Tahtsin täna tglt. kirjutada pirukaist, nagu Marta juures (ei lingi, sest silmaspeetav sissekanne on salasõna all) lahkesti lubasin. Et aga olen 2 päeva järjest ärganud kell 5.32, mis on minu puhul üsna haruldane (32 tuleb sellest, et panin I päeval kella helisema täpselt tunniks enne rongi väljumist & II päeval, kui niigi Tlns olin, ei näinud mõtet 0 peale ümardada), siis olen hommikusest ajast hoolimata üsna väsinud. Ning hämmastav küll – väsinud peaga on hoopis kergem kirjutada ideoloogiaist kui pirukaist. Pirukaist ehk ka natuke, aga peamine pirukasissekanne jääb tulevikku ootama.

Ideoloogiaist katsun ka lühidalt teha. Üldiselt olen sellest juba varem kirjutanud ning kui mu mälu’i peta, siis mitte nii väga ammu. Aga jälle on südame peal.

Et siis. Väga suur osa ideoloogiaid (aga üldse mitte kõik) on rajat pmtle, et need muutuvad 1 päeval maailmas ainuvalitsevaks, konkurente enam pole. Saan sellisest ideaaliseadmisest aru, väga paljusid ideoloogiaid on raske käiguski hoida, kui taolist püüdlust maailmaainuvalitsusele pole. Aga ise olen, enne kui üldse midagi muud, ikkagi demokraat. Või pluralist, paljususlane. Need vist ei ole päriselt sünonüümid, nagu sain aru Oudekkist, kui need teemad siin kajamis viimati arutlusel olid.

Mulle meeldib olux, kus ideoloogiail on selge ettekujutus, milline peaks maailm olema, kui seal 1 või IIt ideoloogiat piiramatult ellu viia. Aga mulle üldse’i meeldi, kui asi hakkab liigselt liikuma salmi “Hea mees, kes valib Jumalatest üheainsa välja. Parem veel, kes suretab kõik ülejäänud välja.” II poole poole. Ei meeldi. Sinnasuunda suunduv ühisk. tundub kuidagi ebaturvalisena, olgu muid Jumalaid suretav Jumal parasjagu milline tahes. Kommunism või konservatism, liberalism või sotsialism, kristlus või islam või judaism või budism, pohhuism kasvõi mu pärast, kui soovite. Asi pole nimes, asi on selles, et mingi 1e ideoloogia tung ainuvõimule on ärevusttekitav. Meeldib, kui need kõik kõrvuti on olemas, palett on esindet & igal neist on ka sõnaõigust. Rohkem või vähem, aga on. Ideede & ideoloogiate konkurents on eluvajalik mu meelest.

Nõnda’i meeldi mulle sugugi sellised entusiastliku karjatused vasakpoolseilt, et “ahhaa, suretame kõik parempoolsed välja!”, parempoolseilt “ahhaa, suretame kõik vasakpoolsed välja”, liberaalelt “ahhaa, suretame kõik mitteliberaalid välja”, konservatiivelt “suretame kõik liberaalid välja!”, kristlasilt “suretame kõik väärusulised välja”, rahvuslasilt “suretame kõik kosmopoliidid & humanistid välja”, kosmopoliitidelt “suretame kõik rahvuslased” välja. Jne. jne. jne. jne.

Kuidagi nagu hirmutav. Sest sellises 1 ideoloogiaga maailmas või ka väiksemas geograafilises piirkonnas ei jää 1ikisikule enam palju mänguruumi, tundub mulle. Vaba eneseteostus on monoideoloogilises ühisk-s piirat. St. piirat on vaba eneseteostus alati, olles vaba eneseteostuse eestkõneleja, annan ma endale ometigi aru, et vaba eneseteostus ei saa olla täiesti piiramatu – see on kasvõi juba tehniliselt võimatu. Aga on 1 piir, kust elu muutub vaevaliseks, isegi mõttetuks eneseteostusvõimaluste puudumise tõttu. Ning ebademokraatlik ühisk. – ebademokraatlik seetõttu, et ideoloogiliste valikute hulk on liigselt piirat (teatud piiranguist, näit. natsionaalsotsialismi välistamisest, saan ma aru) on vaevaline, pole elamisväärne. Vajub miskitpidi ära hirmuühisk-ks alati nende jaoks, kellele ainult materiaalsest heaolust ei piisa. Ning mulle päris kindlasti ei piisa – minu hedonism nõuab ka vaimseid valikuid & vabadusi.

Kõige totram & kurvakstegevam minu jaoks on mitmel xal mu ette toodud väide, et pmst pole demokraatia toimimiseks väga laia ideoloogiate & arvamuste paletti üldse tarvis. Ühisk. on demokraatlik ka siis, kui selles olelevad näiteks ainult konservatiivsed poliitilised jõud. On võimalik, et inimeste hoiakuid esindavad erinevad konservatiivsed parteid, kes siis valijate häälte pärast samamoodi konkureerivad, nagu praegu skaala erinevaid punkte (ei saa öelda – otsi – sest vähemalt Eestis on otsad esindamata) esindavad jõud. Demokraatia on olemas ka siis, kui jääb ainult 1 ideoloogia, demokraatia ainuideoloogia tingimusis on täiesti mõeldav. Aga kuidagi hirmus tundub mulle selline maailm. Eelistaks laia skaalat.

Ning erilist austust tunnen nende poliitikute & mõtlejate suhtes, kes on öelnud “Minu aadete antipoodi on ühisk-s vaja – kasvõi selleks, et demokraatia toimiks”. Nõnda ütlejaist tuleb kohe meelde “XIX saj. tont” Jaan Tõnisson, kes öelnud nii mde vasakpoolsete kohta, kui konservatiivid 1 hetkel seisid väga reaalse võimaluse ees igasugune vasakpoolsus Eestist tõesti elimineerida. Au talle selle eest. Aga taolisi ütlejaid on olnud IIigi – nii parempoolsete hulgas vasakpoolsete kohta, kui ka vasakpoolsete hulgas parempoolsete kohta. Olen kohanud ka 1 katoliku preestrit, kes kinnitas protestantismi olevat ilmtingimata vajaliku. Jne.

Kurb on, et just selline hoiak näikse praegu kaduvat ning ainuvõimu otsimine, saamas valdavaks. Loodan siiski, et inimesi, kes tahavad demokraatia nimel näha ka enda aateile täpselt risti vastupidiste elujõudu ühisk-s, on & neid jääb (mis ju üldse’i välista nende aadete armutut kriitikat jms., et keegi valesti aru’i saaks).

Ning eriti loodan, et inimest ei hakata samastama tema ideoloogiaga. Et jätkub konservatiive, kes on nõus sotsialistiga kalale minema, rahvuslasi, kellel kõlbab kosmopoliidiga kaarte lüüa jne.

Et meie ideoloogilisse pirukakärru’i jääks ainult moosi- või lihapirukad. Et oleks mõlemaid & kapsast, porgandit jms. veel pealegi.

(Nüüd siirdun küll hommikusi pirukaid sööma, krt. aitab jahumisest:))

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

16 responses »

  1. agulirebaanets ütleb:

    Vaene laps, 5.32 on ikka täitsa keset ööd.

  2. luiga ütleb:

    Ideoloogiate väljajuurimine ei ole mu-meelest liialt võimalik. Igasugune suretamistehnoloogia kutsub juba olemuslikult esile vastureaktsiooni. Kui ideoloogia välja sureb, siis on tema aeg ilmsesti ümber saanud, ja ka siis on veel paarsada aastat järel meeldetuletajaid ja jäänukeid (nagu need armsad inimesed, kes leiavad, et ikka veel võiks Venemaa üle tsaarike valitseda, või Platoni pooldajad, kes leiavad, et riiki peaks valitsema boheemlane).
    Ja demokraatiat saab rakendada, kuni on olemas eriarvamusi (nagu Strugatskitel Keskpäeva-universumis on kõik inimesed kommunistid, kuna kommunismiprobleem oli ületatud, aga sellegipoolest oli võimalik vaielda meetodite, esteetika ja üldiste töösuundade üle.) Ma tõesti tahaks loota, et kolmesaja aasta pärast on mingid meie tänased probleemid lahendatud, nii et poliitilised jõud on teistsugused ja rõhutavad mingeid uusi vaatepunkte.

    Ma ei tea, kuivõrd seegi maailm, kus me elame praegu, pakub eneseteostusvõimalusi. Ebademokraatlius maailmas on alati mingid teisitimõtlejad ja teisitimõtlemine on eneseteostus ja kangelastegu. Samuti ei ole ma kindel, misasi on natsionaalsotsialism ja kui tarvilik on selle välistamine poliitilise ideoloogiana. Ma ei välistaks poliitiise ideoloogiana isegi nihilismi, mis tahab maailma puruks lüüa. Demokraatia seisneb selles, et sa usaldad inimesi, isegi kui see käib sinu parema äranägemise vastu ja loodad, et nad ei vali natsionaalsotsialismi. Ma ei õigustaks Ameerika Ühendriike, kes välistasid terve rea riikide jaoks oma salateenistuste tegevusega kommunismi või vasakpoolsuse ja ma arvan, et kultuuriliselt võib olla, et Hitleri tõus ja hävind Saksamaal lahendas meie kultuuri jaoks mingeid probleeme, mida ei oleks sama hästi saanud teha, kui president Hindenburg oleks natsidega käitunud, nagu Päts vapsidega käitus.
    .

  3. a ütleb:

    PH: “…olgu muid Jumalaid suretav Jumal parasjagu milline tahes. Kommunism või konservatism, liberalism või sotsialism, kristlus või islam või judaism või budism, pohhuism kasvõi mu pärast, kui soovite.”

    Mul tekkis küsimus, et kas see ideoloogia, et kas selle alla käib ka religioon? Või maailmavaade?
    A tundub, et nagu käiks siis.

    *

    Hüva. Nüüd aga läks mõte väga kiirelt käima, ei tea kas jõuan kirja panna.
    Kõigepealt siis, et mõnikord saab asi selgemaks kui vaadata mingit suht väikest ja väheste väliskontaktidega sootsiumit. Näit. mõni suguharu kaugel džunglis.
    Kas neil oli/on ideoloogia? Eks see ole muidugi nimetamise küsimus, aga mõningane religioon/maailmavaade vast siiski.

    Assa!
    Vot ühest teisest asjast tahtsin tegelt hoopis rääkida.
    Psühhoanalüütikutel on teoorias mingi niisugune asi nagu isiksuse eristumine.
    Et kas inimene on piisavalt eristunud ja kas ta saab aru, et kus lõpeb tema mina ja kust algab teine inimene.

    Vot kuidagi paganama oluline tundub see siinkohal.

    Kui inimene saab aru, kus on tema mina jne., siis ta tajub nii öelda piire. St. ta ei laienda oma mina üle nende piiride.
    Ja siis … vot siis on vähemalt mingi teoreetiline võimalus, et ta saab aru, et tema maailmavaade(või ideoloogia või moraalsed tõekspidamised näiteks) on TEMA MINA osa.
    See EI LAIENE (ja ei pea laienema) tema minast väljapoole.

    OK! Ja ma nüüd panen tähele, et näit. siin ühiskonnas – oletame, et juttu on moraalipõhimõtetest näiteks – et see värk kipub millegi pärast lahmima üle piiride pidevalt.
    Et püütakse oma moraalipõhimõtteid (või maailmavaadet või ideoloogiat) kuidagi laiendada ka teistele. Kasvõi vägisi kohati.

    (Jep! Keeruline, keeruline tõesti.🙂 )

    Vot kas see pole patoloogia kuidagi? Hetkel ei tule see autor meelde, aga oli mingi jutt psühhopaatidest (st. päris psühhopaatidest – mitte mingi sõimusõnana).
    No ja siis sihuke kamm, et kui laps (st imik) siis parajasti eristub emast ja hakkab tajuma ennast ‘minana’, st kui selles faasis on mingi jama või ta kaotab ema mingil põhjusel, siis on ikka päris suur jama. Siis ta ei taju edaspidi neid mina-teise piire. Et on siis psühhopaat. Või oli vist umbes nii.

    No nii. Ja kui nüüd nende suguharude juurde tulla, siis seal justkui ei olnud selliseid ideoloogilisi probleeme.
    OK! See on kauge ja primitiivne.
    Aga Vanas-Egiptuses – seal minu teada ei olnud religioosseid konflikte – no näiteks siis, kui neid linnriike ühendati.
    Vot üks võimalus on, et need ideoloogiad/religioonid sisuliselt ei olnud erinevad.
    A teine variant on siis, et need inimesed olid psüühiliselt normaalsed. Neil ei olnud juhtunud probleeme selles eristumise faasis järsku? Kuna elu-olu oli kuidagi normaalne.
    Nad jagasid ära neid mina-teise piire.

    Kas see oma ideoloogia teistele kaela määrimine pidevalt (või soov teiste ideoloogiat ära keelata näiteks) – kas see on mingi isiksusehäire järsku?

    ***

    A üldiselt ma panen tähele, et stagna on ikka väga cool ühiskonna seisund.
    Inimestel tulevad igasugu filosoofilised mõtted peale.🙂
    Vanal stagna ajal oli täpselt sama värk.

  4. a ütleb:

    Ma ikka oma arust mainisin ka, et: “Aga Vanas-Egiptuses – seal minu teada ei olnud religioosseid konflikte – no näiteks siis, kui neid linnriike ühendati.”
    Amarna on midagi muud. Ja palju hiljem.
    Ja see oli niikuinii pigem üks võimalik näide ainult.

    Nojah. Aga probleem siis selles, et kas ideoloogia/maailmavaade, religioossed/filosoofilised tõekspidamised, moraalsed seisukohad – et kas need on OMA OLEMUSELT ‘mina sisaldised’?
    Vot ma ükspäev panin ka ühes teises kohas tähele, et need ‘mina sisaldised’ kipuvad kuidagi ‘üle ääre loksuma’ suurel osal inimestel. No et järsku konflikti/konfrotatsiooni ei põhjusta mitte tõekspidamiste erinevused vaid just see, et ei jagata ära kus lõpeb ‘mina’ ja kus algab ‘teine’.

    Loomulikult võetakse need tõekspidamised kultuurist … Või järsku hoopis teistelt ‘minadelt’. N-ö laenatakse. Aga kas need just OMA OLEMUSELT ei ole siiski mitte mina sisaldised?

    Jah, on olemas ‘ühiskonnas üldlevinud tõekspidamised’. Aga So what? Miks peaks need konflikte tekitama. Üldiselt arvatakse nii, aga kui konkreetne inimene arvab pisut naa – mis siis? Ma ei näe konflikti põhjust miskitpidi.
    A kui ei tajuta mina piire – vot siis läheb jamaks.
    Ja see mina piiride mittetajumine, see on teada, et see klassifitseerub psühhopatoloogiaks. Ja seda on uuritud ja seda on vähemalt teoreetiliselt võimalik terapiseerida jne.

    Vot see oligi see mõte: Et oleks nagu konflikt erinevate tõekspidamiste vahel – näiteks moraalsete tõekspidamiste vahel – ja siis mul tekkis mingi mõttekäik, et järsku ei ole asi üldse selles. Et järsku hoopis ei tajuta, kus on mina ja kus on teine.
    Et probleem on hoopis psühhopatoloogiline oma olemuselt niisiis.

    • Ambrosius ütleb:

      Et järsku hoopis ei tajuta, kus on mina ja kus on teine.

      Aga, kus siis on selle “mina” piirid? Mõne inimese minapilti võib kuuluda ka hulk asju, riideid, kunstküüsi, autosid, lähedasi inimesi. Kui midagi neist ära võtta, siis oleks justkui “minast” tükk ära võetud.
      Teisest küljest, ilmselgelt pole ka minu kehaosadel, näiteks minu sõrmedel, millega praegu klaviatuuril tipin, midagi pistmist selle “minaga”, sest sõrmede amputeerimise korral jääks see “mina” ju alles. Vahest on patoloogia hoopis illusioon mingist eraldiseisvast “minast”.

      • a ütleb:

        Oeh!
        Ma pean vist tunnistama, et ei suuda seda küsimust lahti rääkida. Vähemalt mitte siinse kommentaariumi mahuliselt piiratud tingimustes.

        See ‘mina’ ja ‘mina eristumine’ – eriti just viimane – sellest on psühhoanalüütilistes teooriates palju juttu.
        Ja minu idee tuleneski sellest, et järsku on pragustes ühiskondades palju seda patoloogiat – no et see ‘mina eristumine’ on olnud kuidagi häiritud. Ja et siis ei tajuta ka edaspidises elus mina-teise piire. jne.

        Õigupoolest sai see mõttekäik alguse siis sellest, et kas moraalsed hoiakud – et kas need on oma olemuselt mina sisaldised? No umbes nii, et kas need on alati subjektiivsed? Et pole olemas moraali väljapool mina?

        Eh!
        No et moraal on alati hoiak. See lähtub minast.
        Kuidas need sinna minasse satuvad/sisestatakse see on muidugi iseküsimus.

        Ja … jajah, et kas on olemas ka mingi absoluutne moraal? St mis ei ole siseatatud materjalist kujunenud superego?

        No teoreetiliselt võimalik mu meelest. Aga see on siis filosoofiliselt tuletatud kuidagi. See ei saa olla sisestunud käsud/keelud.

        Ja see oleks siis just nimelt minast lähtuv. Kuidas see saaks eksisteerida väljapool?

        ***

        OK! See ei olnud vastus küsimusele muidugi. Vist.
        Aga nii fundamentaalselt kui võtta. Auto ei saa olla ikka inimese mina osa. See oleks juba patoloogia nii ehk naa.

        Kuigi mitte päris see ‘mina sisaldiste’ ‘ üle ääre loksumine’, mida mina mainisin.
        Ma käsitlesin mina küll spetsiifiliselt psühholoogilise kontseptsioonina.

        • Ambrosius ütleb:

          Minu küsimus oligi rohkem retooriline.
          Lihtsalt väikese märkusena lisan siiski, et psühhoanalüüsi teooria ja psühholoogia vahele ei saa võrdusmärki panna. Isegi mitte hulka kuulumise märk on väga küsitav.

        • Ambrosius ütleb:

          Vabandust, viimane lause läks redigeerimisel natuke segi. Mõtlesin, et
          Isegi hulka kuulumise märk on väga küsitav.

        • M ütleb:

          Mulle tundub juba jupp aega, et autoritaarsus, konservatiivsus ja totalitarism on kõik ühe puu oksad, mille nimi on “piirideta mina”. Liberaalsus saab hakata tekkima alles koos mina piiride tajumisega. Kusjuures mõistmine, et minal on piirid, ei tee veel liberaalseks, sest sisemine tunnetusprotsess on ikka veel muutumata. Alles tunnetuse muutudes saab võimalikuks tegelik muutus. Kui inimene hakkab selle muutunud tunnetuse järgi tegutsema, siis paradoksaalselt võib see väliselt langeda konservatiivide käitumisega ühte, sest olles järjekindlalt liberaalne võib selguda, et teise pale ettekeeramine ja rusika sobitamine kellegi kahe pale vahelisele alale võivad ühes punktis kokku saada. Mispeale võib konservatiiv käsi hõõruda ja hüüda: No mis ma ütlesin! Mul oli õigus! Aga ega päriselt ikka ole. Erinevus pole väljundis, vaid põhjuses, miks asju tehakse. Hea lastetoaga konseravtiiv ja järjekindel liberaal võivad päris hästi klappida teatud maani, aga ühel hetkel jääb viimasel kindlasti õhku väheks. Kullast puur on ka ikkagi puur. Või ka kõigi mugavustega vangla…
          Kusjuures, ma ei mäleta enam selle peenikese psühholoogilise paradoksi nime, millele viidata tahan, aga iva oli selles, et vähemate teadmistega(ja ehk sobib siia ka piiratuma tunnetusega) inimene on alati enesekindlam, kuna ta ei tea, mida ta ei tea. Samas – rohkemate teadmistega inimene hindab tema enesekindlust enese tasandilt ja eeldab seal taga olevat sellise sisu, mille puhul ta ise oleks nii enesekindel. Siit järeldub minu jaoks, et arukad inimesed ei peaks kartma, et keegi nad rõhujaks tembeldab, vaid ajama ühiskonnas julgelt “oma asja”, samal ajal täie teadlikkusega, et neil küll puudub absoluutse tõe monopol, aga siiski pole paremat asja tegutsemiseks, kui “oma meel ja mõistus”. Aga oma seisukohtade ja tõdede kivinemise vältimiseks on liberaalne mõtteviis siinkohal hädavajalik, sest iga asi oma maksimumis muutub iseenese vastandiks. Tänased tõed võivad muutuda homses ahistavateks piirideks ja kui poleks jõudu, mis neid piire jälle nihutab, siis ei saakski enam edasi areneda. Ehk siis veel filosoofilisemalt: Piirid on aeg-ajalt vajalikud, sest nendeta oleks elu kaos, aga kuna elu seisneb liikumises, muutumises, siis kui see lakkaks, oleks ka kõik kokkulepped mõttetud. Järjekindel konservatiiv on nagu tubli majaperemees, kes oma kodus korda hoiab, sest muidu poleks võimalik seal elada. Temalt on õppida julgust, jõudu ja sihikindlust oma eesmärkide eest seismisel, sest nendeta ei saaks õieti midagi tehtud. Liberaal saab aru, et inimestena on meil kõigil “oma maja” või “oma karjamaa”, oma ettekujutus selle piiridest, ja et need kujuteldavad piirid võivad kattuda. Samas on tal ikkagi vastutus omad piirid kehtestada, sest kuidas muidu saaks ta ka oma “maja” eest hoolitseda. Niisiis-tahad rahu, taotle rahu, täie teadmise ja valmisoleku juures, et võib tulla ka sõda. Kuigi ma usun, et siis ta niiväga ei tulegi, sest arukus, hoolivus ja tugevus ning enesekindlus koos on üsna mõjus segu.

  5. Oudekki ütleb:

    Minu teada meil ei ole lihtsalt nii vana Egiptuse kohta mingeid seesuguseid materjale, mis võimaldaks otsustada, kas seal oli religioosseid konflikte või ei. Teoreetliselt võis see Egiptuse ühendamine olla üldse üks religioosne konflikt: millise vaarao templid peale jäävad.

    Aga teine asi on muidugi see, et polüteistlike religioonide puhul, kus püha teksti ei ole, on religioossel konfliktil teine iseloom, kui monoteistlike puhul, kui kodifitseerimata religioonide puhul (osaliselt just sellesama pluralistliku iseloomu pärast ja kuni ateiste ei ole, seni on probleemid väiksema ulatusega). Monoteistlikud religioonid suruvad palju rohkem “absoluutse tõe” või unifitseeritud kultuuri raami, väga selgeid toimimislikke aluseeldusi peale, mis ka lihtsamalt konflikte tekitavad. Amarna oli ka, monoteistlik🙂

  6. a ütleb:

    Teil paistab olevat jah selline värk, et ei ole paljude asjade kohta materjale. Seda olen ma märganud tõesti.😉

    • Oudekki ütleb:

      meil = inimkonnal.

      • a ütleb:

        Kas ‘Teie” = ‘Inimkond’ ?
        Huvitav kontsept kahtlemata.😉
        A see on juba Stanislav Grof. No umbes nii, et iga mina (inimene, üldse olend) on oma põhiuolemuselt identne Absoluutse Teadvusega.
        Ma isiklikult käsitlesin küsimust muidugi pisut praktilisemast, igapäevasemast vaatevinklist seekord.

        • Oudekki ütleb:

          Mitte mina, vaid meie. Seega peaks olema vastuses äärmisel juhul “teie”, aga mitte Teie.
          Aga ma ei viitsi päriselt ka tegeleda selgitamisega, mida tähendab see, kas inimkonnal, ajaloouurijatel jne on mingid materjalid kollektiivselt või mitte ja kuidas küsimus ei ole mitte teadvuses vaid täiesti materiaalsete objektide kollektiivses omandis.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s