Stefan Zweig

Image via Wikipedia

Enamik minu harjumusi & hoiakuid, praktiliselt kogu minu elustiil, on pärit klassikalisest väärtkirjandusest. Just sealt. XIX saj. romaanivaramust. Neis romaanes kohtasin ma inimesi, kes sõid, jõid, suitsetasid, kellel oli palju vaba aega, mida nad muuhulgas kasutasid intellektuaalseiks, kultuurilisiks & filosoofilisiks vestlusiks. Kohtasin inimgruppi, kes ongi minu jaoks “eurooplaste” sünonüümid ning nende viljeldav elustiil ongi minu jaoks “eurooplus”. Nii et kui ma kurvastan “euroopluse” kadumise üle, siis ma kurvastan just sellise elustiili kadumise üle, mida kirjeldatakse klassikalisis XIX saj. (& ka veel XX saj. alguse) romaanes. Elustiili, mille juurde kuuluvad nurgapealsed kohvikud, pärastlõunased vestlused. Ahh, mis ma patran – pange kokku Za/umi kajami päisepilt kajamis leiduvate tekstidega ning te saate ilmeksimatult aru, millest ma räägin:)

Ehk kui parafraseerida Ellomi kommi vahukooretordi teema all, siis kuni noored saavad veel natukenegi aimu klassikalisest & romantismiajastu kultuurist, kuni neil on veel ligipääs & pisutki huvi suurte romaanide, ooperi & muu, just klassikalise kultuuri vastu, seni on mitte lihtsalt tervislikke eluviise, aga juba tervisefašismini ulatuvat hüsteeriat nende hulgas tglt. raske juurutada:) Sest, kas teate, Tšehhovi tegelased suitsetavad ning Thomas Manni kangelased viinaklaasi ei sülita. Ning samune Stefan Zweig, kellelt on laenatud minu kirjutistesarja pealkiri, kirjeldab just sellesama pealkirjaga mälestustermtus 1920-date Sksm teismelisi neide, kes panid rajult tina, ehkki kogu nende olemusest oli näha, et pigem eelistanuks nad vahukooretorti – & õige ka, minugi arust võiks vähemalt varateismelised eelistada vahukooretorti tinapanekule. Viimane’i peaks nende elust ära jääma, aga noh, võiks siiski tulla veidi hiljem:) Kuid selline meie päevade olukord, kus teismelisile tahetakse 1viisi ära keelata nii tinapanek kui vahukooretort – kui viimases ei nähta enam mõistlikku alternatiivi Ile, on mu meelest hüsteeriline & tähendabki euroopluse surma, abs. ilma naljata kusjuures:( Ma olen taoliste suundumuste pärast, pehmelt öeldes, väga murelik.

Nii oli ka kohviga, et selle joomine kinnistus minu puhul eeskätt seetõttu, et kohvi joodi selles kirjanduses, mis mulle meeldis. Kõik tegelased, kes arutasid tõsiseid filosoofilisi probleeme, põdesid ilmavalu, maadlesid kunstiliste & kultuuriliste ülesannetega jne. jõid ka kohvi. Kõige sellega, mida olin hakanud tajuma enda jaoks eeskujulikuna, kaasnes ka kohvijoomine. Ning nii jäigi. Kohv kui osa intellektuaali või siis vähemalt “kultuuriinimese” (intellektuaal ma ju’i ole, sest mul pole kõrgharidust, kultuuriinimene aga küll, sest see mõiste on palju laialivalguvam, ega ole täpselt määrateldav:)) imagost. Ning kohvik, kui selliste inimeste kohtumispaik. Kohvik kui kultuuritempel. Kohvik kultuuritemplina teatri, kontserdisaali, muuseumi, rmtkg kõrval. Seda enam, et ka teatrilaval näeme ju tihti sedasama kohvijoomist ning etenduste tegevus toimub tihti kohvikus või mingis muus kohas, kus kohvi juuakse. Ennast taasehitav süsteem:)

Ehk siis – eurooplasele ei ole kohv ammugi mitte ainult jook. Talle on kohv 1aegu nii teda ennast defineeriv tunnus, kui ka tema kultuurisüsteemi oluline märk. Kui Euroopa Liidu eeskujul tuleks luua Euroopa Kultuuri Liit, siis sobiks selle vapiks vägagi hästi aurav kohvitass. Rmtu & sulepea taustal näiteks. Kuskil seal peaks olema ka veinikarikas kunstnikupintsliga jms. aga olgu, ei ole võimalik kogu eurooplust 1 sissekandesse mahutada:)

Kui valisin Pika Jala elamise kohaks:), käis seal eel juba teadmine, et see eluviis on minu jaoks õige. Vaimus olin ma kohvikuis kultuurilist juttu ajamas juba ammu enne, kui sinna füüsiliselt jõudsin. Ning ikka tänu just sellele osale kultuurist, mida me praegu klassikaliseks oleme harjunud pidama.

Tglt. on tee minu elus kohvist palju olulisem, kultuurilisem, filosoofilisem jook. Põhjused, miks ta selleks saanud, on samad. Aga valisingi kohvi tänase heietuse teemaks just seepärast, et kohv on sümbolina Eesti kultuurlas- & boheemlaskonnale arusaadavam, paremini mõistetavam. Ehkki just boheemlaskonnas tean palju neidki, kelle jaoks taoline defineeriv sümbol, seisuseatribuut, on teetass.

Igatahes on kohvilõhn minu jaoks kultuurilõhn samavõrd kui värske rmtu lõhn. Ning kohvilõhna sissehingamine on kui mitte kultuurisündmus, siis vähemalt osa kultuurisündmusest. Kohv on minu jaoks kinnitus minu jätkuva kuuluvuse kohta. Juues kohvi tunnen end solidaarsena tuhandete eurooplaste, kirjanike, kunstnike, filosoofide jne-ga. Ning taolisi väliseid kuuluvusmärke, solidaarsusavaldusi, on tglt. vaja. Ma’i tunne kedagi, kes tahtes kuhugi kuuluda täielikult ilma väliste märkideta hakkama saaks. Kui pole vaja väliseid märke, siis pole enam ka kuuluvusvajadust mitte. Enamasti meil aga on kuuluvusvajadus.

Lähen nüüd & keedan endale tassikese kohvi hukkuva Euroopa terviseks. Salvimise sakrament üldise preesterluse korras:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

36 responses »

  1. a ütleb:

    Mõnedes maades juuakse jälle teed (ja suitsetatakse vesipiipu).😉
    Kas see on midagi sarnast?
    St. et protsess on oma olemuselt justkui sama, lihtsalt atribuutika erineb?

  2. ellom ütleb:

    Nõustun väga. Mul on samalaadne eurooplusinstinkt ja kohvikutes elamine on kultuurielust ja linnaelust lahutamatu (õieti on selleteemaline artikkelgi peatselt plaanis). Ja maaelu juurde kuulub ka päevarju all või õuepuude vilus kohvi joomine ja kunsti ja kultuura üle arutlemine – tundide kaupa. Ja ma ei tea kust see tuleb, aga 19 sajand (eriti Inglismaa) on euroopluse esimene positiivne tähendus minu peas. Olen ilmselgelt viktoriaanlik naine🙂 Kuigi olen ka vihane antikolonialist ja saan väga hästi aru, et see õdus maailm püsis laialdaselt toimuvatel võikustel ja klassiühiskonnal. Aga siiski. Kõik, mida ma naudin ja mis mul hästi välja tuleb, on see, millega oma päevi täitis tollane kultuurihuviline kõrgklass või vähegi maksejõuline boheemlaskond.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      No siin on see, et ka praegune maailm, kogu oma eurooplust lõhkuva hüsteeriaga, püsib ometigi laialdaselt toimvail võikusil & klassiühiskonnal. Ainult et ekspluateeritavad klassid on kauni uuskolonialistliku kombe kohaselt paigutet silma alt ära arengumaisse. Tänapäeval kirjeldavad Dickensi romaanid seda viletsust, mida näeme Hiinas & mujal sealkandis. Tänapäeval surevad lapstöölised Aasias & Aafrikas.

      Ning eurooplust hävitava hüsteeriaga klassiühiskonna & võikuste vastu tglt. ei saa (ehkki uuspuritaanide vasakpoolne serv seda kõigest jõust karjub). Võtkem siis parem juba õdus maailm:)

      Sama võimalik on muidugi ka, et meie sinuga Ellom, oleme lootusetud passeistid, kes lihtsalt ei suuda uute oludega kohaneda:)

      • ellom ütleb:

        Eks siis tuleb tõsta kohvitass lootusetu passeismi terviseks!🙂 Aga ma pidasingi ka 19.sajandi puhul võikuste all põhiliselt silmas seda va kaugete kolooniate ekspluateerimist. Millest Dickensid siis ei rääkinud, kuna ei osanudki seda võikuseks pidada, samas kui kodus toimuva osas oli kaunis terav silm. Aga mulle tundub ka, et elumõnude vastu võitlemine ei saa olla õige ja töötav viis parema maailma saavutamiseks.

  3. Fideelia ütleb:

    Kohv tähendab ka minu jaoks kõike seda, millest loos juttu oli, kuigi ma ise ei olegi suur kohvijooja. Mina joon ainult koore ja suhkruga kohvi. Vahel tundub mulle, et see on lapsikum ja mitte nii tõsiselt süvakultuurne nagu must kohv.🙂
    Mu ema on eluaegne kohvijoodilk. Mäletan teda lapsepõlvest igal hommikul köögis musta kohvi joomas ja binokliga linde vaatamas, kes söögimajas käisid. Elasime metsas, kus oli haruldasi linde ning loomi. Nii seostub kohv mul loodusvaatlusega. Aga eks see käi ka intellektuaali jõudeaja alla.
    Mu vanaisa Karl Taev, TÜ kirjandusõppejõud olevat viljelenud säärast Sirbi ostmise traditsiooni, et lisaks Sirbile olevat ta alati Vikerkaare kohvikus (Tartus) väikese tribitski teinud: konjak ja üks lihapirukas. Werner oli tema teine kodu ja ta unustas alati mingi oma asja sinna: kohvri, vihmavarju jne.
    Selline elustiil või kuidas seda kutsuda, mõtteviis, seisund, on igaveseks kadunud.

  4. Punane Hanrahan ütleb:

    “Selline elustiil või kuidas seda kutsuda, mõtteviis, seisund, on igaveseks kadunud.”
    Ma’i suuda sellega leppida, kohe mitte’i suuda. Elada mingi II seisundiga maailmas tundub mulle kui mitte otse võimatu, siis vähemalt kuidagi mõttetu:(

  5. Fideelia ütleb:

    Kõik muutub, asemele tuleb midagi muud. Isegi, kui täna istutaksegi kohvikus ja sõbra juures kamina ees ja räägitakse kultuurist, isegi siis on see teistmoodi, sest iga hetk võib mobiil heliseda, järgmise päeva plaan on juba paigas ja vahepeal peab ju FB-s suhtlusvoogu jälgima.
    Mullegi meeldiks et oleks nagu vanasti, aga on miski ei jää samaks.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Nii & naa. Mul on küll päevi, kus mul järgmise päeva plaan sugugi raudselt paigas pole.
      Aga üldiselt on sul muidugi õigus, kuid siiski leian, et kui asjad lähevad uuspuritaanide plaane mööda ning kohvijoomise (ning üldse mistahes jookide peale puhta vee & heal juhul mahla) traditsioon suudetakse täielikult välja suretada, on järg kuidagi veel nutusem, kui see lihtsalt mobiilihelinate puhul on.

      • Fideelia ütleb:

        Ka mul pole alati plaanid paigas, aga tänapäeva üldmeeleolu on palju kiirem, asjalikum ja üldse, õhtuti on ju trennis vaja käia, kellel seal kohvikus aega on istuda?🙂 Unustasin vanaisast kirjutades, et loomulikult must kohv lisaks konjakile ja pirukale! Pirukaid muide tehti veel 80tel ise, mäletan nii täpselt, kuidas hakklinamasinast lasti liha läbi ja kuidas hiljem pintsliga pirukatele munavalget määriti, et need läigiksid. Oli alles elu!

  6. notsu ütleb:

    Ma näen sedasorti eurooplust juba varasemaski ajas – kui võtta Sterne’i rõhutatult subjektiivne turism, fatalist Jacques’i ja tema isanda filosoofilised vestlused, mille juurde, tõsi, käis küll pigem veini- kui kohvijoomine…

  7. Oudekki ütleb:

    Mina pean tunnistama, et kui ma nàiteks loen vene klassikalist kirjandust, eriti sellist 19. sajandi oma, siis vaatamata kogu sellele passeismile – vòi ka selle pàrast – mòtlen ma alati, et noh, ilmne, et nad pidid revolutsiooni tegema.

    Aga mis puutub kohvijoomisse, siis mina ei usu mitte yhekski hetkeks, et kellelgi ònnestub Itaaliast kohvijoomine vàlja suretada. Vòi tordid. Vòi yleyldse, mingid uuspuritaanid vahemeremaade kòògi kallale ei pààse, sest see on sajandite jooksul valmis poleeritud. Ja ega siin ei ole ka uuspuritaane: kuigi kiirtoidu vastu vòideldakse kyll, aga just slow foodiga. See on konservatiivsus, seda kyll, aga puritanism mitte mingist otsast, see on see konservatiivsus, et “toitu tuleb nautida ja vahukoort tehakse piimast mitte taimerasvast”.

    Ainus asi, mis mulle tundub, et mandri-Euroopas kohvikuid ohustab on aeg, ultraspetsifitseerumine ja prekariaatlus. See, et inimestel ei ole raha enam kohvikus kàia – ja elamiseks teenimine vòtab kogu aja – vòi òppida tundma asju, mis otse enda erialaga kokku ei làhe. Kui mòelda sellele poplaulule Bolognast – “con Sartre che pontificava, Baudelaire fra l’ assenzio cantava” – natukene on see asi, et seesuguseid avalikke intellektuaale kipub ka nappima, mitte, et tànapàeva Sartre’d ei tahaks tulla Bologna kohvikutesse vestlema, aga nende olemasoluga on halvasti. Kuigi, siiski, Bolognas on ikka veel vòimalik saada osterias kokku yhe vòi teise tuntutud uurija vòi filosoofiga. Aga mitte nii palju kui 1960-80. Mina 19. sajandit mitte taga ei nuta, aga vaat 20. sajandi keskpaigaga vòrreldes on Euroopa kyll midagi kaotanud ja ma arvan, et on viimane aeg seda hakata tagasi vòitma.

    Sest noh, tegelikult on baarid ja kohvikud rahvast tàis ja nàiteks viimasel òhtul enne minu àraminekut Eestisse sattusin ma suvalises osterias suvalise bussifirma tòòlisega kolmetunnise vestluse peale Gramscist. Vaat seda 19. sajandil ei saanud! Praegu saab! Ma eelistan seda praegust! Ja ma arvan, et just praeguste hàid omadusi tuleb edasi arendada, alles hoida.

    Kohvikukultuur pysib inimestel, kes kàivad kohvikus. Baaris. Osterias.

    • Ambrosius ütleb:

      Aga kuidas Itaalia veinikultuuriga lood on?
      Tuli meelde mõni aeg tagasi nähtud dokumentaal, milles prantsuse veinitootjad kurtsid sealse veinikultuuri hääbumise üle. Alkohoolsete jookide joomine oli üleüldiselt vähenenud ning joodavate jookide jaotus muutunud veini kahjuks. Hinnang baseerus paarikümne aastasel müügistatistikal. Subjektiivsetest hinnangutest jäi veel meelde, et prantsuse noored pidavat üha enam eelistama veinile õlut.

      • Oudekki ütleb:

        Veinitootjate vastavasisulistesse kaevetesse ma suhtun muidugi kerge skepsisega🙂

        Mul praegu statistikat ei ole, seega omast kogemusest… Sòògi kòrvale juuakse yldiselt veini, sest neid toite, kuhu òlu juurde sobib on lihtsalt vàhe (pizza kindlasti, aga teisi peab kohe mòtlema…). Baariskàies muidugi juuakse nii òlut kui kokteile kui veini, ma seal ei julge kòige populaarsemat asja ka kòhutunde jàrgi pakkuda, aga kuivòrd toidulaual alati vein on, siis ma liiga suurt hirmu veinikultuuri hààbumise pàrast ei tunneks.

        Ja vàidetavalt, ega Itaalia òllevalik teabmis suur ei ole: ma ise olen siin halb hindaja, sest ma ise òlut ei joo. Samas, omast kogemusest kinnitan, et veini kahjuks muutumist ei nàe.

  8. V.A. ütleb:

    Mulle meenus seoses kohviga üks väga ammune luuletus aastast 1763. Ilmus see ühes Riia ajalehe kirjandusilisas. Autoriks on anonüümne baltlane, luuletuse pealkiri on “Der Kaffe” ehk siis “Kohv”. Ja luuletus ülistab kohvi, olemata seejuures irooniline. See kaunis pikk luuletus algab nii:

    Den Weingott? — Ich mag ihn nicht singen,
    Ihm mögen andre Opfer bringen,
    Ihn mag Horaz und Lessing singen,
    Ich sing ihn nicht!
    Du brauner Trank, den die Levante
    Wohlthätig uns zur Labung sandte,
    Du Stolz der glücklichen Levante
    Bist mein Gedicht.

    Tõlgin sõna-sõnalt:

    Veinijumalat? — Ma ei või temast laulda,
    toogu talle ohvreid teised,
    laulgu temast Horatius ja Lessing,
    mina temast ei laula!
    Sina, pruun joom, mille Levant
    meile heasoovlikult kosutuseks saatis,
    sina, õnneliku Levandi uhkus,
    oled minu luuletus!

    Jne. Lõpu poole on veel näiteks sellised read:

    Die Kaffekann verkündigt Gaben,
    Mit ihrem Oel sollst du dich laben,
    Zum Fluss der dichterischen Gaben
    Schon ihrer nicht!

    Kohvikann kuulutab ande,
    tema õliga pead end kosutama,
    luuleandide tulva huvides
    ära teda kokku hoia!

    Kohv niisiis inspireerib, väidab autor. Luuletuse motoks on: “Drückt dich der Gram herunter; Trink Kaffe.” Ehk: “Kui tusk tuleb peale — joo kohvi!” Miskaudu see luuletus lülitub muidugi omaaegsesse melanhoolia-diskursusse. Autor ülistab seejuures ka tubakat: “Mir soll die lange Pfeife glühen,/ Der Knasterdampf in Wirbeln ziehen.” (“Hõõgugu mul suus pikk piip,/ tubakatoss keerdugu mu ümber.”)

    P.S. Kunagi kirjutasin üles ühe lugejakommentaari artiklile, kus väideti, et “koerad on paremad kui kassid”. Nojah. Kommentaator hõiskas seepeale: “Kassi inimesedki on tavaliselt tobedad teejoojad.” — Seisukoht, mida julgeksin kahtluse alla seada. N-ö kassiinimene ma ilmselt olen, kuid peamiselt joon kohvi. Ja tobe pole ka tee teps. Maailm on paradoksaalne …

    • vuuduu ütleb:

      Inspireerib, ja veel kuidas. Siin on kogu aeg kohvilöhn majas ja mönel vere asemel vist ka kohv. Kui poolik pakk tundub vana, visatakse ära ja avatakse uus…ning ei mingit suhkrut ega koort.
      Olen samuti kuulnud seosest, et koera peremees on kohvisöber; ja kassi peremees teesöber. Igatahes meie oleme kassi-inimesed ja kohvisöbrad. Teed joome vähem. Ja siis veel pigem veinijoojad kui öllesöbrad. Aga suvel ikka öllesöbrad ka.

      • kganna ütleb:

        Minge te kah oma kassi- & koerainimestega. Minu kohv on must, mõru & kanguselt kuhugi värske asfaldi kanti, minu taimeteed ei mahu ammu enam yhele riiulile ära & õllepudelisse põle ma ka iialgi sylitanud. & ei mingeid kasse ega koeri (ehkki nad on kenad, kui keegi teine nende eest vastutab) — minu hingeloom on rott & sihukesi ma ka kodus pean.

        Aga hea sõbraga kohvi või õlle või mille iganes tarvitamisex saab alati teadlikult aega võtta. Kasvõi paar tundigi. Internet kinni, telefon hääletux, kell silma alt ära. Kyll jõuab noid muid kiireid asju toimetada ka hiljem & maailm, tegel’t, saab iseendaga sujuvalt hakkama ka siis, kui meie kogu aeg uudiseid ei jälgi.

  9. vuuduu ütleb:

    Ma ei ole kunagi kuulunud boheemlaskonda, aga köik on möistetav. Dekadentsi völu.
    Päris naljakas, just sel öösel – no enne magamaminekut – mötlesin Tallinna vanalinnast ja selle kohvikutest. Ei mäletagi, mis selleks töuke andis. Tuli meelde, kuidas vanaema mind “Pärli” kohvikusse viis. Ettekandjatel olid tanud peas ja valged pöllekesed ees…ja lauda poolitaval riiulil olid korvides saiakesed, vöta, mida soovid – pärast tuli ettekandja ja tegi arve. Koor ja suhkur toodi eraldi tillukestes topsides. See oli nii ammu ja ei puutu yldse siia, saan aru kyll. Hiljem kutsuti seda vanamuttide kohaks. Köik muutub. Siis oli pop käia kohvik Moskvas. „511 paremat fotot Marsist” aeg…aga ma ei olnud seal, see köik tuli minuni nagu pärast. Ja siis tulid punkarid ja Harju mäe varblasekohvik…ja jälle ma ei olnud öiges ajas ega öiges kohas.

    Aga kahjuks seda kohvikukultuuri, millest Arni kirjutab, sellest sain väga vähe osa. Aga ka vähesest piisab, et mäletada. Öieti jutuajamisi…kohti ma ei mäletagi, need ei toimunud sugugi alati Kukus vöi peldikubaaris…
    Aga tänasel päeval, kus on see töeline kohvik, mille teevad just need, kes seal käivad?
    Millised on praegu kohad, kus käiakse?
    Mulle endale meeldis harvadel linnaskäikudel Viru tn Apollo II kohvik. Ja yldse kohad, kus raamatupoodides on kohvikud. Kaks meeldivaimat asja yhendatud. Kahjuks enamasti ilma suhtluseta minu jaoks, köigil on liiga kiire, et saaksid päeval kohvitama tulla…ega mul pole lootagi sellist aega peale passida, kuna ma ju elan eemal.

  10. luiga ütleb:

    Inimese elu on suurel määral see, mis ta sellest teeb. Tempoga on samamoodi. Üldiselt on nii, et kui sa maailma endast eriti agressiivselt eemale ei tõuka, siis tulevad poliitilised arengud ja sündmused ise sinuni, sageli hüval ning filtreeritud kujul.
    Kohvikutes sai suuremal määral istutud noorest peast. Siis justkui ei olnud kusagil mujal istuda ja kohvikus sai ühiselt ostetud puljongitassi taga pakkide viisi va punast ära tõmmata. See faasis ennast suhteliselt kiiresti vabaõhutegevuste ja salonginduse ehk korterites passimise peale ümber. See, et keegi ohverdab oma isikliku ruumi selle nimel, et inimestel oleks kuskil olla, on ülepea kiiduväärt. Ei tasu arvata, et selliseid kohti ei ole.

    Meie tänapäeva Sartre võib olla olemas, elus ja teotseda, aga miski ei ütle, et ta ei ole Guatemalas, Bulgaarias või El Salvadoris. Ja on täiesti võimalik, et tema mõtted jõuavad meieni ja maailmani neljakümneaastase hilinemisega või mitte kunagi.

    Ei tasu arvata, et mingeid asju ei ole olemas lihtsalt sellepärast, et meie neid ei näe. Kindlasti on mingeid kohvikuid, kus päriselt istutakse. Kindlasti on inimesi, kellel konkreetselt ei ole esindust internetis, lugejaid, kes ainult loevad ja kunstnikke ja kirjanikke, kes teevad oma asju sahtlisse või muidu ääreta märkamatult.

  11. ellom ütleb:

    Me siin Tartus küll istume kohvikus ja aega meil on. Selline lugu. Ei propageeri Tartut aga lihtsalt selline laisklev kohvikus vedelemine on küll vähemalt mu lähikonnas elus. Püüd selle poole alati, ja hämmastavalt sageli jõuame ka reaalsuseni. Kohvik on koht, kus elatakse. Mõnes linnas olen õudusega täheldanud tendentsi, et inimesed jooksevad kohvikust kiiruga läbi – tarvitavad oma kohvi ja piruka ja jooksevad edasi. Mis sinna kohvikusse siis üldse tulla, on minu jaoks müstika. Kiiiresti midagi kõrist all kallata võib ka tänaval, või kodus.

  12. Oudekki ütleb:

    Luiga, vaata, ma pidasingi Sartre puhul silmas mitte seda, kui andekas mòtleja ta oli (kaheldamatult geniaalne), aga seda, et ta oli “avalik”, s.t. kòik teadsid, et ta on. Sartre ei olnud lihtsalt geenius, ta oli avalik geenius, avalik intellektuaal, ta mòjutas oma olemasoluga teatud protsesse, ta panustas seal baarides ja kohvikutes avaliku ruumi tekkesse ja avaliku diskussiooni suunda. Seega, kysimus ei ole niivòrd mòtetes, aga just selles, kuidas need mòtted teisteni jòuavad. Ja tegelikult, igayhe maailm saab rikkamaks, kui tal on vòimalus Sartre’ga maailmaasju arutada kohvitassi/veiniklaasi ààres… Tekib selline… yldine òhkkond. Ja Sartre ka… saab targemaks🙂

    Ma olen kindel, et andekaid ja geniaalseid inimesi ei ole praegu vàhem kui yhelgi eelpoolmainitud ajastul ja ma arvan, et praegu on – mòneks ajaks vàhemalt veel – vàga lai ligipààs oma annete arendamisele. Aga see, mis kaob ja mida on aina vàhem ja vàhem, on nende annete avalik rakendamine. Osaliselt vòib olla asi muidugi selles, mida Alberto Burgio ytles mingil Gramsci-arutelul, et tànapàeva haridus on suurepàrane ja kàttesaadav tehnilis-administratiivses osas ja vastavate probleemide lahendamisel, aga mitte suunanàitamise osas. Vòi siis seesama, mida Gramsci ise kirjutas, et kapitalistlik majandus vajab spetsialiste, aga ei vaja seda, et need spetsialistid yldse kuidagi oleksid avalikkusega seotud.

    Kohviku eelis suvalise korteri ees ongi see, et kohvik on avalik. Seal saab tutvuda uute inimeste, mitte olla piiratud ainult oma valikutega, arutada kysimusi, mis on laiemad, kui yks persoon, yks tutvusringkond, kysimusi, mis on seotud yhise eluga – ja sealt synnivad ka yhised plaanid. Mònikord.

  13. a ütleb:

    Jälle kohvikujutt😉
    Ja paraku jälle internetis😦

  14. kganna ütleb:

    Ma ei saa jälle yle ega ymber suurepärasest nõukogude ulmekirjanikust Jefremovist, kelle Tähelaevade peategelane on Positiivse Kangelase kehastus: rindemees, andekas noor teadur, ideeline kommunist . . . & enam-vähem ahelsuitsetab.

    Veel 50 aastat tagasi ei tajunud keegi selles nihet.

    Teine ajastu pärl, Teet Kallase Kes tõttab öisele rongile (suurepärane romaan, muide, soovitan yle lugeda), kus autor kirjeldab ENSV edukaid: ‘Nad jõid kohvi, & mitte tavalist, vaid lahustuvat!’

    Kõigest paarikymne aastaga on lahustuv kohv ylimast defkast muutunud . . . noh . . . erilise maitsetuse või ajanappuse märgix. Aga mäletate, kui hinnas oli vana hea ‘kakiõue’ ehk ‘cacique’ 80ndatel?

  15. luiga ütleb:

    Erilise maitsetuse märgiks on filtrimasinakohv, mäletate, kuidas iga eesti pere pidi endale selle lollaka masina muretsema, et oleks rohkem nagu Soomemaa? Eriti hapu ja jälk ohv tuleb sealt, ja mõned inimesed hoiavad seda seal päev otsa niimoodi kõrbemas. Mitte et see sellepärast vähem kohv oleks või juua ei sünniks.
    Lahustuvaga on niimoodi, et see on üks paras mürk, millega saab filmi ilmutada ja ma ei tea, kui palju seal tegelikult ohvi sees on. Samuti ei tule ta liiga palju odavam välja, kui niisama kohvi osta. Aga teda juuakse küll.

    Kohvik kui kultuurikeskus teeks tööd siis, kui inimesed mitte ainult ei käiks seal koos, vaid sealt jõuaksid asjad ka välja. Seliseid ohti on ju küll, kus suur hulk inimesi koos käib, aga see, kui palju asju sealt alguse saab, on iseküsimus. Eestlane töötab üldiselt väiksemates gruppides. Midagi eriti ette ka ei võeta eriti tihti.

  16. notsu ütleb:

    Kuskil eesti veebiavarustes on ühe baarmeni blogi, muuhulgas on too ka suur kohviekspert ja mainis, et filtrikohvil on teenimatult halb maine, mis tuleb, jah, sellest, et jäetakse terveks päevaks kõrbema, selmet kohe ära juua või hermeetilisse termosesse panna. Et hea filtrikohv on parem kui halb masinakohv, mis paistab jälle viimasel ajal olevat peene ja edukate inimeste kohviku tunnus – ükskõik kui kehv masinakohv, aga mõelge ometi, masinakohv!

    • vuuduu ütleb:

      Olemata ekspert, olen köikidele moodustele ringi peale teinud.
      Päris nooruses sai tassi kaupa “tudengikohvi” tehtud; suurema hulga joojate puhul oli meil keraamikatehase savikann.
      Edasi tuli perkulaator, mis teenis meid hästi ja kaua.
      10.aastat hiljem, olles tööl väikses firmas, pidin – kui ainuke naishing – köigile kohvi tegema. Loomulikult filtermasinakohvi. 2-3 aastaga oli nii suur tydimus sellest, et endale seda riistapuud mingil juhul ei tahtnud.
      Mind päästis presskann. Nii, kui esimesed myyki tulid, hankisin endale yhe.
      Aga siis viis elu vöörastele radadele ja jälle tuli filtermasinakohvi jooma hakata, kuna polnud päris oma kodu. Önneks oli see ysna lyhike periood. Möne kuu pärast saime siiski uuesti presskannu, seekord termos-presskannu (topeltseinaga, läbipaistev), ka see on juba pea 10 aastat meid teeninud.
      Ja sellel suvel avastasime uuesti filtrikohvi! Aga mitte masina oma, vaid nn Melitta filtri kohvi. Nyyd joomegi seda maal, vahelduseks presskannukohvile, tehes yhe suure filtritäie liitrise termose peale.
      Yhekordsed kogused teeme väikse Bodum yhe-tassi filtriga. Ka see on juba 10 aastat käigus olnud ja ysna kulunud.

    • vuuduu ütleb:

      Olen alt läinud ja odava espressomasina ostnud. Seda ei maksa kunagi teha. See ei hoia öiget temperatuuri ja vist ka röhk pole öige, kasutasin alla 10 korra ja visklasin minema. Hea masin maksab palju ja ka siis peab juba sptes. kohv olema. Ning hooldus öige.
      Kalliks läheb, meie joome selleks kohvi liiga palju. Pigem nöks kallim presskannukohv + presskann ning ajab asja ära.

      • Punane Hanrahan ütleb:

        Mina’i tee espressot masinaga, vaid espressokannuga, mis pannakse puu-, elektri- vms. pliidi peale. Seni on väga hea välja tulnud. Ka “pseudoespresso” ehk siis olen rahapuudusel pannud IIx kannu espressojahvatuse asemel tavalise jahvatusega kohvi – ikka on hea välja tulnud:)

        • vuuduu ütleb:

          Haa, see espressokann, kokkukruvitav, on mul ka…keegi kinkis, aga vähe olen kasutanud. Ja siis sai ju veel tyrgi kohvi tehtud. Mäletad, Tln-s, kas mitte Pärnu mnt ? mingis baaris oli isegi liivavannis , nii nagu peab. Mul oli see kopsik ka olemas, tegin pliidi peal, siis oli veel puukyttega pliit mul. Aga kaduma on läinud kolimisetaga.
          Väga hea teema muuseas, kavandan pikemat juttu päevikusse.

  17. nodsu ütleb:

    Kusjuures mulle meeldib küll vahel hea kohvikuespressoga (kui ma kuskil sellise peale satun) maiustada, aga tegelik sõltuvus on ikka tudengikohvist alias kontorikohvist alias pätikast: veerandliitrises savitassis (olen ka avastanud, et kõigi ühe kujuga tasside sees ei tule sama hea, ma ei tea, sõltub see glasuurist või millest) vesi spiraaliga keema, spiraal välja, kohv sisse. Kannus keedetud veega ei tule enam nii hea, spiraaliga keetes kuumeneb ka tass ise põhjalikult läbi ja selleks ajaks, kui parasjagu tõmmanud on, ei ole liiga ära jahtunud. Presskannuaustajad kiidaks nüüd, et vat presskannuga oleks sama, ainult kohviteri ei pea läbi hammaste välja filtreerima, aga ei ole sama. Ma kahtlustan, et siin midagi tegemist sellega, et kohv on erinevalt teest emulsioon ja kõik emulgeerunud ained ei mahu läbi presskannu filtri. Pätikal, kui ta pole liiga kaua seisnud, on tore crema peal, mida presskannukal ei saagi olla.

  18. Rainer ütleb:

    Ma olen optimist, nagu Oudekki, luiga ja ellom. Minu elupäevade jooksul uuspuritaanid oma tahtmist ei saa. Minu kallal kindlasti mitte.

    Oudekki: “20. sajandi keskpaigaga võrreldes on Euroopa kyll midagi kaotanud ja ma arvan, et on viimane aeg seda hakata tagasi v?itma.”
    Mismoodi? Ettepanekuid?
    Võtkem aega, saagem kokku, ärgem kiirustagem, kas sellest piisab?
    Kohvikud vanalinnas on endiselt olemas. Inimesed ka, ehk vb mitte nii eredad tunglad, kui kunagistes kujutluspiltides, aga olemas kindlasti ja üsna ülekohtune oleks ohata, et küll veel istuks ja räägiks, aga inimesed pole enam need. Igavesed kiirustajad on paljud küll, aga nende mõtetel pole häda ühti. See kohvikus istumine on midagi, mida keegi teine ei saa meie eest ära teha.

    Ise joon pätikohvi, külaliste jaoks presskann, masinkohv mulle pääle ei lähe. Ja see “läbi hammaste peab kohvipuru filtreerima”, see viib meid kadunud 19. sajandi maailmast veelgi kaugemale.😛

    Ma olin juba suure osa oma kommentaarist valmis saanud, ja seal sisaldus imestust, et miks keegi kirjandust ei maini. Just seda, millest Arni jaoks kõik algas ja arenema hakkas. Mõtisklesin, kas seda mõju annaks tänapäeva kirjanduses korrata ja kahtlesin, sest ka toonane on soovi korral leitav ja loetav jne, aga kuni ma veel natuke viimistlemisega aega viitsin, nägin, et Arni on ise selle teema juba ette võtnud, nii et kustutasin liigse selles osas ära.

    Aga Cacique käänamist kakiõueks polnud kohanudki😀
    Meie nimetasime seda hellitlevalt “Sassike”

  19. a ütleb:

    Rainer 27. nov 2010, 4:29 p.l.
    “Võtkem aega, saagem kokku, ärgem kiirustagem, kas sellest piisab?
    Kohvikud vanalinnas on endiselt olemas.”

    No eks sihukest asja on siin portaalis ennegi räägitud ja sai vist vähe katsetatud ka. Aga tekkisid … ütleme, et mõned tehnilised nüansid siis.😉
    Et “kord vein vale, kord maa külmund” – või kuidas see ütlemine nüüd oligi.😉

    Aga alati võib ju proovida. Oli vist siuke Facebooki leht isegi:
    http://www.facebook.com/group.php?gid=109483662421344&v=wall

    Seal peaks ju koguni aeg ja koht kirjas olema.😉

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s