Ajalehil on tekkinud loll omadus tuua Iküljel küll ära tähtsamate kirjutiste pealkirjad, aga mitte enam viidata, mitmendalt lk-lt neid lugeda saab. Sestap jäi mulle juhuslikult pihkusattunud EE-st lugemata kirjutis praegusist keskealisist kui “võileivarahvast”. Hiljem pole kiire töö lihtsalt lubanud selle kirjutise manu naasta (no näete ise, isegi kajandanud pole ma tükimat aega:)). Aga kui see “võileivapõlvkond” peaks tähendama sedasama, mida mina mõtlen, siis ma kvalifitseerun küll:)

Jagan paljude skepsist mäkkarite &ms. kiirsöömakate suhtes, kus rahvale pakutakse ka oma kategoorias suht ebakvaliteetset, pealegi veel tohutu keskkonnakoormusega toitu. Ehkki mäkkarid jms. end ise restoranideks nimetavad, õppisin USA-s viibides tegema vahet “hamburgeri” & “restoranihamburgeri” vahel. Viimane on siis maru korralikust, värskest toorainest slow-food pmtl tehtud hamburger, milletaolist kiirsöömakast ei saa. Ning selline maitseb tõesti hea. Ma’i näe mingit põhjust rünnata Ameerika kööki kui sellist lihtsalt seepärast, et kiirsöömakad viimase margi lahinal täis on lasknud.

Aga väljavaade, et “kiirtoit” kvalifitseerub nii uuspuritaanide, kui tglt. ka üldse mitte nii puritaanlike aktivistide jaoks 1mõtteliselt “rämpstoiduks”, mille kättesaadavust peaks piirama vähemalt sama karmilt kui tubaka & alkoholi oma, teeb mind, pehmelt öeldes, närviliseks.

1 mis tekitab minus turvatunnet, ilmselt teatava ajaloolise järjepidevuse rõhutamise läbi, on hommikused pirukad. Tellides kohvi & pirukaid ning asudes neid sööma, adun ma, et samane meeldiv, mis siin salata, väikekodanlik-kitšilik, õhkkond valitses siiski, kui keegi asus hommikuses kohvikus pirukaid sööma XX saj. algupoolel, XIX saj-l, ehk isegi XVIII saj-l. Ilma kohvita tuli seda varemgi ette, Euroopa varasemas ajaloos prevaleerivad küll ajad, kus igasugune liha, sh. pirukate sisse pandav, oli lihtrahva jaoks tõeline luksus. Samas on paljud tänapäeva köögis (uuspuritaanide kiuste veel) tuntavad toidud pärit just lihtrahva laualt, kardetavasti on sealtsamast ka õnnistusrikkad lihapirukad, paradiislikud pekipirukad, sulnid singipirukad jms.

Hommikune pirukahetk on minu igapäevane mininirvaana, ülejäänud päeva ankurdushetk, kindlus ebakindluses jms. Minu hommikupalve, meditatsioon, sisemise jõu leidmine, kanalite avamine:) 1 põhjus, mille nimel & mille abil üldse edasi elada.

Aga kahtlemata pole pirukad kohane roog ainult hommikuseks kohvikõrvaseks. Pirukas on hea tahe amps keset kiiret tööpäeva, sobiv suutäis uudistekribamise vahele, energiapomm mis taastab raugema hakkava jõu. Samuti hea soojenduseks kesk külmi & tuuliseid tänavaid (tänase ilmaga mõistavad kõik lugejad mind ilmselt suurepäraselt:)). Ning on pirukail oma koht õhtusilgi pidusöökel.

Pirukad on minu elu orgaaniline osa. Elu pirukaita ei saa enam nimetada eluks – see on elu mingi vilets aseaine, ersatselu. Noh, mingi jama, lühidalt kokkuvõttes. Kui pole pirukaid, pole võimalik järgida ka pmtt “Söö, joo & ole rõõmus”. Selle pmt järgimine aga on vähemalt hingamisega samaväärselt vajalik.

Kuid häda & õnnetus – pirukad on ju rämpstoit samavõrd, kui hamburgerid seda on. Töödeldud, rasvane ning annab kiireid kaloreid (& just seepärast ka selle momentaalse rahuldustunde – see plahvatuslik, 1 hetkega saavutatav rahuldustunne on miski, mida ma elus kõige rohkem hindan, olles samas miski, mille saavutamise praktiliselt kõiki vahendeid üritavad uuspuritaanid ära keelata, nende kättesaadavust raskendada või neid vähemalt põlu alla panna; samas on elu ilma selliste rahuldustundehetkita tõeline mõttetu hädaorg, paha tuju paradiis). Pirukad koosnevad suuresti ka samust aineist, millest hamburgerid & hot-dogid (muuseas kuulub ka kabanossiga hot-dog juba minu elu õnnemomentide ning kultuuriliselt oluliste hetkede hulka). Nii-et – ristisõda kiirtoiduga tähendab paratamatult ka ristisõda pirukaiga. Minu hommikuste rituaalsete õnnehetkede hävitamist. Kiirtoiduvastaste sajatusi ning seaduse-eelnõusid lugedes tunnen end nagu võis end tunda Maria Stuart, kui protestandid murdsid lossikabelisse ning kukkusid fanaatiliste rõõmuhõisete saatel pühitset küünlaid pooleks murdma. Nagu protestandid tahtsidki mõnuga täis teha Maria Stuarti jaoks olulise katoliikluse, mis tema jaoks kandis ka ajaloolist järjepidevust, nii tahavad uuspuritaanid (peitudes “Ameerikaliku rämstoidukultuuri lõpetamise” sildi taha) teha lõpu Õhtumaade sajandeid kestnud toidukultuurile (või vähemalt osale sellest).

Kes meid ei mäletaks pirukamüüjaid vene klassikaliste romaanide veergelt? Vähemalt minu jaoks on pirukas & pirukamüüjad miski, mis lausa essentsiaalselt seostub XIX saj. Venemaaga. Aga pirukail on oluline roll ka sks & taani kirjanduses. Ning kõige selle tahavad uuspuritaanid muuta kättesaamatuks ning mõistetamatuks ajalooks.

Ega kultuurilise murrangu vastu saa, nii et katsun end lepitada mõttega, et (kui muidugi ei toimu suuremaid maj. kataklüsme, mis on muidugi ülimalt tõenäolised, aga õudne surm on tänap. rohkem Wildika mängumaa) õige pea tuleb hommikul kohvi asemel juua kuumutet mustsõstramahla (mis on ju hea jook, aga “laksu”, seda momentaalselt üleskerivat õnnetunnet, ei saa sealt ju kopka eestki, äratavast kofeiinist kõnelemata) ning kõrvale järada vesiseid õunu, maitsetuid idusid, parimal juhul mingit absoluutselt vürtsi- & õlivaba kapsapirukalaadset toodet, mis valmistet (fui!!) täisterajahust! Kui sedagi saab – kui uuspuritaanide rünnak pole koguni suunat hommikuse rituaali kui sellise vastu, sest isegi taolist nudit rituaali peetakse ju mõnu saavutamiseks, aga ilmselt on just mõnu see, mis uuspuritaani ilmavaatesse kuidagi ei mahu ning milline tuleb hävitada (järeldan seda sellest, et järjekindlalt püütakse ära keelata kõike, mis natukenegi võiks täiskõhutunnet tekitada – järelikult on tühjast kõhust tingit ebamugavus uuspuritaanile kohustuslik). Aga jah – lürpida mustsõstramahla ning tunda sealjuures ikkagi mingit kokkukuuluvust XIX saj-l elanud eelkäijaiga, tajuda kuidagi ikkagi ajaloolist järjepidevust. See on raske, aga piisava fantaasia olemasolul peaks olema võimalik (minu enda tutvuskonnas on näiteks inimesi, kes suudavad end mittealkohoolseid jooke juues purju mõelda & väga edukalt – nad mitte’i teeskle purjusolekut, vaid jäävadki sarnasesse seisundisse, seda et purjusolek on eeskätt sotsiaalne seisund on muidugi ammugi öeldud).

Kuni see õudus aga teostunud pole, tahan minna minna & võtta neid ehtsaid euroopalikke pirukaid, mis maitsevad liha, õli, valgest jahust pärmitaina ning Õhtumaa Vaimu järele:) Olgu need pirukad minu truudusvandeks maailmajaole, millel olen sündinud & kasvanud ning mida enda koduks pean.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

22 responses »

  1. juurak ütleb:

    Nähh, Arni… Täisterajahust saab suurepäraseid pirukaid, usu mind🙂 Mina ju tean. Täisterajahule tuleb panna juurde piisavalt võid (et ikka rasvane saaks) ja piruk jääb krõbe ja mõnus. Ega täisterajahu siis automaatselt ka rasvavabadust ja soolata keedetud kapsatäidist tähenda.
    http://pada.siilu.org/index.php?option=com_content&view=article&id=98 Kui näiteks selles retseptis ansendada valge jahu täisterajahuga, vähendada apukoore kogust ning lisaks panna näiteks sinki vai peekonit, saab kokku maailma parima porknapiiraka. Testitud!

  2. M ütleb:

    😀😀😀

  3. udupea ütleb:

    teab kas see asi nüüd nii lohutu on – häid pirukaid võib ju alati ise küpsetada ja seda ma küll ei usu, et saiajahu ära kaob või aktsiisiga selle hind kättesaamatusse kõrgusesse lajatatakse. nisu ja loomi meil veel kasvatatakse, eks tuleb otse talumehelt osta kui riik liiga suurt tükki sinu pirukast tahab.

    muideks, minu arust ka on statoili kabanoss häbematult hea – tean, et kasuks see mulle ei tule, aga see ei tee kabanossi vähem maitsvaks. viimasel ajal olen küll pidanud mitmeid kordi bensukast ilma kabanossita lahkuma -põle teist lihtsalt😦

    ps: artikils räägiti küll veidi teisest võileivast – perekonnamudelist ja selle keskealisest kihist kelle õlul on hoolitsemine nii noorema kui ka vanema põlvkonna eest (minagi kirusin ja kruttisin lehte mitu korda edasi-tagasi enne kui võileivaartikli ülesse leidsin)

  4. kganna ütleb:

    Õige pirukas oli ikka see baltijaama klassikaline, mida myys ebasanitaarne pax mutt suurest termostynnist paberilehe vahele & mis tuli enne söömist strateegilise sõrmenipsuga maha tappa, et vasta ei hammustax.

  5. V.A. ütleb:

    Minu jaoks seostub moodne Tallinn muu hulgas vene köögiga. Mul on kombeks oma (viimasel ajal üsna harvadel) Tallinnas käikudel – kui vähegi aega – põigata ikka läbi Balti jaamast ja osta endale sealt paar pirukat – beljašš on seal väga oivaline. Tartus sellist ei leidu kusagil, pole siin ka üldse Tallinnaga võrreldavat pirukaküllust, tõenäoliselt venelaste vähese osakaalu tõttu Tartu elanikkonnas.

  6. r ütleb:

    Pirukas on juba kokaraamatu järgi alati vene köögi tipp olnud. Ja oskavad venelased töesti neid häid teha. Kaetud ja katmata ja millest iganes. Ma olen ka nögestest ja täisterajahust jube maitsvaid saanud, aga ise kahjuks ei oska teha selliseid.
    Mingid balta putka omad ei saa ligilähedalegi…ehk ka sellest mu negatiivsus, et saan neist alati rääsunud rasva röhitised vöi isegi seedehäired. Elasime vanasti seal lähedal, eks sai kaasa vöetud tihti. Ykskord olime terve perega kemmergujärjekorras😉.
    Kodustage tore vene baaba – Paldiskis peaks neid jatkuma, ise yyrisin mingil ajal Kloogal korterit, seal neid oli tihedalt. Ja tuleb, rätiku all kulebjaaga vöi miski muu hörgutis, mmmm… ja öpetab ka kindlasti, kuidas teha ka.

  7. Kober ütleb:

    Seda, et kiirtoit ära keelataks, mina ei usu. Siin on taas see koht, kus ma usun tööstuse võimu mingite puritaanide üle. Aga kui mäkk keelataks, ei kotiks Mu.lle burks ehk mäkkar ei maitse. Mind ei huvita (mitte kunagi, mitte ühegi toidu juures), kas ta on tervislik või nn rämpstoit. Ta on jama. Paks, kuiv sai, nii paks, mida sa kodus omale iial ei lõika. KUI soust on maitsev, on teda vähe, kui on vilets, siis küllaga ja värsket kapsast ma ei taha, see solgib lihamaitse ära. Ühesõnaga – jama. Aga kui Arni ütleb (ja mulle on enne ka öeldud), et Ameerika restoranides saab ka maitsvat, siis ma usun. Aga see ei puutu siia. Sest siin seda pole. Siin on jama. Maitse mõttes. Mina neid ei söö.
    Miks sa hommikust piruka ja kohvi rituaali väikekodanlikus nimetasid? Soe toit on ju isegi arstide meelest tervislik. Ja neist saab ühe liitlase puritaanide vastu ja selle lause ” järelikult on tühjast kõhust tingit ebamugavus uuspuritaanile kohustuslik” vastu.
    Ja siin on nõks, mida paljud võiks järgida, aga ei tee seda. Nimelt – nii kohv KUI ka pirukad peavad olema kuumad. (kaloritest mina ei tea midagi :D). Tavaliselt usutakse, et pirukas kuuma kohvi (või kakao) kõrvale on ok. Ikka mõlemaid kuumalt, kui vähegi võimalik!
    Pekki mai söö. No lihtsalt mai söö pekki. Aga ega minusuguseid nagunii paradiisi lastaks, isegi kui sööks. (kabanossi söön)
    Ära on kadunud Balti jaamast see pisikeste putkade rida, kus ühes olid lihapirukad, teises kartulipirukad (jube head! :D) jne. Mõnest kohast saab veel head tšeburekki, aga see on ka hea vaid soojalt, hiljem enam mitte nii. Üldiselt saab parima naudingu siiski kodus. Mujal on see vaid energia taastamise sundliigutus. Võimalik, et XIX sajandil oli asi parem.

    järelikult on tühjast kõhust tingit ebamugavus uuspuritaanile kohustuslik

  8. notsu ütleb:

    Ma tunnen kah vajadust veidi täisterajahu kaitsta – ta ei sobi küll hästi sellise taina jaoks, mida on vaja voolida (liiga pudeda tekstuuriga, voolimiseks on vaja suuremat valgu- ja tärklisekontsentratsiooni, mida pakub just saiajahu), aga kui on vaja hoopis vastupidi, et oleks hästi kobe, siis on ta hea. Nt biskviittainas käitub teatava täisterakomponendiga paremini kui ainult valgest jahust ja soolaste lahtiste pirukate tegemisel on täistera mulle viimasel ajal samuti meeldima hakanud, tubli rasvasisaldusega sealjuures – tuleb selline mõnus kobe, aga krõbe, servadest küpsiselaadne põhi. Ja nii ka koogitegemisel – klassikalisse keeksi paneks ma valget jahu, sest see peabki üsna tihke tükk tulema, aga hapupiimaga tehtud õunakook tuleks valge jahuga liiga nätske, kipuks õunte ümbert tooreks jääma. Ühesõnaga, ei ole midagi, et kõige jaoks sobiks valge jahu kõige paremini.

    Pealegi – kui traditsioonide peale rõhuda – siis kui ammu seda lumivalget jahu on ikka teha osatud?

    (jäin praegu jahuvalgendajate nimekirja vaatama, ilmselt ainult õhuhapniku käes pleegitamine oli juba ammuilma kättesaadav variant)

  9. Kober ütleb:

    Ja nii ta lähebki. Hiilivalt. Natuke vähem püüli, natuke vähem hapukoort. Su pessimismil on põhjust, Arni. :))

    • udupea ütleb:

      mis mind paanikasse ajab on: natuke rohkem seda keemiat natuke rohkem toda keemiat ja mõned koostisosad asendame märkamatult teistega mis tootjale odavam aga tarbijale kahjulikum

  10. Kober ütleb:

    Mind ka.
    Aga nisupüül ei ole keemia. Ja liha pirukatäidisena ei ole ka.
    Muidu tendets on olemas küll. Juba päris mitu-mitu aastat tagasi lugesin, et USA-s on tootjad keeldunud märkimast pakendile, kui liha või piim on geenitehnoloogiliselt muudetud. Olevat ebaterve konkurents, kui tarbija “rumalast harjumusest” valib traditsioonilise. See on teine teema kui keemia, aga sama teema selles mõttes, et keegi määrab meie eest, mida me tarbime, mida me valime.
    Ja –
    muide-
    geneetiliselt muudetud toidud ON ohtlikud. Taimsete kohta andmeid pole, aga loomsed on.

    • notsu ütleb:

      püül iseenesest ei pruugi olla keemia, aga rafineeritud püül võib juba olla, oleneb, kuidas rafineeritakse ja mida sinna veel hulka pannakse.

      • Kober ütleb:

        Alati pole asi keemias, kuigi kõik on omamoodi keemiliselt vaadeldav.
        Siin on juttu, et täistera tooted tõstavad insuliini taset organismis:
        http://www.galacticfriends.com/updates/healing-body/5344-10-medical-myths-even-most-doctors-believe-nov-2510.html
        Juttu on ka sojast ja GMO taimedest.

        • notsu ütleb:

          Einoh, see on ju loogiline, et täistera erutab insuliinitootmist, terad teevad seda üleüldse (aga tera vähem kui suhkur). Kui kellelgi on tõsised insuliiniprobleemid, siis on tal süsivesikute söömisega nagunii kehvasti.

          Mul endal ei ole tõsiseid veresuhkrujamasid, aga enne pikaajalisi pingutusi pean minagi vaatama, et midagi tõhusamat hinge alla saaks kui suhkrut ja jahu, muidu kipub pilt esimese tunni peale uduseks minema. Pekki, rohkem pekki ikka.

        • Ambrosius ütleb:

          Siin on juttu, et täistera tooted tõstavad insuliini taset organismis

          Seal on juttu, et kõik teraviljatooted, sealhulgas ka täisteratooted, tõstavad insuliini taset.
          (Unfortunately ALL grains, including whole-grain and organic varieties, can elevate your insulin levels, which can increase your risk of disease.)

          Mis on muidugi õige, aga viidatud allikas on seda ju täiesti kontekstiväliselt kasutatud. Samamoodi võiks väita, et alkoholismi kahjulikkus on müüt, kuna mitmed uuringud on näidanud, et mõõdukal punaveini tarvitamisel on preventiivne mõju südamehaigustele.

          Joseph Mercola nõuanded on seotud tavaliselt sellega, et mingit oma toodet maha müüa – teraviljavaba dieedi raamatut, elavat vett, mingit imeõli ja muid toidulisandeid, mida ta imeravimitena esitleb.
          Pirukaid ei lubaks ta üldse süüa.

          Mina teda ei kuula, mulle ikka pirukad meeldivad🙂 Eriti päevalilleõlis tehtud tsheburekid lambalihatäidisega. Oliiviõlis on ka ok.

          • Kober ütleb:

            Seal on juttu, et pole nii tervislik alati midagi😛
            Mulle meeldivad ka pirukad ja tšeburekid endiselt. Aga peenest püülijahust on etem kui igasugu kroovid ja kliid ja mis nad kõik on. Isegi, kui püül peaks olema ebatervislikum.
            (asi pole selle mehe jutus, sarnaseid kohti leidub veel, ilma, et keegi midagi müüks. Vahel päris tulus lugeda. See näiteks:
            http://www.livescience.com/health/071220-medical-myths.html)

            • Ambrosius ütleb:

              Püüli vastu pole mul midagi, ja ega ma ei tahagi mingeid kliisid oma tsheburekis näha. Lihtsalt ma teadsin, et too mees (J. Mercola) on üleüldse teraviljavastane ja see pole pirukate kontekstis üldse fun🙂
              Aga viimativiidatud müütidega http://www.livescience.com/health/071220-medical-myths.html olen küll päri, kuigi teraviljast ei paista seal kuskil juttu olevat.

              • Kober ütleb:

                Ei, teraviljast ei ole😀
                Mu esimene link oli põhjustatud soovist “täisterajahu vastu” pirukates.
                Teine link kinnituseks, et mitte alati ei müüda midagi, kui müüdiks kuulutatakse.
                Nii lihtne ongi. :))

            • notsu ütleb:

              “pole nii tervislik alati midagi” pädeb ainult juhul, kui kogu tervislikkus taandada insuliinile ja kehakaalule. B-vitamiini saab täisterast ikkagi rohkem. Tšeburekki sellest jahust küll ei saa, kui just tšeburekiisu on, aga on terve hulk asju, mis tulevad sellest ikkagi paremad. Katsetatud, Punane Hanrahan sõi ka ükskord ja kiitis, aga võib-olla ta ei teadnud, et seal on täisterajahu sees ja sai südamerahuga süüa, teadmata, et teenib vaenlast.

  11. Manjana ütleb:

    see pirukavärk on venemaal vanem kui XIX sajand. kui lugesin peeter I raamatut, olid pirukad seal täiesti kohal. ja igasugused muud hõrgutised ka, suht kulinaarne raamat.

  12. Larko ütleb:

    Pirukas on igavene nähtus, mida isegi rasketel aegadel rajalt maha ei võeta. Meenub näiteks 1984. aastalt üks vene memm, kes toonase Kaubamaja nurgal pirukaid kolme rubla eest müümas istus. Need olid sisuliselt mitte millestki tehtud, kuid keele neelasin sellegi poolest koos pirukaga alla.

    Kodulinna Veduris on vahelduva kättesaadavusega oivalised pirukad. Absoluutne Harjumaa pirukapärl aga on muidugimõista Balti jaama Tseburekk. Enne jään rongist maha kui jätan seal liha- või sibulavorstipiruka söömata, sageli mõlemad korraga.

    Kui mul õnnestub köögivarustust nõutavale tasemele kohendada, kuulutan oma Pakri tänava valdused pirukate kaitsevõõndiks. Eks siis peame jumalavallatuid pirukapühi, kuhu kutseid väljastatakse sotsiaalse sidususe alusel.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s