Algatuseks 1 loetelu:

Nõudepesija
Kasvuhoonetööline
Aiatööline
Valvur
Raamatukoguhoidja
Vanglavaimuliku assistent
Ajakirjanik

Selline näeb siis välja minu “karjääriredel” ning ma’i oskagi ära otsustada, kas see sõna peaks olema jutumärkidega või -deta.
Koolikiusamisest erinevalt pole ma töökiusamist kogenud. 1x, kui ma juba ajakirjanik olin, aga väga algaja ajakirjanik alles, siis küll 1 toimetaja tahtis mulle peale lennata viisil, mis juba väga kahtlaselt meenutas neid meetodeid, millega ma tehnikumis harjunud olin. Aga ma’i teagi, mis tal tglt sisse läinud oli – igatahes pole edaspidine elu meid eriti kokku viinud, kuid neil väheseil xil kui see juhtunud on, on ta minusse suhtunud täiesti normaalselt & tsiviliseerit viisil. Nii et jäägu see pisut kummaline vahejuhtum.

Isegi intriigide eest on mind miskid Väed või siis hoopis Juhus mind armulikult hoidnud. Olen intriigidesse sattunud vaid servapidi (intriigidesse üldsegi sattumata pole teatavasti Eestis võimalik elada, sest eestlased on kõva intriigitseja rahvas) ning kohe jälle lupsaki välja ka saanud.

Kui läksin aiandussovhoosi tööle, tuli ülemusega miskipärast jutuks koolikiusamine. “Siin midagi sellist olla’i saa” leidis ta “Ikkagi täiskasvanud inimesiga tgmst”. Ning nii oligi. Hoolimata isegi sellest, et töö sovhoosis õpetas mulle eeskätt seda, et tööliselu mulle’i sobi – sel lihtsalt põhjusel, et ma 1gi praktilise tööga hakkama’i saa. (Hämmastaval kombel olen ma hilisemal ajal puhtakujuline valgekrae olles siiski õige mitmeid praktilisi, füüsilisi & isegi musti töid ära õppinud – olen endiselt siidikäpp, aga tean juba endast oluliselt hullemaid siidikäppi ning kuigi minu füüsiline vorm on olematu, tean juba neidki vaimuinimesi, kes füüsiliselt vastupidavuselt mulle alla jäävad; tglt peaksime muidugi kõik tõsiselt õppust võtma sellest, mida Luiga Za/umis fizkultura kohta kirjutanud on).

Aga mäletan siiski teatavat 1indust, teadmist sellest, et tglt. ei ole mul kaastöölisiga suurt millestki rääkida, minu huvid & hoiakud jäävad hoopis mujale neist. Seda tunnistavad nad isegi. 1995. suvel, kui olin parasjagu töötu, oma üleminekuperioodil vaimulikuhakatisest ajakirjanikuks, juhtusin hääletama Tln-Trt mntl. Ning mööda sõitis auto, kus polnud küll vabu kohti, seevastu aga oli 2 minu tuttavat, kes veel ei teadnud, et nad mõlemad minu tuttavad on:) “Seda meest ma tean” ütles 1, kui auto hääletavast minust parasjagu möödus: “Töötasime koos sovhoosis. Aga me kõik teadsime, et ega ta sinna kauaks tööle jää, tal olid ikka hoopis IId huvid”. Ning seda lauset “hoopis IIte huvide” kohta vahendas siis mulle see II, autos viibinud, tuttav.

Minu & vanemate vahel haigutas ka vastastikuse mittemõistmise sügav kuristik (eksituste ärahoidmiseks olgu kohe öeldud, et minu vanemad olid & ilmselt on siiamaani väga sallivad inimesed – voorus, mida Eestis ju õieti harva ette tuleb – aga sallimisest hoolimata mõistmist meie vahel ei olnud, aru nad minust ei saanud, oma mõtlemist & taotlusi ma neile selgitada’i suutnud).

Oma tänava rahvaga, naabreiga, samas kandis elavate inimesiga oli juba “traditsiooniliselt”, sügavast lapsepõlvest peale üldine arusaamatuse ning mittemõistmise õhkkond. Seega vb öelda, et kogu minu maailm piirduski Moskva-Varblane-Pegass telje, hiljem Pika Jala rahvaga. See oli ainuke koht, kus võisin kogeda omaolemist, samasugust, mõistmist & muid taolisi, minu loomusega inimesele hädavajalikke, asju.

Mõistmist selleski mõttes, et tol hetkel suhtus suur osa Pika Jala boheemlaskonnast formaalsesse haridusse üsna 1kõikselt, miska tuli seal ette kõige kummalisemal kohal katkenud haridusteid ning II kat. postisortijaina töötavaid poeete jms.

Aga samas – see vist ei olnud küll Pika Jala rahva hulgas, kuid siiski kusagil, kus ma seda oodata ega eeldada’i osanud – tuli ette ka, et minu üle langetati otsus minu töökoha & lõpetamata keskhariduse järgi, küsimata üldse minu tglkke teadmisi, oskusi, hoiakuid ning sihte. Pandi mind paika põlastusväärse proleedina. See oli haavav.

Eks hiljem ole mõnix jälle ette tulnud, tõesti küll väga harva, et mind on üritet halvustada minu “madala päritolu” (isa – oskustööline, ema – rmtpidaja), samuti ka lõpetamata kõrghariduse pärast. Öeldud lauseid, et “näe, X-ga on kõik hästi, tema ema oli õpetaja, aga sinust polegi midagi tahta”. Kõige iroonilisem siinkohal, et eeskujuks toodud X ise’i pööranud minu päritolule mingit tlp ning see lause’i avaldanud meie suhteile mingit mõju. Aga need hilisemad paikapanekukatsed mind niimoodi morjendanud pole, ilmselt kasvab isegi mulle sinna-tänna paks nahk:)

Nii olen ma end tolle aja halvimail hetkil tajunud kuuluvat õigupoolest üldse mitte kuhugi, olevat kõigile võõras ning ausõna – see on vastik tunne.

Nõnda siis on, et me’i saa kellelegi hinnangut anda puhtalt tema klassikuuluvuse või ametikoha järgi. Aga kuidas seda hinnangut siis anda?

Wimberg on kirjutanud väärt & rämpseestlasist ning olen tema kirjutisega 90 % ulatuses nõus. Ning minu järgnev jutt ei puuduta üldse mitte seda osa, millega ma nõus ei ole, vaid just seda, millega olen.

Kuidas tunda ära väärteestlast? Pole ju väärteestlased sugugi ainult loomeinimesed. Neid on tööliste hulgas, neid on põlluharijate-karjakasvatajate hulgas, kindlasti on neid Eesti suurima klassi – meie oluis peamiselt teenindajaist koosneva madalama keskklassi hulgas. Nende äratundmiseks on loomulikult vaja eeskätt eelarvamusetust.

Aga jõmmide suur hulk muudab eelarvamuslikuks, sõdi sellega kuidas tahad. Oma minevik tuletab meelde, et katsu inimeses näha isiksust, aga praegune silmaga nähtav olux kipub väitma vastu, et kes jõmmide hulgas on, see jõmm on. Oluxa ei muuda paremaks mu tehnikumikogemus, kus mina küll jõmm ei olnud, aga ümberringi viibis pidevalt tõesti väga suurte hulgina justnimelt ehtsaid jõmme.

Tglt jääb siin ripakile veel õige mitu teemat, aga et mul nii aeg otsa on saamas, kui ka see sissekanne juba õige pikaks veninud, siis arvakegi see lahtiste teemade hulka:) Ehk siis – võite kindlad olla, et siin poolelijäänu juurde tulen ma edaspidi ikka & jälle tagasi.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

8 responses »

  1. notsu ütleb:

    Iseenesest mõjub su aiatöölise kogemus selle koha pealt optimistlikud, et kuigi kaastöötajad defineerisid ära, et “hoopis teised huvid”, ei läinud nad selle peale agressiivseks – nii et sallivust ikka leidub.

  2. […] Arni postitust Koht päikese all ja mitu asja hakkas kaasa kõlama. Lugesin ka Wimbergi arvamuslugu, millele Arni viitas. (Väärt- […]

  3. agulirebaanets ütleb:

    Istusin täna Cinamoni kohvikus ja lugesin raamatut, oodates V-d. Möödus kamp klassikalisi teismelisi (oletatavasti tulevased bemmivennad ja tibid). “Emo,” nentis keegi minu laua juurde jõudes, nii et ma ikka kindlasti kuuleksin. Noh, ma ei tea, millega ma sellise määratluse pälvisin, ilmselt nende maailmas on kolm numbrit suurema meremehesärgiga ja silma tikkuva anime soenguga tüübid selliseks tõuks liigitatud.
    Muidugi ajas mind see naerma, aga samas ka miski kihvatas sees. “Rullnokad,” mõtlesin ja lugesin oma raamatut edasi.
    Võib muidugi juhtuda, et kogu sellest kambast tuleb lõpuks ka mõni, kellest ei saa rullnoklike väärtustega isend. Kui hästi läheb.
    Aga kui inimesi kasvatataksegi sellisteks – poollagunend jeep tagumiku all ja lahmivad, kus juhtub – kas mul oleks alust nende noorte maailmavaatest midagi enamat loota?
    Ma poleks ilmselt ise nendest muidu midagi mõelnud, kui nad mind emoks poleks sildistanud.
    Aga tõsi – sellised räuskavad teismelistekambad panevad mind alateadlikult neist kaarega mööda käima.
    Samas muidugi pole absoluutselt tähtis, mida keegi arvab. Paistab, et ma hakkan ka vaikselt etableeruma. Aga see on lihtsalt hea näide Wimbergi “rämpseestlaste” maailmast.
    Ma, muideks ei ole Wimbergi keelekasutuse poolt – ta oleks võinud oma lahterdamise mõne teise nurga alt teha, pisut fašistlik. Aga muidu paljudes asjades olen temaga nõus küll.

    Teemasse natuke puutuvalt –
    Frits jalutab metsas, näeb puuõõnes kahte silma. “Öökull,” mõtleb Frits. “Ise oled öökull,” mõtleb Stirlitz.

  4. notsu ütleb:

    Kõigepealt vabandused mu eelmise kommi kirjavigade pärast.

    Mulle jäi Wimbergi artiklis lisaks häirivale “rämpsinimeste” sildile (kuidagi ülearu deterministlikult kõlab, stiilis “kui oled juba prole, siis ka jääd selleks”) silma ka üleskutse “hääletage üksikkandidaatite poolt” – kas ta mõtleb tõesti Helme, Poeg & Co.-d?

    Aga mis teismelistesse puutub, siis ma (ikka optimistlikult) loodan, et neist võib veel asja saada, kui hästi läheb. Kui neid on kamp koos, siis mõni vbla lihtsalt ei julge kamba pealikule vastu prääksuda. Esindab sedasi banaalset kurjust küll, aga paljud meist siingi võiks pea anda, et me ise banaalset kurjust ei esindaks, kui sellisesse olukorda satuks.

    • kganna ütleb:

      See yxikkandidaadi jahu tõestab veelkord, et loovintelligentidel ei pruugi alati reaalsusega kõige kindlamat kontakti olla. Võtame või eurovalimised, kus igavene hunnik sedamoodi mõtlevat seltskonda hääletas Tarandi poolt. Valimisseaduse järgi aga ei jäeta hääli, mille kandidaat yle normi saab, talle kirsix tordi peale, vaid need lähevad proportsionaalselt jagamisele teiste kandidaatide/erakondade vahel. Nii et paras ports tublide loovisikute protestihäältest kulges sujuvalt p–, vabandust, Keskerakonnale.

  5. Manjana ütleb:

    kganna väide, et kellegi hääled lähevad valimisseaduse järgi järgmisele erakonnale, pole päris tõene. kõik tarandi hääled jäid siiski tarandile. matemaatika loogika on lihtsalt selles, et kui valimisel hääletab 100 inimest ja üksikkandidaat saab üksi 50 häält, siis teise ja kolmanda koha saamiseks on hoopis vähem hääli tarvis. aa eurovalimised on teistlaadsed kui riigikogu omad – europarlamendi valimistel saab igas eesti nurgas hääletada sama nimekirja. riigikogu valimistel on igas piirkonnas erinevad nimekirjad.

    kui riigikogu valimistel on vähe valimas käijaid, siis on hääli saanud kandidaatidel vaja vähem hääli kui siis, kui valimas käib palju inimesi. laias laastus.

    kuid europarlament on niiehknaa eestlastele mõtetu koht, kuna eestlased ei suuda euroopas midagi teha ja rahvast ei huvita ka, mida nad seal teevad. riigikogu on pisut teine rida. üksikkandidaat riigikogus on nagu Kungla – ta võib küll rääkida, kuid tegelikult on ta lihtsalt “müüdav hing” ja kogu moos, ta ei otsusta ise kunagi midagi.

    kunagi alustas keskerakond reklaam-möla kuidas väikestele erakondadele antud hääled lähevad tühja. tänaseks päevaks on sellest reklaamist kujunenud olukord, kus järgmisesse riigikokku saab heal juhul 4 erakonda ja need on ka kõik ühte nägu. loodetavasti tekitab selline olukord järgmise 4 aasta jooksul midagi põnevat. riigipöörde näiteks. kuna vasakpoolsetel jõudu pole, siis parempoolse😀

    • Ambrosius ütleb:

      Winbergi soovitus üksikkandidaatide poolt hääletada tundus tõesti imelik. Ei tea, kas ta pidas seda silmas, aga mõtet võiks ju edasi arendada ka nii, et kui oleks 101 või rohkem väga tugevat ja koostöövõimelist üksikkandidaati, siis ei saaks enam rääkida sellest, et nad ei suuda midagi ära teha. Pigem oleks huvitav jälgida, milliseid iseorganiseerumise vorme riigikogu siis ilmutab ja kas üldse ilmutab.

      • Ambrosius ütleb:

        Vabanan nimeväänamise pärast, vist Manjana kommentaari mõju: Kungla-Kundla, Winberg-Wimberg🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s