Nägin täna kummalist unenägu, kus mingi eestikeelne seltskond (mille hulgas mind ennast ega ka 1ki tuttavat ei olnud) hängis ringi mingis linnas, mis väliselt meenutas väga Kuressaaret, aga oli suurlinn, pani otse tänaval vaikselt tinunni ning arutas tõsimeeli 2 teema üle:
1)Heideggerlik vaade John Updike‘i romaanile “Kentaur”.
2)Kas Nirti võiks määrata TLÜ semiootikute gaidijuhiks.

Ma’i tea, miks seltskond jalutades arutas just nende teemade üle, küll aga tean, kust tuleb unenäkku Kuressaare motiiv. Nimelt viimane taoline alkohoolselt peripateetiline üritus mu elus toimus 1997. a-l, II & paraku ka viimaseks jäänud Saaremaa biennaali raames.

Seal siis liikus peamiselt kunstiüliõpilasist & nooremast kunstnik- ning kriitikkonnast koosnev seltskond Kuressaare linna vahel ringi, tarvitas kaasavõet alkohoolseid jooke, mille varusid nende lõppedes kiiresti lähimais toidupoodides täiendati & arutles mitmesuguste filosoofiliste & pseudofilosoofiliste teemade üle. Lõppkogunemine toimus Kuursaali juures, kus xaks ühines meiega ka Ants Juske, aga see oli väga lühiajaline episood, edasi läks jälle noorte elu.

Mina ise põdesin hirmsat moodi, et mina olen 1 tühine ajakirjanik, uudistetoimetaja – väga vaimukauge inimene, aga kõik IId künnavad kunsti üllast põldu ning ma pole väärt nende kingapaelugi lahti päästma. Et kuidas ma siis säärases seltskonnas nagu võrdne võrdsega. Põdesin hetkeni, kuni Sobolev käratas, et “Sina vähemalt oled raadiojaama uudistetoimetaja, sa saad raudselt tööd, kui see raadio kinni pannakse /Sobu sõnad osutusid prohvetlikuks:)/, aga mina olen olen suvalise päevalehe /Sõnumileht/ kunstitoimetaja, mind pole kuhugi vaja”. Jah, selle peale ma mõtlesin küll, et tõesti – igale asjale annab läheneda ise nurga alt ning põdemiseks pole põhjust. Mis paraku’i tee tühjaks tõika, et ma seniajani kaldun end loomeinimeste seltskonnas IIx alaväärsena tundma, mis häirib eeskätt loomeinimesi:), sest nad tahaksid justnimelt ometigi 1x sellest krdi loomeinimese aurast lahti saada & end lihtsalt inimesina inimeste hulgas tunda. Või siis – nad tunnevadki end lihtsalt inimesina, ega sea üldse küs-t enda kõrgemast staatusest. Aga näe, mina sean, tekitades neile seega ebamugavust. Kuid mis parata – on x juba nii, et minu tutvus- & sõpruskond koosneb suuresti loomeinimesist ning ma ise olen täiesti ebaloominguline tüüp (annet mul on, aga selle andega’i ole ma kunagi viitsinud vähimatki tööd teha, ega viitsi ka edaspidi, sest töö on teatavasti kurjuse ema ning üleüldse – mistahes pingutus, vähimgi, on kannatus ning seega sobimatu minu järgitava Epikurose filosoofiaga), siis jätab see IIx mõtteilmale kummalisi jälgi. Aga kaldun algsest teemast juba väga kaugele.

Niisiis, oli selline tore & suhteliselt odav ajaveetmise vorm.

Õieti levinud 80-date lõpust 90-date lõpuni välja. Meenub, et õige tihti, kui kohvikus istuda enam ei kannatanud, sai kuskilt poest pudel veini või kangemat võet ning sõpradega linna peal hängimist jätkat. Ning jututeemad olid ikka intellektuaalset või kultuurilist laadi. Kunagi juba kirjutasin tühermaanostalgiast. Aga jah – kohvikuis & tühermail istumise kõrvale platseerub ajaveetevormina sama kindlalt veel ka häng. Ehkki tollal seda nii ei nimetet.

Hängimisega kaasneva alkoholitarvitamise eesmärk polnud end täis võtta, vaid saavutada teatav kerge sumin, mis minu & paljude jaoks ongi parim alkoholiga kaasnev nähtus (tean, et näit. Ramloff täpselt seda seisundit üldse’i salli). Niisama kaine peaga linna vahel kaperdada olnuks kuidagi nüri, päris purju jääda jälle IIpidi nüri. Just sumin pidi olema, siis sujus kõik hästi, teemad libisesid meelepäraselt jms.

Aga jah, miskipärast kadus selline meeldiv ajaviitevorm aegade hämarusse. Ma’i tea, kas võis põhjuseks olla see, et me kõik kasvasime “teatavast vanusest” (ehkki, mis krt on küll see “teatav vanus”?) välja? Või hoopis see, et alkohängi linnavahel on tänapäeval sootuks raskem sooritada. Avalik alkoholitarvitamine oli vist tollal juba keelat, aga seda’i jälgit kuigivõrd rangelt. Nüüd jälgitakse – mis kõige hullem, ka kaameraiga. Tean mõnda tuttavat avalikult tuntud tegelast, kes oma tuntuse tõttu on pidanud trahvi maksma – kui mõni suvaline inimene õllepudeliga politseikaamera ette jääb, ei juhtugi midagi, aga tuntud inimene ju tuntakse ära ning talle tuleb kviitung koju:)

Siiski on tänapäevalgi paiku, ka linnade sees, kus saab jalutades mõõdukalt alkoholi tarvitada kaasavõetud taarast ning sinna juurde sundimatult vestelda. Ehkki need paigad muidugi kipuvad linnasüdameist eemale jääma ning kui sa just pole kohalik, siis peaksid sinna eraldi sõitma & seda muidugi keegi ette’i võta, sest milleks.

Nõnda kaldubki alkohoolne peripateetika jääma kauniks nostalgiliseks noorusmälestuseks. Millest on pisut kahju, sest eks meeldiks mullegi trad-de järjepidevus:)

Aga IIx sai nõnda ringi hängit ka 1si – siis vestlust küll polnud, kui sisemonoloog v.a-ta.:) Kuid kunagi 90-date alguses oli a-vahetuse paiku väga kaunis ilm. Maas oli hästi õrn lumekiht (selline on minu lemmik, enamikule meeldiv paks lumi mulle enam nii tugevat esteetilist naudingut ei paku, ehkki peaks, sest paks lumekiht on õrnast kindlasti baroksem & barokki ma ju üldiselt eelistan – paradoksaalne), taevas mitte pilves, vaid mingis poolläbipaistvas hämus (ka minu lemmikilmu), langes 1ikuid suuri lumeräitsakaid. Külma oli mingi 5-10 kraadi vahepeal ning mul suur lambanahkne kasukas. Viru tn. alguses müüsid tädikesed jõulupärgi &ms. , mul oli lapikpudelitäis konjakit, jalutasin vanalinnas ning rüüpasin aeg-ajalt. Ohh, õnnis elu:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. Kati Kivimaa ütleb:

    Sinu sissekannet ainult syvendas mu pimeda aja aegset nostalgilist meeleolu, mis seni on v’aljendunud vanade heade (disko + 6ondate) nostalgiamuusika kuulamises . Saaremaa biennaalide ajal – nii 1995 kui 1997 – toimunu oli toepoolest nii mystiline, et parem on (mulle), kui keegi seda (doku)raamatusse raiuma ei hakka. Aga hirmus tore ja meeletu oli absoluutselt kogu aeg, koik, kes kaasaegse kunsti ja kriitika vallas tollal eestis midagi tegid, olid kohal ning tee pealt sai kaasa voetud ja yles korjatud lisaks veel kovasti rahvast. Nagu isegi mainid, toimus sobralik polvkondade segunemine, Juske figureerib lisaks Marile, Hannole jt vanadele sopradele, minu h’agustes m’alestustes mitmes stseenis. muide, veel senini pyytakse selle aja ja nende yrituste erilist fluidumit vahel vintis p’ai analyysida – kui peaks tekkima juhus, et koik elu eri valdkondadesse ja eri kohtadesse laialivalgunud (endised?) kolleegid kuskil kokku porkavad ning on aega, et maha istuda ja veini juua.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s