Loen võrguväljaannet “Meie Kirik” enamasti nalja pärast, nagu olen varem ka öelnud. Nalja teeb mulle enamiku sealsete autorite tegelik küündimatus ning suutmatus päriselt süvitsi minna, millest nad ise suurepäraselt aru saavad. Arusaamine iseenda sellest veast muidugi ärritab neid ning sunnib võtma agressiivselt antiintellektuaalse hoiaku. See ongi naljakas. Kuid autorite hulgas on 2 erandit – 1, kelle kirjutisi loen ma kui katkendeid vaimuhaigla kinnise osakonna patsiendi päevikust, mul ei ole naljakas, vaid tõsiselt hirmus. Minu arust on tüüp juba muutunud kaasinimesile ohtlikuks ning ma’i saa aru, miks ta töötab kirikus kõrgel ametikohas, mitte’i ole isoleerit samusesse vaimuravila kinnisesse osakonda? Ma’i ironiseeri, mul on päriselt mure. Kuid II erand on hoopis meeldivam – tema on Tauno Toompuu. Meeldiv mõtteoponent – ma’i nõustu suurema osaga tema väljaöeldust, ega hakka ilmselt (never say never) kunagi nõustumagi, kuid ta oskab minna sügavuti ning vältida ründavat või solvunud tooni. Ehk siis – panna teisitimõtlejadki endaga kaasa mõtlema. Mis on eriti tore, arvestades, et see kindlasti pole tema eesmärk, sest Meie Kirik on mu meelest in corpore korduvalt deklareerinud end olevat avatuse, paljususe, dialoogi ning sedakaudu lõppeks ka demokraatia vastane, eelistades jäiku hierarhilisi alluvussuhteid ning kindlaksmäärat kohustuslikke ainutõdesid.

Minu seexne mõttelõng hakkas hargnema Tauno Toompuu selle kirjutise peale.

Ma’i saa öelda, et enam kui 10 a-d pärast kirikust lahkumist ei morjendaks mind kristlikus kogukonnas toimuv. Morjendab ikka küll, muidu ma selle vastu huvi ei tunneks:) Aga rõõmuga tõden, et olen toimuva suhtes tõesti muutunud kõrvalseisjaks ning ei taju end ise end enam absoluutselt kirikuelu osalisena. Olin kirikust lahkumise hetkeks vaimselt üsna purustet ning vajadus ka autoteraapia järele oli ilmselge. Ning teraapilise eesmärgina püstitasin endale osavõtja staatusest kirjeldava kõrvalseisja seisundini jõudmise. See on õnnestunud, teraapia töötab. Ma’i tea, palju on just see teraapia aidanud kaasa sellele, et pärast 2000. a-d pole ma enam xagi põdenud kliinilist depressiooni – sest 2000. a-ks olin ma juba õige mitu a-d kirikust eemal olnud ning leidnud endale isegi oma praeguse religiooni. Aga igatahes on minu vaim saanud terveks ning ise olen ma kirikuelust võõrdunud – nende 2 vahel on seos. Ning muidugi rõõmustab mu praegune seisund mind, muudmoodi pole mõeldavgi:)

Sestap pakub anarhistliku kristluse küs. mulle ainult puhtteoreetilist huvi sarnaselt enamusega kristlusega seot küsimusist (miks mingi hulk kristlusega seotud küsimusi mulle siiski ka praktilist huvi pakuvad, on mõne II sissekande teema, küll see tuleb aktuaalsel hetkel). Nagu ka see, kas on võimalik, et kristlane on individualist, või on see tglt. nonsens ning kui on võimalik, kas on see siis ilus, kole või hoopis midagi muud.

Õnneks püstitab kirjutis individualismi-kollektivismi küs-e hoopis üldisemalt, mitte ainult kristliku kogukonna sees.

Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et ma olen individualist, sest olen eriti viimasel ajal xuvalt rõhutanud, et ma olen küll vasakpoolne, kuid pooldan “tugevate isiksuste vasakpoolsust”, ehk siis – minu jaoks ei ole vasakpoolsus & individualism II-IIst välistavad nähtused. Ning varemgi olen teatanud end pooldavat Jaan Kaplinski kontseptsiooni mõistlikust egoismist ning ausalt öeldes tundub mulle kõik, mis pole egoism – altruism & kollektivism seega – kuidagi kahtlane.

Mida individualism (& ka humanism) minu jaoks olulisimas tähendab, mis on selle essents, selle võtab ilusasti kokku Toompuu referaat Berdjajevist: “Kõik ripub ära inimese isiklikust suhtest. Kollektiivsus, ka perekond on siinjuures oluline vaid niipalju kuivõrd see üksikisiku arengut toetab. Ei perekond, kirik ega muu kollektiiv oma väärtus iseenesest. Üksiku hüve seisab üldise ees ka taolist maailmanägemist juhtivas eetikas.”

Nojah, kellele see minu puhul nüüd ikka üllatusena tuleb:) Eks mäleta ju kõik mu avaldusi, et nii riigil kui rahvusel on mõtet ainult senikaua, kuni need võimalikult parimal viisil toetavad 1ikisikute arengut. Kui isikud hakkavad oma arenguks leidma paremaid viise, tuleb riik & rahvus kõrvale heita. Ning et jutt sellest, kuidas “inimene peaks eeskätt teenima riigi/rahvuse huve” on nonsens, sest kelle huve inimene siis tglt. teenib, kuidas me siinkohal riigi või rahvuse üldse defineerime teenimise objektina ning kui põlvkond põlvkonna järel ohverdab end riigile/rahvusele tulevaile põlvkonnile mõeldes, kellel aga pole mingit “paremat elu” muudkui selle lõpmatu ohvritalituse jätkumine, siis kus on need, kes lõppeks selle ohverduse vilju saavad maitsta? Ning miks just nemad? Viimane küs. pole ajendet kadedusest vaid siirast tahtest protsessi enda jaoks ratsionaliseerida, rahvuslike kollektivistide mõtteilma mõista.

Aga jah, see kõik on tuntud jutt:) Siinkohal tahtsin kõneleda hoopis sellest, et just eeltoodud individualismi määratluse valgel pole kuidagi nii, et “Individualistlik ja enesekeskne mõtlemine kätkeb endas soovimatust arvestada teistega, taotledes pigem enese upitamist teiste abil. Siin ei olda teenijad, vaid isandad.” Ma’i tea, kas täiesti mõistusevastast või vähemalt mingit mõistlikkuse piiri ületavat individualismi üldse saab enam pidada individualismiks õiges tähenduses (muidugi puudub tglt. “individualismi õige tähendus”, seega on mu eelnev kahtlus demagoogiline, mis ei vähenda selle emotsionaalset väärtust minu enda jaoks), aga mõistlik individualism selles seisnebki, et individualist annab endale aru isolatsioonis toimimise võimatuses. Et enese huvide edendamine eeldab paratamatut arvestamist ka IIe huvidega ning vältimatut koostööd. Ehk siis – individualist, kui tal on aru peas, teeb järjekindlalt tegusid, mida võiks pidada pigem altruistlikeks või kollektivistlikeks, sest ta annab endale aru, et lõppkokkuvõttes saab ainult selline käitumine olla talle päriselt kasulik. Kindlasti teab lugeja lauset, et pikaajalise kasu huvides on mõttekas ohverdada lühiajaline. Kuid seda saab parafraseerida viisil, et stabiilse, kestliku, kasu huvides on mõistlik ohverdada ebastabiilne ning kestmatu. Sellest juba järeldub, et stabiilsema kasu huvides on mõttekas ohverdada ka mõningaid mugavusi jne., mida koostöö & ühistegutsemine nõuavad. Sest see on lõppeks 1ikisikule kõige kasulikum.

Ei saa kõiki oma mõtteid siia sissekandesse paigutada, sest sissekanne ähvardab lihtsalt loetamatult lohepikaks venida. Sestap loodan & usun kommentaariumis puhkevat diskussiooni, mille pinnalt kirjutada juba edasisi samateemalisi sissekandeid.

Seda aga tahan lõpetuseks küll öelda, et ainuvõimalikuna pakkuda väljavaadet, kus “võidetakse üheskoos või kaotatakse üheskoos” on minu jaoks lihtsalt võigas. Ning lause “siin ei olda teenijad, vaid isandad” peale ütleksin, et minu ideaaliks on maailm, kus kõik on isandad, kus on ainult isandad. Mitte ses mõttes, et kõik end pidevalt teenida laseks:), aga selles, et nende isiklik vabadus on maksimeerit.

1ikisiku emantsipatsioon – selle eest olen ma ju seisnud & seisan veelgi, kuni elu & tervist. 1ikisiku emantsipatsioon – naiste, homode jne. emantsipatsioonid on ikkagi lähtuvad sellest suurest, üldisest 1ikisiku emantsipatsioonist. Nagu tglt. ka arvamuste, ideede & hoiakute paljusus ning demokraatia oma parimas tähenduses.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

18 responses »

  1. Kober ütleb:

    See on nii lai ja sügav teema, et võiks lõpmatult jahuda kui kasvõi ühest servast uuristama hakata. Kahjuks või õnneks olen jõulude paiku nii tühi, et ei suuda midagi kirjutada. Aga olen tänulik, et nii palju blogitakse. Juba kaks hommikut on märkamatult lõunasse välja jooksnud, ainult loe ja neelata🙂

    Ma olin üle kümne aasta ühe koguduse juures tubli ja aktiivne liige. Kiita sain ja mingid hetked olin ise ka rahul. (panna kellegi teoloogiline doktoritöö inglise keelest ringi, isn’t it something!). Aga ma mõistsin, (juba varakult, aga lootsin, et see on muudetav), et seal vajatakse vaid mutrikesi, mitte isiksusi. Seibe, nagu Toompuu kirjutas; veel parem väljend. Kahju, et ta kasutas seda kellegi kohta “väljast”, mitte kiriku liinis.

    Ma tulin sealt ära vähimagi kahjutundeta ja ma ei mäleta, mitme aasta eest see juhtus. See peaks ka tähenduslik olema. Midagi tähtsusetut sai selja taha. Midagi õppisin ka, aga halb kaalus muu alla. Vuhinal! Seal ei öeldud, et pista oma isiksus p…e nagu öeldaks mõnes ilmalikus koosluses, kus on käsuliinid, konkurents jms. Seal pidi oma isiksuse MAHA suruma.

    Ma ei ole individualist selle sõna egoistlikus mõttes. Mulle meeldib tiimitöö ka ja särki-värki, aga suruda oma isiksust alla ma ei oska, ei soovi, ei taha, не буду!!
    Ego salgamine on mõttetu!
    P.H.:
    ” ausalt öeldes tundub mulle kõik, mis pole egoism – altruism & kollektivism seega – kuidagi kahtlane.”
    Just, väga kahtlane on loodusseaduste vastu sõdida, võib sinna jõgede tagurpidi voolama panekuni jõuda. (kes see venelane oligi, ei tule kohe meelde).

    Vaadake väikest last. Sellist, kes veel isegi ei räägi, ei kõnni. Teatud hetkel ta hakkab teile vastu. Võtab oma käe korduvalt ära või paneb sinna, kuhu vanem ei taha ja kui temaga korduvalt oma jonni ajada, hakkab ka tema jonnima, röökima jne. Selline asi on inimesel geenidega antud. See on elus püsimiseks vajalik. Vastasel juhul ei elaks pooled üldse täiseani ja ülejäänud pooltest saaks, ma ei tea kui suur %, ajulagedad orjad, kes teeks AINULT seda, mida teised tahavad.
    Eitada ego, eitada indiviidi tähendab eitada eluspüsimise vajadust. Isiksuse mahasurumine tähendab vastuhakku loodusele endale. Ja see on jama.

    Kirikuga on lihtsam, sa võid sealt ära tulla. Praku ühiskond ka eriti isiksusi ei armasta. Ma saan aru, et ühiskonna toimimiseks peab koostööd tegema, ei saa täielik egoist olla ja ma veelkord ütlen, mina ei ole. Ma ei tule “Mina, mina, mina, minge kõik eest!” aga mul on oma individuaalne isiksus, omad mõtted, ideed, arusaamad ja maitsed. Ambitsioonid ka. Ja NEID ma maha suruda ei kavatse ega lase. Isegi, kui mu plaanid lähevad ühiskonna ja laiade masside omaga vastuollu.

    Ühtegi hästitoimivat mehhanismi ei saa ainult seibidest ehitada.
    Seepärast, PH, anna minna ja kirjuta ikka lammaste määgimisest, uuspuritaanide totrustest, võimust rituaalide sees ja muust sarnasest. Mind puudutab.

  2. Oudekki ütleb:

    Seega siis on altruismi eelduseks teatud kogus egoismi:)

    Teine asi on minu jaoks aga see, et “mõni oli kommunist, sest uskus end olevat elus ja õnnelik vaid siis, kui ka teised seda olid”. Ma ei nàe inimest ainult yksiku atomaarse toimijana vaid paratamatult teatud koosluste liikmena ja selle koosluse yldine heaolu mòjutab ka indiviidi enesetunnet, vajadusi, jne Siin on minu arvates just see kysimus, et kuigi kapitalistlikus yhiskonnas on igal ykskikul tòòlisel vòimalik tagada endale kòrge heaolu, hakata isandaks vòi ettevòtjaks, siis tòòlised klassina jààvad alati mittevòimule, jààvad alati halvemasse olukorda. Siis selleks, et “kòik oleksid isandad” tuleb aga làhtuda just kollektiivsest huvist… Aga kuidas lahendada olukord, kui pikk perspektiiv on nii pikk, et me oleme kòik juba surnud?

  3. Kober ütleb:

    Oudekki:
    ” Aga kuidas lahendada olukord, kui pikk perspektiiv on nii pikk, et me oleme kòik juba surnud?”
    Vist ei saagi lahendada. Sellest ka eetlaste pentsik kõnekäänd ‘lootus sureb viimasena’, mis lahtiseletatult tähendab, et lootus meie elu ajal ei täitu, me sureme ära, lootus lotendab edasi…😛

    • kganna ütleb:

      Eeee, a mis probleem selle suremisega on? See on ainus kindel asi siin elus, selle peale tasub loota;)

  4. kganna ütleb:

    Õigeuskliku anarhistina: ähäh, voh, jah.

    Indivisualistina: aga MINUL on ju hea, kui MEIL on hea? Ei midagi altruistlikku, lihtsalt jube ebamugav olex elada täissöönuna uhkes villas keset okastraataedu, mille taga mauravad näljaste karjad . . .

  5. Oudekki ütleb:

    Aga kuidas on sellega, kui sinu valik vòib tàhendada sulle endale surma, aga selel tulemusena àkki tekib yhiskond, kus kòik on isandad?

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Tunnistan ausalt, et nõndaviisi pole ma tõenäoliselt võimeline valima.

    • Kober ütleb:

      Kuni seal lauses on “võib”, jääb ära.
      Kui kuiskitmoodu ära suudetaks tõestada, et tõepoolest… siis võtaks kaaluda.

    • Ramloff ütleb:

      Oudekkil on tegelt hea küsimus. Tegelikult küsimus mida mina kui end mitte kriastlasena identifitseeriv inimene tahaks just kristlastelt küsida.

      Mida tähendab teie suur kõrgelennuline usk kui te pole valmis ISE ristile minema? Minu jaoks on kristlane vaid see, kes on valmis teiste eest ISE ristlie minema ja mitte nii nagu poluvernik Kristus, kellele tolle mõnetunnise kannatamise eest anti vaat et kogu Jumala riik ja kohtumõistmise õigus jne, vaid ikka nii, et TE EI SAA SELLE EEST MITTE MIDAGI peale teadmise, et mõni inimene on tänu teile saanud pääste.

      Olete te, end kristlasteks nimetanud, selleks valmis?
      Ma olen, aga ma ei nimeta end kristlaseks ja … uhkusega ei nimeta!

      • Ambrosius ütleb:

        Ma pean ennast kristlaseks ja oma teiste eest suremise valmisolekut kommenteerin lihtsalt – ma pole seda teinud.

        Seda valmisolekut saab hinnata üksnes tagantjärele.

        Tõenäoliselt olen valmis ennast ohverdama lähedaste inimeste eest, tean, et lähedaseks võib saada ka mõni võõras. Lähedaseks võib saada ka idee. Kuid see kõik on tühi spekulatsioon.

        • nodsu ütleb:

          Sekundeerin (kuigi ei julgeks sellegi kohta, kui tähtis on lähedus, võõrus või idee, midagi öelda).

          Sama jäi mind kummitama za-umi viimases kirjutises: mitu head ja ilusat mõtet, aga kes ütleb, et sel hetkel, kui ma olen ülejäänud saja vangiga koos vaatamas, kuidas saja esimest surnuks pekstakse, ei ütle suure hirmuga üles näiteks mu jalad, käed või hääl? Kui mind korra väheke rööviti, siis poleks mul vaja olnud mingit erilist kangelaslikkust, oleks piisanud täiesti praktilisest tegevusest, ilma igasuguse õilsuseta, puhtalt omakasupüüdlikult: kiire jooks ja kõva hääl. Aga jalad olid lödid nagu keedetud makaronid ja hääl ei tulnud suust välja, nagu unes, kui jooksed, aga edasi ei jõua, nagu vati sees. Ma tegelen jõudumööda kogu aeg sellega, kuidas korraldada nii, et mu jalad ei läheks kriitilises olukorras keedetud makaronideks, aga eks tulemused selgu ikka tagantjärgi. Seepärast tundub mulle õigustatud esitada selliseid üleskutseid ainult iseendale, teistele oleks nagu nõme.

  6. Ramloff ütleb:

    Kusjuures täna oma eilset kommentaari üle lugedes tundub see mulle liialt ründav ja mulle endale saab ette heita just seda, mida ma ise enamasti usklikele ette heidan – et need nõuavad eelkõige teistelt.

    Lihtsalt, minu enda kristliku egregori jäänustes ongi see kristlik teema pöördunud ümber: “sind ei saa keegi lunastada, aga sa ise PEAD käituma nii, et võtma teistegi süü enda peale”. Ja ometi saan ma aru, et ka see on tobe – umbes sama tobe, kui mingi lääne mõtleja poolt öeldud ülipateetiline lause: “inimene ei tohi enne lubada endale õnnelikolemist kui maailmas nutab kasvõi ükski laps” (minu mälus ütles nii A.Schweitzer, aga ma võin eksida).

    Küsimus ongi selles, et tundes kogu maailma tervikuna või nähes seda ühtse kollektiivina on teiste valu meie valu, teiste häbi meie häbi, aga ka vastupidi – teiste rõõm meie rõõm. Nüüd on küsimus, mida me rohkem näeme. Nii võib inimene kollektivismist tunda suurt rõõmu, keskendudes teiste rõõmule, aga ka suurt valu suunates pilgu sellele.

    Individualism on eelkõige rastsionaalne hoiak, hoides kõik need teiste mõtted ja tunded endast eemal, õigemini võttes neid endasse vaid oma isiksuse välispiiridest ehk puutepunktidest. Nii peame hoolitsema tõesti vaid nende heaolu eest, kes on meile ligimised (muutsin teadlikult 1 tähe). Sest maailma me soojaks kütta ei suuda ja soov, et kõigil oleks hea viib minu meelest pea vältimatult soovini Kristuse tegu korrata.

    • notsu ütleb:

      Äkki ma mäletan valesti, aga kas Schweitzer ei öelnud seda mitte iseenese kirjelduseks, selmet seda kõigile teistele kohustuseks seada?

  7. Annemuri ütleb:

    Siin räägitakse ühe skaala kahest otsast ja kuigi üksikindiviid võib sellel skaalal paikneda siin- või sealpool keskpunkti, on mõlemad pooled siiski meis kõigis olemas. Üks on see, mida inimene arvab olevat, mida ta tähtsustab, teine see, kuidas ta mingis konkreetses olukorras tegelikult käitub. Paljud tarbijakäitumisega seotud uuringud on selgitanud välja, et see, kuidas inimesed arvavad end käituvat ja see, kuidas nad vastavas olukorras tegelikult käituvad, on väga erinevad.

    Mitte keegi ei suuda kunagi tagada seda, et kõigil oleks hea, inimesed arvestavad siiski iseenda kõrval niivõrd-kuivõrd oma lähimate kaaskondsetega või mingi üpris üksiku referentsgrupiga. Neid, kellele kõigi inimeste kollektiivne heaolu korda läheb niivõrd, et nad on valmis pihiku lõhki pingutama, pole vist Jumalapoja kõrval eriti palju ja nii, nagu teda ta eluajal opakaks peeti, peetaks ka täna neid, kellele kõigi teiste õnn iseendast ülem on. Pole vist vaja kaugelt otsida näiteid, kui iseenese või oma ligimeste säästmise nimel käituti pealtnäha vägagi kollektivistlikult. Kõik sõltub taustsüsteemist. Nodsuga olen nõus, me keegi ei tea, milleks me tegelikult võimelised oleme enne, kui elu meil võimaldab – või sunnib – endast kõik välja panna – aga kas me seda olukorda niiväga igatseksime, on hoopis iseküsimus ja sestap saab iseenda individualismi üle targutella üksnes hüpoteetiliselt.

  8. notsu ütleb:

    Muide, selle vaprus- või eneseohverdusvõime küsimus ei ole minu jaoks absoluutselt individualismi/kollektivismi dihhotoomiaga seotud – ennast võib ohverdada ka puhtegotsentrilistel põhjustel.

  9. Mahhatsalka ütleb:

    Väidetakse et inimene kes ei suuda ennast märgata ei suuda ka teisi tähele panna.

    Samamoodi on anarhistlikku isandatest koosneva sootsiumini jõudmiseks ju kaks teed:
    Valida/selekteerida/loosida välja üksiisikud keda juhendatakse/õpetatakse kuni neist isandad vormuvad.
    Nõuda kõigilt sünkroonsel marsisammul isandaks vormumist, karistades neid kes suudavad seda kiiremini või kelle isanda-vorm ei allu partei ettenähtud standardile.
    Esimene vorm töötab üldiselt aegamööda ja igas kultuurikontekstis, valimiprotsess kipu küll olema juhuslik, kuid sellest hoolimatta esineb olukordi kus inimesed murravad ohvrirollist välja ja sünnivad klass või paar kõrgemale. Teine vorm meenutab mulle ühetõe-ühiskondi elik NLiitu ja rangeid usulisi sootsiume kus isanda-vorm oli täpselt määratletud ja kogu liikumine toimus põhimõttel kõik jõuavad korraga.

  10. Annemuri ütleb:

    Ma julgen väita, et iseenese täielik ärasalgamine isoleerib inimese kaasinimestest niisamuti kui äärmuslik egotsentrism. Kumbagi ei mõisteta, kummagagi ei suudeta sidet hoida ja kummagagi ei arvestata, kuna sel pole mingit mõtet. Iseenese salgaja on kalts teiste jalge all, kellega ei tasu arvestada, ja äärmuslik egotsentrik on kui must auk, mis tõmbab ainult sisse, andmata miskit välja – ka temaga ei tasu arvestada. Niivõrd-kuivõrd võivad mõlemad pakkuda vaid lühiaegset huvi kui nähtused või kui isiksused, ent kui asi kaotab uudsuse võlu või äärmuslikkuse pentsiku köitvuse, muutuvad nii enesesalgaja kui maailmanaba tüütuks ja ebahuvitavaks, sest oodata – või karta – on neist alati üht ja sedasama.

    Kas saab üldse olla ühiskonda, kus kõik on isandad? Kelle üle? Vaba mees on iseenda isand – ja seega iseenda ori. Ühiskond, kus kõik on isandad, oleks täpselt seesama mis ühiskond, kus kõik on orjad. Isanda tähendus hävib koos isanda institutsiooniga.

    Ma olen see, kes olen – miks ma peaksin häbenema? Kui võtta pealkirjast kinni ja närida, siis kes üldse oleks see, kes peaks häbenema seda, kes ta on?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s