Kunagi hallil ajal mõtlesid puritaanid (taas mitte konkreetse usulise liikumise, vaid üldisema mõtteviisi tähenduses) enda arust nutika küs-e, millega nad end aga ilusasti kahvlisse ajasid. “Kassa sööd, et elada, või elad, et süüa?” Nii lootsid nad selle küs-ga peale lennata isikuile, kel hea isuga kaasneb hea meel, et neis süümekaid esile kutsuda. Sest ega inimene saa ju elada selleks, et süüa, vaid ta elab ikka mingi enesepiinamise, -salgamise, vaevalisuse & vabatahtliku viletsusega seot tummaijammamaa jaoks. Vähemalt arvavad nii puritaanid. Aga kui nende küs-le vastata “Jah, loomulikult elan ma, et süüa” siis on nad omiga purkis ka:)



Põhjusi, milleks elada st. erinevaid naudinguid on maailmas muidugi küllaga. Mõni on niivõrd pühendunud muile naudinguile, et söömine tema jaoks sugugi oluline pole – & õige ka, peamine pole, et inimene tingimata hästi & nautimisväärselt sööks, peamine on, et inimene naudiks (ning sama oluline muidugi, et keegi teda tema naudinguis ei segaks, aga see on juba omaette sissekande teema).

Ning kindlasti on vähe neid, kelle elamise põhjuste st. naudingute hulgas on ainult söömine. Olen kuulnud neist, kes oma elu ainult kulinaarseile elamusile on pühendanud. Aga kuivõrd maailm pakub laialdaselt võimalusi mitmesuguseiks naudinguiks, siis tundub igati mõistlik oma naudingute areaali laiendada. See läheb kokku ka Epikurose õpetusega, kuidas naudingute puhul tuleb vältida samust naudinguist tulevaid kannatusi. Ainult ühele naudingule pühendet elu puhul on kannatuseoht väga suur – söömise puhul näiteks, et mis saab, kui süüa’i ole. Nälg on kannatus alati, iga inimese jaoks, aga nautleja, kellel on laiem naudinguareaal, saab ka piinavat näljatunnet leevendada pühendades end mingile muule naudingule, mille kõrval näljatunne ajutiselt ununeb. Mingil hetkel nälga enam naudingute abil tõrjuda’i saa, aga ainult söömisnaudingule pühendunu järg on kurb juba I näljahetkest peale.

Söömisnauding isegi võib avalduda väga mitmel moel. On võimalik askeetlik nauding, kus inimene pikalt paastub, et tunda seejärel detailselt vihmaussi maitset ning saada sellest – enamiku jaoks eksootilisena kõlavast – roast täiuslik nauding. Levinumad on siiski naudingud, millest oluline osa on toitumise pidevus (mitte lakkamatus, aga pean silmas paastude/dieetide puudumist) & külluslikkus. On ju palju neid, kes naudivad mitmesuguseid lihtsaid toite & seda, et need kõhu tugevasti täis löövad. Hakklihakaste, praekartulid jne. Sageli nimetatakse neid toite veel “maa-” või “talutoitudeks” mistõttu nende nautimisega tihti kaasneb teatav rustikaalne nostalgia – eriti, kui sööjaks on elupõline linlane:)

Teine & tuntum osa kulinaarnautlejaist naudib just toitude rafineeritust, erinevate maitsete kokkukõlamist, täiuslikku kulinaarsümfooniat. Lihtsus pole nende jaoks – peale kõhu täitmise peab toit ka “lobisema”. Või siis ka mitte – piisab paarist-kolmest lihtsast maitsest, aga nende kokkukõla olgu täiuslik. Jne. Selle seltskonna jaoks pole tingimata oluline, et toitu oleks palju. Aga võib ka olla. Tglt. võibki siin välja tuua 2 erinevat alamseltskonda – 1tede jaoks pole oluline toidu hulk, vaid ainult kvaliteet. Nad võivad piirduda ka vaid 1 roaga, kui see on supersuurepäraselt (tavalisest suurepärasusest siin ei piisa!) valmistet. IId tahavad 12käigulist söömaaega erinevaist hõrgutisist (millest iga 1ikut maitstakse muidugi suhteliselt vähe – suurte koguste puhul ei mahuks söömaaja lõpuosa ju enam kuhugi ära).

Kuid sellegagi söömise pakutavate naudingute skaala’i piirdu. On ka neid, kes naudivad täiskõhutunnet & ainult. Kellel on üsna 1kõik, mis kõhtu täidab, aga kõht peab täis olema – siis on ka meel hea:) Nemad ei hooli toidunaudingust, aga söömise või vähemalt selle tagajärje naudingust küll.

Ning muidugi on eelnevate segatüübid. Mina ise näit. oskan lugu pidada nii lihtsast rustikaalkulinaariast kui ka väga rafineerit köögi harmoonilisist maitseist. See pretensioon on mul küll, et toitu peab palju olema – suurim nauding on ikka end kõrini täis õgida. Alla selle pole ikka nii hea, mingi kripeldus jääb sisse naudingu täiuslikkust rikkuma.

Igatahes olgu kirjutise lõpuks veelx tõdetud, et elamine söömiseks on hea & õigustet ning põhjendet valik. Inimene, kes elab, et süüa, leiab mitmekülgseid nautimisvõimalusi, suudab oma päevi täita vägagi erinevat laadi kulinaarnaudinguiga ning igav (igavus on ju võigas kannatus, mida iga epikuurlane vältida püüab) tal juba’i hakka.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

18 responses »

  1. Fideelia ütleb:

    Küll sa ikka oskad valida hetki, mil toidust kirjutada!:D Iga kord, kui see juhtub, olen ma olukorras, mil erinevatel põhjustel toitu nautida ei saa, kuigi tahaks. Täna on eriline päev: pärast 2,5 paastupäeva hakkan vaikselt ja aeglaselt erinevaid toite maitsma ja see meeldib mulle.

  2. hanna ütleb:

    hah! minu kullakallis inglise buldog albert
    viskas eile sussid püsti,
    maksavorst põses

    milline taevalik viis suremiseks!

  3. Peeter Raudvere ütleb:

    Põhikysimusele võiks vastata: söön selleks, et syya ning elan selleks, et elada.

    Kusjuures jagan täielikult seda segatyybi mõtet. Ja millegipärast kipub olema nii, et soojema ilmaga sobib paremini rafineeritud maitsebukett ja kylmema ilmaga rustikaalne toit. Kyllap (arvan) seepärast, et rustikaalses köögis ei ole rasvaine mitte ära pasteedi sisse peidetud, vaid ujub yhemõtteliselt ja avalikult hautise pinnal.

  4. udupea ütleb:

    mina olen seda ütlemist enda jaoks mõtestanud, et kas mul on elus veel midagi muud peale söömise või ei ole. st ma söön selleks, et elada ja see ei välista sellest mõnu tundmist.

  5. luize ütleb:

    Küll sind ikka häiritakse selle söömise juures, et nii sudamel on taolised teemad. Äkki lased ennast liialt häirida.
    Mina esindan muidugi seda inimest, kes ei pea söömist elu mõtteks ja suurimaks mõnuks. Kui päris aus olla, on mul parem enesetunne, kui olen vähe söönud või siis üldse mitte, näiteks paastu ajal.
    Samuti on he aenesetunne näiteks füüsilise liigutamise järel, aga see ei puutu vist teemasse… aga aitab seletada, miks trennihullud oma eluviisi propageerivad. Sest see on meeldiv.

  6. Oudekki ütleb:

    Minu arvates on see asi ka, et kui miski on paratamatu, siis võiks selle miski toimumise teha võimalikult meeldivaks ja naudinguväärseks… Söömist on ka eriti lihtne meeldivaks teha, seda enam võiks sellesse panustada.

  7. Ambrosius ütleb:

    Kui natuke sõnadega mängida, siis põhjus elamiseks on toit kindlasti. St just toidu armastamise tõttu me oleme veel elus. Selline liik ei saa ju kesta, kellele söök ja seks tekitaksid heaolutunde asemel kannatust. Nii on evolutsioonis välja kujunenud, et geenide edasikandumiseks oluliste asjadega kaasneb meeldiv assotsiatsioon ja kestvust takistavad asjad tunduvad ebameeldivad. Inimese ajukeemia on palju vanem kui inimliik ja selles mõttes me eriti rottidest ja teistest vähematest imetajatest ei erine – kõik oleme dopamiinisõltased.

    Kas hedonisti jaoks on vahet, mis talle järjekordse heaolulaksu tekitab?
    Kuigi hedonismiga seostatakse kõike lihalikku, siis taandades heaolutunde seda tekitavale ajukeemiale, võime nimetada hedonistideks ka spordisõltlasi või mediteerijaid, kes sama efekti saavutavad teiste vahenditega.

    Aga heroiin?

    Inimestel on praegu väga palju vahendeid selle miljonite aastate jooksul väljakujunenud ajukeemia otseseks mõjutamiseks, kuid kohanemisvõime selliseks sekkumiseks puudub. Ka kergesti kättesaadav ja kaloriterikas toit on üks asi, mis pole olnud pikalt meiega ja paistab, et paljude inimeste ajukeemiale mõjub see sama laastavalt nagu heroiin. St söömissõltuvus viib selleni, et söömine pole siis enam lihtsalt vahend energia saamiseks, või vahend uute ülevate maitseelamuste kogemiseks, vaid söömisest on saanud ainus vahend oma permanentselt sita enesetunde leevendamiseks.

    • kganna ütleb:

      Me erineme rottidest, väga.

      Kui rott näeb midagi isuäratavat, paneb ta selle suunas punuma ega lase end naljalt millestki heidutada enne, kui saak on söömisex sobivasse kohta lohistatud. Silmis on tal seejuures pilk nigu saxlaste tagalas raudteesilda mineerival partisanil & ta on võimeline ära lohistama raskema tyki sööki, kui ta ise kaalub.

      Meie tahame kaaaa . . . aga siis täidab meie peakesi pinu imelikke mõtteid alates dieedist & lõpetades sellega, mida teised arvavad. & seisabki nõutu seltskond ymber banketilaua, julgemata keegi esimesena ligineda.

      • Ambrosius ütleb:

        Peab möönma, et teatud kultuurilised erinevused inimeste ja rottide vahel tõesti on. Banketil pole me üldse rotid. Kuid hiljem näljasena oma isikliku külmkapi ust avades peegeldub meiegi silmis raudteesilda mineeriva partisani helk…

  8. tqnis ütleb:

    Kuna ma ise blogi ei pea, vaid parasiteerun kommentaariumites, siis see on vist kõige sobivam koht, kuhu üles tähendada üks jõulusoov, ootus ja lootus järgmiseks aastaks: searasv tulgu tagasi

  9. martinluiga ütleb:

    Searasv on meie juurest ära läinud??

  10. martinluiga ütleb:

    Mu vanaema teeb vahel searasvapontšikuid. See on üliefektiivne viis kogu pakk korraga pintslisse panna. Superb käkid.

  11. nodsu ütleb:

    Pekki õnneks müüakse, nii et kui searasv päris ära kaob, saab ise sulatada.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s