Linnalegendid & anekdoodid on ise lood. Neist on võimalik jutustada lugusid. Aga veel huvitavam on panna kokku lugu, mille osiks on linnalegendid & anekdoodid, aga mis hoopiski ületab nende piirid. Kus väikesed hambulised lookesed on tõesti ainult osaks hoopis uuest narratiivist. Tundub postmodernistliku stiilivõttena? Tglt. on nii tehtud varemgi.

Lugedes üle hulga aja üle John Cheeveri “Skandaalset perekonda” (eestikeelne pealkiri on natuke metsa, originaal on The Wapshot Scandal) ning hakkasin kohe paralleele tõmbama David Lodge‘i triloogiaga “Ühest kohast teise” (jällegi on eestikeelne pealkiri metsapoole, “kohavahetus” või “kohtade vahetamine” oleks siin adekvaatsem, sest oluline pole mitte üldse tegelaste geograafiline, vaid hoopis mentaalne & kultuuriline kohavahetus; “Ühest kohast teise” aga annab kohavahetusele paratamatult geograafilise alltooni), “Väike maailm” & “Väärt töö”. Ning kui varem olen ma pettunult avastanud, et mina olen ainuke, kes mingite 2 kirjaniku vahel paralleele märkab, siis nüüd tõdesin rõõmuga, kuidas Cheeveri & Lodge’i kõrvutamine on üsna üldine. Enamgi veel – Lodge on ise Cheeverist kirjandusloolisi artikleid kirjutanud. Seega sain ma olevale lingile hästi pihta, mis mind muidugi rõõmustab:).

John Cheeverilt on eesti keeles ilmunud veel vähemalt 1 romaan, “Oi mis paradiis see näib”, aga et seda mul endal kodus ei ole, on selle viimatisest lugemisest möödunud veel rohkem aega ning ma’i saa sel teemal üldse sõna võtta, kuna’i mäleta praktiliselt enam üldse, millest seal jutt. Mäletan vaid niipalju, et intriig keerles 1 rohelise poliitiku tapmise ümber – ajal, mil Cheever selle romaani kirjutas oli roheline liikumine just jõudnud end poliitilise ideoloogiana kinnistada ning teema seetõttu enam kui aktuaalne. Aga paraku jah – oma tänases cheeveriheietuses ma sellele romaanile toetuda’i saa.

John Cheeverit & David Lodge’i peetakse sarnaseks meetodi poolest – ning just nende sarnane meetod oli see, mille minagi avastasin. Ehkki Lodge’i peetakse “campus novelistiks” ehk tema romaanide tegevus kulgeb peamiselt ülikooles ning Cheeverit “suburban novelistiks”, sest tema teoste peamiseks tegevuspaigaks on äärelinnad, sarnanevad mõlemad selle poolest, et nende romaanid on kokku pandud (oma kultuurkonnas) kõigile tuntud anekdootidest ja linnalegendidest. Cheeverile tuleb siinkohal Lodge’st rohkem au anda, sest Lodge on ise juba teadlik & pmtlne postmodernist, kelle puhul on olemasolevate rahvajuttude kasutamine eeskätt postmodernistlikust stiilist tingit “automaatne” stiilivõte. Cheever, vanakooli modernistina, oli siinkohal aga teerajaja, uljas pioneer.

Oluline on siin ka elegants, millega mõlemad uueks narratiiviks seotud anekdoote & linnalegende esitavad. Kui sellise meetodi tulemuseks oleks “pull”, oleks asi ikka eriti räigelt labane, kui komöödia, siis lihtsalt labane. Kumbki autoreist aga sellise labasuseni ei lasku – vbl ehk tragikomöödiaks saaks nende töö vilja juba nimetada. Ehkki nii Lodge’i kui Cheeveri puhul võib lk-de kaupa irvitada nii et kõht kõveras, koorub naljakate episoodide võrgustiku tagant lõpuks välja üsna külm & kõle maailm, selline naljast üsna kaugel asuv. Ehkki kumbki ei taha meid ka suitsiidile viia, mõlemat jätavad lootuse oma tekstidesse sisse, parem on võimalik nii Cheeveri kui Lodge’i jaoks. Nagu see on ju ka meie tglks elus, mis võib olla 1aegu naljakas, kõle & ometi täidetud lootusest paremale homsele.

Jällegi küsin imestuse & arusaamatusega, miks Eestis pole mitte 1ki kirjanikku, kes sellist stiilivõtet oma teoseis kasutanud oleks? Kogu maailma häist kirjandusnõksude arsenalist on Eestis kasutet siiski ülivähe & sellest on kahju. Nagu ennist mainisin, on anekdoodid & linnalegendid tuttavad eeskätt siiski mingis kindlas kultuurkonnas. Mis tähendab, et nii Lodge’i kui Cheeveri puhul läheb oluline osa nende teoseist meile tglt kaduma – sest me’i tunne neid txte, mida kirjanikud romaanide loomiseks kasutavad. Mõned neist txtdst on jah globaalse tuntusega (külmunud kusekuuli kukkumine läbi katuse otse magamistoa voodisse Lodge’l), aga enamik ütleb midagi ainult ingliskeelses maailmas, või veel hullem, sellegi mingis kindlas osas. Sestap oleks meil siin Eestis vaja kedagi, kes meie endi hulgas ringlevad linnalegendid & anekdoodid rmtks vormistaks ning hulgalisile pisinarratiividele neid suureks tervikuks koondades ka hoopis uue ning erineva tähenduse annaks.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

4 responses »

  1. notsu ütleb:

    ot kas Mati Unt mitte ei teinud midagi säärast siiski? “Doonori meelespeaga” näiteks. Või “Öös on asju”?

  2. Annemuri ütleb:

    Aga ehk on vaja, et keegi need veidrad linnalegendid, kuulujutud ja muu saba ja sarvedeta kraami esmalt kokku koguks? Ma tean, et tänapäeva folkloori kogutakse ka, aga palju sest on siinset ja originaali ning palju interneeduse kaudu siia jõudnud väljamaa värki, seda küll pakkuda ei oska. Värvikamad linnalegendid on ka siinseis mastaapes üpris kohalikud ja universaalsed kipuvad, noh, laenatud olema.

  3. luiga ütleb:

    Inimene kogub linnalegende ja kuulujutte üldreeglina sedasi, et ta elab maailmas. Samuti, kui me tegeleme tänapäevaga, siis on piirkondlike joonte tõmbamine suhteliselt kunstlik tegevus, kuna päris elus eksisteerib neid jooni tunduvalt vähem.
    Universaalsed asjad ei pruugi olla laenatud, vaid võivad ollagi universaalsed. Täiesti mõttetu on mõelda, et üks lugu juhtub ainult üks kord.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Samas nii Cheeveri kui Lodge’i puhul tajun ma lugedes, et ahhaa, nüüd ta tsiteerib mingit järjexset linnalegendi, aga ma’i jaga matsu päriselt välja, sest minuni pole vastav linnalegend kuidagi jõudnud.

      Näiteks võib see olla seotud mingi kohaliku tegelasega. Porutšik Rževski kultuur on kogu globaliseerumisest hoolimata mõistetav ainult Venemaal & endisis N-Liidu riikides, ehk ka endisis Idabloki riikides. Lääne-Euroopas & USA-s panevad Rževski lood enamasti õlgu kehitama või piinlikult naeratama. Tean, olen vastavaid inimkatseid läbi viinud:)

      Globaliseerumine toimub küll, aga üsna aeglaselt. Näiteks jookseb mööda endist idabloki piiri “šampanjapiir”. Sellest lääne pool juuakse peamiselt kuiva & ekstrakuiva, ida pool magusat šampanjat. Nüüdseks on küll Idas kuiva šampanja joojate (kuulun isegi nende hulka) & Läänes magusa vahuveiniga maiustajate hulk suurenenud, võrdsustumisest aga on asi veel kaugel.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s