid ühe otsa trellide külge. Mõnikord läks kulunud madratsiriie ikkagi katki…

    Õnneks on koolivägivalla ohvritel palju rohkem valikuid.

  13. notsu ütleb:

    lahendamine peab toimuma kontrollitud ja jàlgitud oludes – absoluutselt, aga praegune seis enamikus koolides meenutab pigem seda grupidünaamikat, mida kirjeldab Ambrosius. Ja põhjus on sama – grupp inimesi, kes ei ole üksteist valinud ja peavad veetma hulga aega kinnises asutuses, kus nende kontrollimine piirdub sellega, et nad enne ettenähtud aega välja ei saaks ja üksteist ära ei tapaks (aga kõik otsesest tapmisest lahjem jääb radari alt välja, mille tulemusel aeg-ajalt lipsab sisse ka tapmisi).

  14. ellom ütleb:

    Ma ei mõista ka seda rgumenti, et kool valmistab inimesi ette tulevaseks eluks ühiskonnas ja õpetab sotsialiseeruma. Ainuke asi, milleks kool ehk ette valmistab – palju samas vanuses inimesi sundolukorras kohustuslikult koos, on sõjavägi, ja ilmselt tõesti ka vangla – lastel on loomulikult rohkem väljapääsuteid aga nad on palju abitumad nende nägemiseks või kasutamiseks. Iseseisev elu ühiskonnas ei eelda ühe vanusegrupi inimestega etteantud reeglite jäŕgi kinnises ruumis päev otsa tegutsemist. Isiklikult usun, et koolisüsteemi poolt pakutav sotsialiseerumine tuleb edasises elus kahjuks – inimesed peavad peale kooli lõppu nullist uuesti õppima mõistma, et nad on vabad, võrdsed, ja see kellega nad suhtlevad ning mida oma ajaga teevad on nende endi otsustada.

  15. Ambrosius ütleb:

    Ainuke asi, milleks kool ehk ette valmistab – palju samas vanuses inimesi sundolukorras kohustuslikult koos, on sõjavägi, ja ilmselt tõesti ka vangla

    Kooli praegusel korraldusel ei olegi mingit argumenteeritud põhjendust. Nii on lihtsalt olnud. Ehkki selline rahva ühes ruumis ja ühtemoodi õpetamine tundub sobivat rohkem infovaesesse aega. Aga asi polegi niivõrd selles, missugune on kooli kasutegur, sest õpilaste tulemused sõltuvad väga vähestest faktoritest ja nende faktorite hulka ei kuulu see, kas õppetöö toimub väiksemates rühmades ja sotsiaalkonstruktivistlikust õpifilosoofiast kantuna või on klassis 50 õpilast ja õppetöö on kantud biheivioristlikust õpikäsitlusest.

    Pigem on probleem selles, et koolile on lisandunud üks roll, mida me ei suuda veel millegi targemaga asendada. Mida need lapsed siis sel ajal teeksid, kui vanemaid pole kodus? Esimese hooga võib pähe tulla hulgaliselt häid ideid, aga kui realiseerimise peale mõelda, siis polegi mingit head alternatiivi.
    Või on?

  16. notsu ütleb:

    Kasutegur kasuteguriks, esialgu oleks seegi hea, kui kahjutegur olemata jääks. no näiteks et kooli läinud lapsed tuleks ikka elusast peast teisest otsast välja.

  17. Ambrosius ütleb:

    Koolist tulevad lapsed siiski teisest otsast välja. Enamasti ka täie tervise juures. Seal on lapsi mugav ja odav hoida, sest mõistlikke alternatiive ju pole.

    Et kool ise muutuks paremaks kohaks, selleks ei saa muuta õpilaste kodusid ja kodust kasvatust. Aga saab leida paremaid õpetajaid. Õpetaja on sisuliselt ainus tuntava mõjuga vahend kooli õhkkonna parandamiseks.

    Kõik maailmale eeskujuks olevad koolisüsteemid – Singapuri, Jaapani, Soome – paistavad silma selle poolest, et õpetajate sõel on erakordselt tihe. Valik tehakse ülikooli lõpetajate seast, kelle tulemused langevad vähemalt TOP 5% hulka. Soomes tähtsustatakse eriliselt veel algklasside õpetajaid, kellele makstakse teiste õpetajatega võrreldes kõrgemat palka (oli vist +15%). Algklassides saab ju veel natuke inimest kujundada.

    See nõuab lihtsalt rohkem raha. Ma ei tea kui palju rohkem, aga makstes õpetajale alla keskmise palga, ei saa ju oodata sellele tööle rohkem, kui keskmiste ja alla keskmiste võimetega inimesi.

    • udupea ütleb:

      absoluutselt nõus!
      ma ise, võiks öelda, olen “saved by the teacher”

      õpetaja töö peaks olema hinnatud samal samamoodi nagu arstigi oma.
      mida väiksem on inimeseloom, seda paremat pedagoogi vajab laps

  18. Oudekki ütleb:

    http://jora.kakupesa.net/?p=2635

    Koolide ja nende vajalikkuse yle hiljem.

  19. keit ütleb:

    Ei saa kohe märkimata jätta, et vanematel on ju mugav lapsed kooli lihtsalt eest ära lükata ja siis pärast süüdistada, et miks õpetajad (nt üks 40 lapse peale) nende võsukesi ei kasvatanud, korrale ei kutsunud jne. Õpetajad pole ju ikkagi mingid üliinimesed, eksole.
    Kusjuures mingid ülikooli tulemused ei näita ehk üldse reaalset olukorda – seda, kui hästi inimene on võimeline lastega läbi saama, ennast kehtestama ja neid ohjama.

    Hakklihamasinast tuleb ka midagi teisest otsast välja…

  20. Ambrosius ütleb:

    Kusjuures mingid ülikooli tulemused ei näita ehk üldse reaalset olukorda – seda, kui hästi inimene on võimeline lastega läbi saama, ennast kehtestama ja neid ohjama.

    Kehtestamise ja laste ohjamise kohapealt olen nõus, et neid asju ei õpi ülikoolis ja selliseid isikuomadusi ülikoolis ka ei hinnata. Näidistunnid ja pedagoogiline praktika sinna alla vast ka ei liigitu, aga see on pigem kinni meie kohalikes oludes, kus ülikoolil vaja riiklik tellimus täita ja koolil pole õpetajate järjekordi ukse taga niikuinii.

    Samadel põhjustel ei pruugi alati ülikooli hinneteleht näidata õpetaja ainepädevust. Sellest on kahju muidugi. Õnneks meil on veel õppejõude, kelle hindeid saab usaldada, kes hindavad normaaljaotuse järgi või on lihtsalt ranged. Kui mainisin Singapuri, Jaapanit ja Soomet, kus õpetajate sõel on väga tihe, siis üldiselt peaks see tähendama seda, et õpetajaid valitakse inimeste seast, kelle üldvõimekus (IQ) langeb ülemise 5% hulka.

    Jah, me võime leida konkreetseid näiteid, kus geenius on õpetajatööks täiesti sobimatu, aga ma ei leia ühtegi õigustust sellele, et madala IQ-ga õpetaja võiks töötada koolis. Isegi siis mitte, kui tema muud isikuomadused võimaldavad tal klassi hästi ohjata, ennast kehtestada jne.

    Targa inimese seltskond on just see, mis koolis enim mõjub ja mõjutab.

    Vaadake, mis juhtub klassis, kus on liidriks andekas ja haridust väärtustav õpilane. Õppimine on seal populaarne. Aga liidriks sai see hea õpilane mitte oma õppimisvõime tõttu vaid oma liidriomaduste tõttu.
    Kuid liidriomadused võivad olla ka inimesel, kes õppimisega hakkama ei saa ja seetõttu eneseõigustamiseks loobki keskkonna, kus keegi klassis õppimist ei väärtusta. Umbes sama halvasti mõjub ka õpetaja, kelle sotsiaalsed oskused võimaldavad tal klassiga hästi hakkama saada, aga vaimsed võimed on keskpärased.

  21. nodsu ütleb:

    Koolist tulevad lapsed siiski teisest otsast välja – ma saan aru, et teema on üles tulnud hiljutiste koolisuitsiididega, nii et ega ikka alati ei tule küll. Enamasti jah, aga samas ei kõla hüüdlause “meie koolisüsteemis jääb suurem osa lapsi isegi ellu!” kah teab mis optimistlikult.

  22. nodsu ütleb:

    Muide, mulle on mulje jäänud, et põhiprobleem ei ole mitte õpetajate kvaliteet, vaid kvantiteet, st õpetajate ja klassis olevate õpilaste suhtarv. 40-päise karjaga hakkama saamiseks on ikka erilisi liidrivõimeid vaja.

  23. Ambrosius ütleb:

    Mitmetes idamaades on klassid palju suuremad, kuid mõõdetavad tulemused keskmiselt paremad. See käib küll peamiselt õpitulemuste kohta, sest rahvusvaheliste testide kvalitatiivsed hinnangud nagu koolikiusamine, rajanevad õpilaste ja õpetajate hinnangutel. Siiski arvavad Euroopa ja Ameerika õpilased ning õpetajad, kus õpilaste arv õpetaja kohta on väiksem, et distsipliiniprobleeme on neil rohkem.

    Minu mõte õpetaja kvaliteedi ja koolikiusamise vahelisest seosest on järgmine:
    kui õpetaja ei väärtusta piisavalt vaimseid võimeid, siis surub ta sellega alla andekate õpilaste võimaluse tõusta positiivseks liidriks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s