Carnival in Saint Petersburg, Russia

Image via Wikipedia

Olen jõudnud staadiumisse, kus julgen avalikult välja öelda – sellel, et ma omal ajal UI-s õppides ühinesin just krüptokatoliiklaste seltskonnaga olid ainult esteetilised põhjused. Puhtteoloogiliselt ei uskunud ma tollal, nagu ma’i usu ka praegu, et 1 religioon võiks olla “õigem” kui II, rääkimata siis veel vooludest konkreetse religiooni sees. Või koguni alamvooludest konkreetse religiooni konkreetse voolu sees:) Krüptoliiklasist seltskonnakaaslaste ihalus jäiga hierarhia, aga eeskätt kiriku- & selle tegelaste võimu järele tundus mulle juba tollal hirmutavana (mida ma muidugi ei julgenud välja öelda, kartes sõpru kaotada) ning muile äärmiselt olulised moraaliküs-d jätsid mind sisimas pea täielikult 1kõikseks. Aga esteetika, see nüüd jah; esteetika, see vat tõesti.

Seniajani tundub mulle katoliku kiriku & katoliikliku liturgia esteetika esteetilisim kõigi kirikute esteetikaist. Ehkki vahed on ajapikku vähenenud – olen õppinud hindama & nautima protestantlikku minimalismi kõigis tema vormes ning vahemaa katoliku kiriku & õigeusu kirikute esteetika vahel ei tundu enam nõnda pikk, kui see oli minu jaoks omal ajal. Ning gregoriuse laulust, mis omal ajal tundus mulle mitte ainult vaimuliku muusika tipp, vaid muusika tipp üldse, hoopis enam hindan ma juba pikemat aega renessansiajastu & ka hilisemaid motette.

Kati oli see, kes mulle ikka ütles, et religiooni üle’i saa otsustada esteetilisist kaalutlusist lähtuvalt. Et religioonil on ainult 1 oluline tahk: eksistentsiaalne – kõik muu eksistentsiaalse kõrval on väheoluline ning sellele (sh. esteetikale) ei tohiks pöörata ülemäärast tlp. Kui inimene läheb otsima esteetilist, siis on talle muud kohad, näit. teatrid, kontserdisaalid, näitused, ta’i pea tulema esteetilist tingimata otsima religiooni juurest või veel vähem tingimata pühakojast.

Nii me tollal arutlesime, kuni nüüdseks on meie mõlema tee toonud wicca juurde, mis muuhulgas on ka väga esteetiline religioon siiski ning milles esteetika osatähtsust sugugi alahinnata’i saa:)

Kuid jah, kiriklik, nagu üldse igasuguste rituaalide esteetika on mind ikka võlunud. Sellega kaasneb ka päris suur probleem.

Nimelt on paljud austusväärsed teoreetikud öelnud, et igasuguste seltskondlike rituaalide ainus mõte on rõhutada ühisk-s kehtivaid võimuhierarhiaid, kinnistada võimusuhteid ning loomulikult – manipuleerida lambakarjaga, kes teeb “mää”. Et mida intelligentsem & vabam on inimene, seda vähem köidavad teda rituaalid. Aga radikaalsemad teoreetikud väidavad seda mitte enam rituaalide, vaid kogu esteetika kohta – et igasuguse esteetika ainus mõte on massidega manipuleerimine ning seetõttu päriselt intelligentne, tglt tark inimene ütleb end lahti igasugusest esteetikast. Nii tarku inimesi olen kohanud küll vähe, viimati vist Za/umi autoreist keegi kinnitas end eitavat igasugust esteetikat ning mistahes esteetikale ka aktiivselt vastu seisvat. Aga sealtki ainult 1 inimene.

Kuid lähedasi vtd olen kohanud küll – et intelligentsed inimesed alati eelistavat minimalistlikku lobisevale, tagasihoidlikku suurejoonelisele, askeetlikku külluslikule. Siin vb välja lüüa muidugi lihtsalt protestantismi ideaal, mis on ekslikult kantud kristlikust kontekstist üle ilmalikku ühisk-a. Ka pole taolise mõtteviisiga enam eriti mõtet sõdida – seda on meie kõigi eest edukalt teinud postmodernism. Hirmu & ärevusega näen postmodernismi turvalise hinguse asemel praeguses Euroopas lehvivat küll mingeid hoopis uusi & arusaamatuid ning tundub, et minusuguse eluviisi jaoks vaenulikke tuuli, aga kas need tuuled modernistliku minimalismiihaluse tingimata troonile tagasi toovad, pole kindel. Alles meil siin oli neobarokiajastu, õigupoolest pole II senini päriselt lõppenud.

Mis mind siinkohal huvitab, on hoopis, kas on võimalik rituaale nende kantavast võimu- & manipulatsioonitaagast vabastada. Võiks ju kohe vastata “jah” & tuua näiteks, kuidas hipidel 60dail oli väga palju erinevaid rituaale ning hipid ometi taotlesid võrdsust. Aga seda kupatust on paraku analüüsit ning leitud sealt palju varjatud või varjamatuidki võimuambitsioone. Rääkimata sellest, et rock-kontsert on iseenesest täiesti fašistlik nähtus – laval on juht, Jumal, füürer ning vaimustunud massid on heidet tema jalge ette teda teenima. Füürer võib laval teda andunult jumaldavate masside kohta mõelda mida iganes, näiteks seda, et “kohe annan neile suhu” (Mihkel Raud ju oma mälestustermts tunnistab end niimoodi mõelnud olevat) ning mis veelgi olulisem – teatava kuulsuse piiri ületanud rockmuusik tajubki oma ande austajaid puhtalt massina, ta’i suuda nende hulgast enam eristada isiksusi. Tema jaoks on toimunud tema austajate isiksuse dekonstruktsioon, nende taandamine ebaisikulisiks “fännideks”. Niisiis – demokraatlikus ühisk-s tekkinud rituaalid ei ole automaatselt demokraatlikud rituaalid. Võimu- & manipulatsioonimehhanisme võib olla neis sama palju kui varasemais rituaales, samuti võivad need olla tugevamad.

Aga rituaalifännina tahaksin ju ikkagi nautida rituaale, mille puhul võin kindel olla, et nendega mulle mingit krdi võimu (ärge unustage, et igasugune võim on minu jaoks 1 kõige rõvedamaid asju maailmas, mida üldse võimalik ette kujutada) pähe’i määrita või mingeid võimusuhteid ei taaskinnitata. Kuid kas see on võimalik? Kas rituaale saab võimust vabastada?

Jah saab küll. Vastav mehhanism kujunes välja juba keskajaks. See on karneval. Karneval on rituaal, mis kõigist muist rituaalest vastupidiselt on suunatud mitte võimu kinnitamisele & võimusuhete tugevdamisele, vaid vastupidi, võimu naeruvääristamisele ning demokraatliku ruumi loomisele. Kes karnevaliasjandusest rohkem teada tahab, lugegu Bahtini (ehkki ma kahtlustan, et pea kõik mu lugejad on niikuinii Bahtiniga rohkemgi kursis kui ma ise ning neil on praegu kohutavalt igav seda minu jahumist lugeda siin).

Aga karnevaliga on 1 häda. Et oma olemuselt polegi karneval rituaal vaid pigem rituaali paroodia. Õieti rituaal & paroodia xaga.

Aga mina tahaks ikka ka härdust & südamesseminevaid momente, silmanurka tükkivaid pisaraid, hingeliigutust & muud sellist kräppi:) Karneval seda pakkuda’i saa. Kuid mis siis saab?

Minu lootus on, et postmodernistlik pidev kontekstist ning isiklikust kogemusest lähtumine on kõikvõimalikus rituaalsuses sisalduvat võimuambitsiooni juba sedavõrd lahjendanud, et on võimalik tuletada varasemate, võimukesksete, rituaalide pealt uusi, postmodernistlikke rituaale. Need oleks pealtnäha ka justkui suunat võimusuhete kinnitamisele, aga tglt. on see näiline, mänguline (aga mitte karnevalilikult parodeeriv), võim on virtuaalne, näiline ning tglt austatakse iga rituaalis osaleja isiksuslikkust täiesti ning nende vahel valitseb demokraatlik võrdsus & paljususe ning erisuse tunnustamine.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

11 responses »

  1. memetsu ütles:

    Ma ei ole kindel, kas see Bakhtini karnevali asi nii üheseltmõistetav on. Boris Groys on väitnud, et Bakhtini karnevalikäsitlus on peamiselt inspireeritud Stalini valitsemisajal toimunust, mida kah annab täitsa karnevaliga võrrelda – seal toimus üsna palju “rollivahetusi”.

    Natuke siis ka allikast:
    ” But an essay by Boris Groys, “Between Stalin and Dionysus” (1989), suggests that things are not so simple: “One should not even speak of democracy here: no one is given the democratic right to shirk carnival, to not take part, to remain on the sidelines. On the contrary, precisely those who try to do so are the first to be subject to well-deserved `cheerful vilifications and beatings.’ According to Bakhtin, this nightmare is transformed into carnival thanks to the laughter that accompanies it.” ( http://www.scribd.com/doc/39066936/Med-Carnival ) ”

    Ja kas ka mitte ei löö igasugused võimumängud ja kiusamine, kas siis koolis või töökohal, kõige rohkem lõkkele kui kollektiiv on koos nö. vabal ajal, kuskil peol või kohtumisel, kus ülemus ei pea enam käituma nagu soliidne ülemus ja ka kolleege ka ei kammitse enam töömeeleolu.

  2. A ütles:

    ma sinisilmsena arvan, et saab küll rituaale võimust vabastada. aga seda nö juhtumi- ja isikupõhiselt. tõenäoliselt on seda mul väga keeruline selgitada püüda… aga ma teen oma parima 🙂

    ntx mulle meeldivad ka teatud rituaalid. osad need, mida ma ise teen, osad teiste läbiviidavad. need, mida ma ise teen, on igal juhul vabad võimust teiste üle. kuigi nad võivad kanda väge ja tähendust… s.t. nad igal juhul kannavad tähendust ja väge, muidu ma neid ju ei teekski :). s.t. ma loon nende abil midagi. aga see miski ei ole kindlasti mitte võim kellegi üle. kuigi ntx igasugune(eriti loitsutüüpi) rituaal on ju justkui ka võim – sest loomine iseenesest on ju teatud võimu avaldamine… s.t. absoluutselt iga looming on millegi muutmine… ja muutmine on ju võim millegi üle…

    samas ei taha ma oma rituaalidega kindlasti mõjutada teiste inimeste vabu valikuid. see nimelt on mu jaoks üsna püha ja puutumatu asi, see teiste inimeste vaba tahe (eeldusel, et teiste suhtes sellega vägivalda toime ei panda, ei vaimset ega füüsilist).

    teine teema on see, kui ma tahan osa saada kellegi teise mõnest rituaalist. sellisel juhul võib ju ka võimust rääkida… kuid kui ma selle ise valin, ise tahan sellest osa saada… siis kas see on võim minu üle? kui ma selle võimu ise valin, siis see ei ole ju kellegi teise poolt mulle peale surutud? ja kui ma tunnen, et miskit hakatakse “mulle peale pressima” ses rituaalis (isegi tavasuhtluses), siis ma lähen lihtsalt minema. või kaitsen ennast muul viisil. samas jah, energiat, tähendust ja väge kannavad ka need vabalt valitud rituaalid igal juhul.

    teine teema, mis mulle huvi pakkus, on see minimalismi ja külluse teema. ma ise olen tüüp, kes ei saa väita, kas talle meeldib minimalism v küllus. seda sel lihtsal põhjusel, et teatud valdkonnas meeldib mulle minimalism (suhtlemine ntx ja veel mõned valdkonnad) ja askeetlus, teatud valdkondades aga küllus (minimalismi sisekujunduses ma suisa jälestan). nii et alati ei saa isegi määratleda, kas tegemist on minimalismilembuse või küllusearmastusega.

  3. Ambrosius ütles:

    Esteetika ja krüptokatoliikluse võrdlemine tuletas meelde, et omal ajal piisas vaid välistest atribuutudest, kasvõi alba selgatõmbamisest, et krüpto silt kolleegidelt külge saada. Rääkimata sellest, kui keegi liturgiasse missalikke elemente sisse julges põimida, ristimärki teha, ühe põlve peal põlvitada, altarit suudelda või muudest rituaalidest kinni pidada. Ma olen mõelnud, et võibolla see süütu püüd rikkalikumate rituaalide poole oligi tegelikult krüptode ainus tõeline ühisosa. Mitte et krüptod oleks nii pinnapealsed olnud, lihtsalt sügavamad tähendused ja taotlused olid ju kõigil niikuinii väga erinevad selles kirjus seltskonnas.

    Endise krüptokatoliiklasena pole ma nõus sellega, et krüptod in corpore ihalesid võimu ja jäika hierarhiat. Nagu eelnevalt mainisin, see ei olnud ju nii ühtne seltskond. Ma isegi ei inkrimineeriks sellist võimutaotlust mitte ühelegi konkreetsele krüptole, keda tundsin.

    Arvan, et nn krüptosid ühendasid peale rituaalide austamise veel hoopis lihtsamad asjad. Näiteks:

    Kuna enamik UI-s õppijaid olid ilma kristliku taustata, siis tundus neile krüptode seltskond palju “kainem” kui pigem vabakoguduslikku vaimsust kandev pietistide seltskond (võtab ju kõhedaks, kui lambist palvetama kukuvad, eksju 🙂 ).

    Muidugi oli hulk huvitavaid inimesi ka äärmuste vahepeal, aga religioossete (kuid ka muude) otsingute algfaasis tõmbab inimesi ikka tugevam äärmus, mis läbi vastandumise pakub esmapilgul ka tugevamat identiteeti. Kirikusse minijad olid siis niikuinii teatud mõttes dissidendid ja enese määratlemine vastandumise kaudu oli asi, mida nad hästi oskasid.

    Ei saa alahinnata ka sellist välist põhjust, et krüptod jõid, sõid, suitsetasid ja tegid võllanalju ja üldse neil ei olnud selliseid tabusid nagu pietistidel. Ja kus seal Toompeal ja selle ümbruse all-linnas siis veel vaimlist diskussiooni edendada sai, kui mitte täissuitsetatud kohvikuis ja muis sarnaseis asutusis.

    Enda kohta võin küll öelda, et mulle eriti ei läinud korda kiriku ja kirkutegelaste võim ning hierarhia. Eriti kui selle all mõelda maist võimu. Püüdsin ikka Tõde leida.
    Ja otsisin seda pöördudes algupärasemate asjade poole.

    Samal põhjusel meeldib mulle kohv rohkem kui viljakohv, juust rohkem kui juustulaadne toode, või rohkem kui margariin ja vahukoor rohkem kui aerosoolipudelist pihustatav makrofleksilaadne ollus. Ma ei tea midagi võimust, aga kui rituaal vabastada vaimust, nii et isegi ei püüa selle algupära mõista, siis jääb ju tühi kest – mingi rituaalilaadne toode 🙂

  4. a ütles:

    PH: “Aga rituaalifännina tahaksin ju ikkagi nautida rituaale, mille puhul võin kindel olla, et nendega mulle mingit krdi võimu (ärge unustage, et igasugune võim on minu jaoks 1 kõige rõvedamaid asju maailmas, mida üldse võimalik ette kujutada) pähe’i määrita või mingeid võimusuhteid ei taaskinnitata. Kuid kas see on võimalik? Kas rituaale saab võimust vabastada?”

    No ma kunagi ikka viitasin sihukesele asjale. Vist. A proovib siis uuesti.
    Näiteks see koht.

    http://www.newgrange.com/webcast_08.htm

    Ja seal on siis see video: Solstice 2007

    On ju rituaal ja esteetikat nii et vähe ei ole. Kuigi n-ö korraldatud rituaali – st. inimeste poolt korraldatud – seda on muidugi minimaalselt. Keegi ei määri midagi pähe.
    See on muidugi maitse asi, aga niisugusel juhul võib muidugi pasunat puhuda ja trummi lüüa ja laulu joristada sinna juurde. See on jah, et kuidas keegi heaks arvab.

    No nii. Aga minu põhisõnum oleks see, et religioonil/rituaali(de)l võiks olla mingi SISU eelkõige. Mis viidatud video puhul on mu meelest olemas.
    Kas asi polegi mitte selles, et paljude n-ö. religioonide puhul on see SISU millegipärast ununenud ja järgi on jäänudki ainult mingi teater. Väljamõeldud etendus, mida siis – tõsi jah – igasugu võimumehed püüavad kuidagi oma huvides ära kasutada.

    ***

    Ph: “Mis mind siinkohal huvitab, on hoopis, kas on võimalik rituaale nende kantavast võimu- & manipulatsioonitaagast vabastada. Võiks ju kohe vastata “jah” & tuua näiteks, kuidas hipidel 60dail oli väga palju erinevaid rituaale ning hipid ometi taotlesid võrdsust. Aga seda kupatust on paraku analüüsit ning leitud sealt palju varjatud või varjamatuidki võimuambitsioone.”

    Ega see polnud mitte ainult pool sajandit tagasi. Ma suht hiljuti avastasin, et mingil kujul kestavad need asjad edasi. On sihukesed üritused, mida nimetatakse Rainbow Gathering.
    OK! Aga võimuambitsioonid – noh loomulikult on tegelasi, kes tahavad kuidagi “pähe istuda” teistele.

    Vot see on päris keeruline tegelt. Ühest küljest, kui on tseremoonia/rituaal, siis oleks vaja tseremooniameistrit. No et asja on vaja kuidagi koordineerida. See ei ole päris nii, et laekub kari suvalisi tarbimisühiskonna liikmeid ja saab olema automaatselt proper ceremony. See ei kuku välja. Ma oletan, et hipid ka kusagilt võtsid shnitti.
    A teisest küljest see tseremooniameister ei saa jälle väga domineerima ja dikteerima hakata – see on tõesti selline peen värk.
    Aga see on pigem tehniline küsimus suuresti.

  5. Ramloff ütles:

    Minu jaoks on rituaal mitte niivõrd sotsiaalne, kuivõrd iga rituaalist osasaanu sisemise teadvuse tõstmise protsess väliste vahendite abil. Seega saab oluliseks mitte see, mis toimub reaalmaailmas ehk ka sootsiumis, vaid see, mis toimub iga osasaanu mikromaailmas ehk siseilmas.
    Nii näinuna tundub klassikaline rituaal eelkõige teadvust tõstvana ja karneval aga pigem teadvust vabastavana. Nii aga pole need enam vastandid, vaid pigem teineteist täiendavad printsiibid.

  6. nodsu ütles:

    Härduse võimalikkusest –
    ma olen alati mõelnud karnevalist kui ikkagi rituaalist, küll äraspidisest, aga ikkagi rituaalist, äraspidisuse pühitsemise rituaalist, konventsioonide tühistamise rituaalist. Ja kuna konventsionaalseid rituaale on meie ümber argielus väga palju (isegi kui need tänapäeval ei seostu enamasti mingi kindla religiooniga), siis on igasugused karnevallikud nähtused oma harulduses eriti pühad, nii et mina võin küll rõõmuga selle käigus võimusuhete pea peale pööramise üle naerda ja samal ajal silmas liigutuspisarat pühkida. Õigemini on vähe asju, mis minus suuremat hingeliigutust tekitaksid, aga eks ma ole sellest enda pool juba kirjutanud, koguni mitu korda.

    “Bad Santa” jõulufilmi vaadates hoiame A-ga käest kinni, naerame ja nutame korraga. Sellestki hakkaks nagu rituaal kujunema.

  7. nodsu ütles:

    Aa, muide, mingil määral ma küll usun esteetika manipuleerimisvõimet, aga teisalt ei ole minimalistlik, askeetlik esteetika ju põrmugi vähem esteetika (ja eks ole diktaatorid asketismigi armastanud, vähemasti söögi koha pealt). Viimselt pole meil esteetikast nagunii pääsu, mine hullu tea, minimalism ja asketism võib osutuda koguni teise astme esteetikaks, nagu lihtsusega kultuuris üleüldse kipub olema.

  8. a ütles:

    Karneval? Kas see on ajalooliselt vastlakarneval eelkõige? Rio de Janieros vist on. Kuigi … mälu järgi ütleks, et vist on olnud ka mingitel teistel tähtpäevadel sarnaseid asju.
    Vastlakarneval. Kas see on tausta poolest see, mis Vanas-Roomas oli Lupercalia? Minu mõttekäigu järgi justkui peaks olema.
    Ühesõnaga: Ma kaldun arvama, et sellel asjal oli mingi point tegelt. See ei olnud niisama lambist jauramine.

  9. nodsu ütles:

    Iseloomu poolest meenutab karneval pigem saturnaale, kuigi ajaliselt on jah mujal.

  10. a ütles:

    Huvitav see karnevalide küsimus tegelt. Ei ole küll hetkel vist võimalust spetsiaalselt tegelema hakata.
    Aga no põhimõtteliselt protsessioon kui niisugune, eks see on ikka tseremooniate juurde käinud. Paljudes kohtades ja piisavlt sageli. Mille poolest siis karneval mingitest teistest protsessioonidest eristub? Et pulli saab kuidagi rohkem? 😉
    Vot tegelt jälle raske öelda, et Kreekas, Roomas, Egiptuses, Hiinas – tuhandeid aastaid tagasi – et kuidas need meeleolud seal täpselt olid.

  11. Kober ütles:

    Ramloff:
    “Minu jaoks on rituaal mitte niivõrd sotsiaalne, kuivõrd iga rituaalist osasaanu sisemise teadvuse tõstmise protsess väliste vahendite abil. Seega saab oluliseks mitte see, mis toimub reaalmaailmas ehk ka sootsiumis, vaid see, mis toimub iga osasaanu mikromaailmas ehk siseilmas.”

    Eks me kõik mõtleme nii. Aga kui sageli sa kindel võid olla, et selle rituaali korraldajad sinna seda mõju osasaanu jaoks sisse programmeerinud pole.

    a:
    Mille poolest siis karneval mingitest teistest protsessioonidest eristub?
    Mõnes kultuuris mitte millegi poolest 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s