Arto Paasilinna romaan “Poodud rebaste mets” lõppeb imekauni kirjeldusega, kuidas külmas Lapimaa talves ripuvad vaevakaskede küljes poodud turistid (mitte rebased:)), mis (surnud turist ilmselgelt ei ole enam “kes” vaid “mis”) tuulest kiigutatuna vastu vaevakaski kõlisevad. Üldse on põhjamaine huumor kuidagi karm & sageli morbiidne ning vähe on väljaspool Põhjalat neid, kes sellest aru saavad (neile, kes saavad, tundub mittemorbiidne või mittemust huumor sageli igav & 1luine, nõnda on minugagi). Siin on palju ka viinajoomist. Ning laulud, luule & kirjandus, ka muud kunsti- & kultuurivormid käsitlevad sageli surmateemat. Mulle see meeldib:) Tunnen end põhjamaises surmakultuuris täiesti kodus olevat. Ilmselt on surma läheduse tajumine, mida võib tglt pidada ka surma trivialiseerimiseks, teatud ellujäämisstrateegiaks meile, kes me siinsest s*tast kliimast kohe emigreeruda’i saa, kui vastav tahtmine peale tuleb:). & veelx – mulle see meeldib. Meeldib viina juues surmast laulda, surmast lauldes viina juua:)

On taolistki, mis mulle’i meeldi. Näiteks see, et Põhjala meeste lemmikvärvideks näikse tingimatult olevat must, hall, tumepruun & muud võimalikult tumedad värvid. Kahtlustan, et seegi tuleb meie karmist kliimast, pikast pimedast ajast, mis tingib surmaläheduse tajumine. Kui ikka mitu kuud on sisuliselt öö, siis tekkib rohkem kui kiusatus ööga 1ks saaga. Seda võib elust lahkumise läbi, kes aga päris nii radikaalset sammu ette võtta’i taha, see saab oma 1ekuuluvust öö & surmaga rõhutada näit. võimalikult tumeda rõivastuse kaudu. Seda ilmselt kuskil teadvustamatuse tasemel, eks “ametlikuks” vabanduseks leitakse ikka midagi muud, nagu et tume rõivastus ei määrdu kergesti (mis on möga, kannan ka ise üsna tihti musta ning olen avastanud, et sellelt torkab igasugune määrdumine sama teravalt silma kui tema vastandtoonilt valgelt), et tume on mehelik (mida krdit õieti tähendab “mehelik”, mul on tõsiselt siiber neist sisutühist soorolli kaudu määratlusist).

See musta kandmine pole vist päris alati nõnda olnud. Mäletan, et kuskil 90-date alguses õitses üleni musta riietumine õige mitmes subkultuuris (mille hulgast puudus goth, vähemalt mina’i tea selle aja Eestist 1ki täiesti ausat gothi. Kui musta rõivastumine olnuks muidu üldine, küllap siis poleks subkultuurid seda nõnda omaks võtnud. Sest tollal eksisteeris ikka täiesti selgelt veel peavool ning subkultuurid üritasid eeskätt peavoolust erineda. Ei läinud 10 a-ki, kui “peavoolu” mõiste juba hägustus, kuid tollal oli see veel olemas. Ning mullegi tundus idee end üleni musta riietada väga hea mõttena.

Tundub ajuti nüüdki, aga ajuti. Enamik aega tahaksin ringi liikuda hoopis üleni roosas, aga meie laiuskraadil on võimatu mitte ainult koostada täiesti roosat garderoobi (kui sul just rahakott puuga seljas pole, sel juhul on üldse kõik võimalik) vaid isegi leida mingisuguseidki roosaid meesterõivaid. Triiksärgid on ainsad, mida siit-sealt linna pealt ikka saab, aga roosad sokid on juba asjatu unistus ning pükstest &ms. ma parem ei räägigi. Suure vaevaga sain kuskilt kaltsukast 1 pintsaku, aga seda ma tglt eriti ei kanna, sest see on mulle väike.

Ma’i tea, kas roosa vastustamine meesteriietuses tuleb kivinenud soorollidest või morbiidsest kult-st. Pigem siiski I-st, vastasel xal ei kannaks meil naisedki eriti roosat, vaid ikka pigem musta. Aga ehkki Eestis on musti & üldse tumedaid toone eelistavaid naisi päris palju, on ka roosa kandjaid täiesti arvestatav hulk nii et kultuuri üldine morbiidsus siin siiski arvesse’i näi tulevat.

Kuid jah, kui see & veel mõned häirivad asjakesed kõrvale jätta, siis üldiselt on surma- & joomalembene ning üldse süngevõitu Põhjala kultuur mulle vägagi mokkamööda. Ning mulle tundub see kultuur olevat üsnagi eneseirooniline. Seda “kõik hukkub, kõik hääbub, kõik närbub, alla käib & sureb” litaaniat ei tasu vähemalt mu meelest siiski mitte täie tõsidusega võtta, siin näikse paras irvehetk sisalduvat. Aga selline külmuse, sünguse & allakäikumotiiv kuulub lahutamatult Põhjala kultuuri juurde küll, kui see kaotada, siis kaoks ka kultuur.

Praegu, kus suurem osa Eestist on ladnalt lumme uppumas, meenus mulle veidi rohkem kui a. tagasi kirjutet samateemaline sissekanne. Tol xal polnud mul Ina tsiteerit (ega ka 1ki IIst laulust tglt) juurde tuua laulunäidet, sest laulu lihtsalt polnud korraliku video kujul Youtube’s olemas. Nüüd on. Video ise küll otse nagu surmakultuurile’i viita. Pigem võiks öelda vastupidi – 2 terve olemisega ning vägagi ülesmukit näitsikut. Ometigi leian mina sellest, üsna lakooniliste vahenditega toodet ning minimalistlikust, videost viited Põhjala morbiidsevõitu pessimismile üles. Justnimelt videost tervikuna, mitte ainult laulusõnust. Erinevalt mullusest annan nüüd täispika tõlke, et ka soome keele mitteoskajad aru saaks, millest jutt käib. Muus osas on tõlge väärtusetu, sest luulet tõlkida mina’i oska:

Võid öelda mida tahad
Ma ei tunne seda, see ei puuduta
Mine vaid, mine vaid
Tivoligi ei suuda mind naerma panna
ega tsirkus või sada suhkruvatti
Mine vaid, mine vaid
Ma ei tule sulle vastu
Teineteist siin jumaldatakse
kedagi täielikult siiski saada ei või
Ära arutu enam mässa
Mine vaid

Lumi on söönud kõik
kelts vägistab seda maad
Luigedki jalgupidi kinni külmuvad
unelmad vahelduvad IItega
valgudes vihasisse aastaisse
läheksin, kuid see vaid ei lähe enam nii
ei lähe enam nii
miski ei lähe enam nii

Alati kõva
ei iialgi pehme
Ingleidki ei jätku meile
Mine vaid
Ma võin pöörata pea ära
Raske selgitada ja mõista,
kuidas teisest jääb alati järele jälg
Mine vaid
Seda, mida püüdsin sinus puudutada,
tajusin, ei ole olemaski
Aeg ei sure tappeski
Mine vaid

Sa ei jõua
enam joosta viimsele rongile
Ei jõua enam
Kui sa juba ei lähe

Soomlased aga on oma morbiidse kultuuriga jõudnud sinnagimaale, et surmast, enesetapustki, on võimalik lihtsate vahendeiga teha kitši. Väga nauditavat kitši sealjuures:) Sellist meeldivalt dekadentlikku kitši – ega surmakitš muidugi IIsugune välja näha saagi. Taas 1 lugu, mida selle & minu eelnevate kajamite kauaaegsed lugejad juba 2x varem on näinud, aga sobib see lihtsalt siinsesse konteksti ülirohkesti:) Tõlget pole vaja, sest tekst on sedaxa täiesti ingliskeelne:

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

4 responses »

  1. Kober ütleb:

    Huvitav… Ma arvasin kogu aeg, et ma valin värvid ikka ise. Pole veel kordagi mõelnud, et see “kõrgemalt poolt antakse”. Tõepoolest, kõrvuti valge ja sinisega on must ja hall mu absoluutsed lemmikud. Ja seda sinistki saab vaid tänu teksadele ette tuua. Inimene, kes jumaldab kevadet paneb üliharva midagi rohelist või kollast selga. Miks… (suvine T-särkidega vallatlemine ei tule arvesse, siis saab kõike tehtud, T-särgi värv ei näita maitset)
    Ma kasutan ‘morbiidne’ asemel sõna ‘depressiivne’, mis ei ole muidugi sama, aga ei ole ka väga erinev. (hiljaaegu keegi lingitas artikli, kuidas USA-s pandi mehele depressiooni ravi peale ja siis selgus, et tal pole depressioon, on lihtsalt soomlane)
    Ma olen tihti mõelnud ja nüüd see värvide “mitte minu enda poolt valimine” pani taas mõtlema, kas mina olen depressiivne või meie oleme. Ühelt poolt paistab, et ümberringi on selliseid küllaga, eriti talvel. Samas ei julge kellelegi teisele seda pähe määrida, äkki ma siiski ise olen liialt see ja too ja teisi samasugusteks pidades vaid näitan oma küünilisust? Kolmandast küljest tahaks vähemalt mingi osaga inimestest kui mitte kokku kuuluda, siis vähemalt mõttekaaslust märgata ja neljandal küljel on jällegi peegel – tegele endaga, ära otsi õigustusi.
    Ning seda, et mulle võllanaljad (mitte küll kõik) meeldivad, olen ka üheks enda omapäraks pidanud. Kurat, ma pole üldse originaalne…

    HIM-i lugu oli muusikaliselt parem kui kahe eluterve näitsiku oma. Mis diagnoosi ma saan?🙂

    • Kober ütleb:

      Panen siia ühe oma lemmiku juurde. Ühtpidi hoogne, mis oleks nagu optimistlik, aga samas on selle alatoon selline… tõsine vähemalt.

  2. nodsu ütleb:

    Mis su jalanumber on, PH?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s