Loksusin 1 jõulueelsel hommikul rongiga Tlna poole. Uimane nagu hommikuti, enne I turgutavat kofeiinilaksu, ikka. Nagu tavaliselt olid mul suured kõrvaklapid peas ning kott pleieri & muude asjadega kõrvalistmel. Sel puhul jälgin ma hoolega, et mu tavaar kellelegi ette’i jääks, et inimesed minu koti pärast püsti ei peaks seisma. Kui minu vteulatuses vabad kohad otsa saavad, koristan alati koti ära.

Jõudis kätte Keila. Vaevalt küll, et Keila elanikud minu kajamit on lugenud ning sellest mingeid järeldusi teinud, kuid uksi nad enda tagant enam nõnda massiliselt lahti ei jäta, kui veel mõni aeg tagasi. Oluline on Keila raudteepeatusena aga sellegi poolest, et sealt tuleb Tlna poole minevaile rongidele peale (ning vastassuunas sõitvailt ronib vastavalt maha) enamik rahvast. Või noh, IIe peatuste peale võib sõitjaid lõppeks tglt. rohkemgi olla, aga Keilas tuleb peale/läheb maha neid alati igavene hulk xaga.

Olin rõõmsalt üllatunud, et sedaxa eriti palju rahvast Keilast peale’i tulnudki – minu vaatevälja jäi veel palju tühje kohti. Kandsin selle saabuva jõuluaja arvele ning süvenesin muusikakuulamisse, kui 1äkki avastasin, et minu kott surutakse mulle sülle. “Väga piinlik” mõtlesin: “Nüüd ma’i märganud, kuidas ümberringi kõik istekohad otsa said ning minu koti pärast pidid inimesed seisma, kuni selle julgeni, kes oluxa lahendas”. Pilk ümbrusse aga tõendas, et endiselt oli tühje istekohti piisavalt. Seega oli kaasreisijal lihtsalt asja-eest-IIst-taga vaja minu kõrvale istuda.

Ega mulle meeldinud ka taoline koti süllesurumise variant. Mulle endale tundub, et viisakam olnuks mind veidi togida, mille peale ma oma koti ise ära koristanuks. Kuidagi natuke jõhkra sissesõiduna tundus mulle tolle tundmatu daami käitumine.

Niisiis oli mul oluxa pärast mõneti piinlik & see häiris mind ega lasknud taas piisavalt endasse süveneda, ümbrust välja lülitada. Mõtlesin elupõlise jalakäija & ühistransportlasena, et taoliste vahejuhtumite ärahoidmiseks oleks targem siiski autot omada. Aga polnud just raske välja mõelda, et ega auto taolises oluxas tglt. suuremat aita.

Auto jätab küll mulje 1indusest, petlikust omaetteolust, aga tglt oled sa autoga samavõrd “rahva hulgas” kui ühistranspordiski. Kui sa just ei sõida 1ildasil metsavahe- või põlluteil. Ikka pead sa arvestama IIe liiklejatega, ikka tuleb ette tuututamist, keskmise sõrme näitamist, igasugu idioodid üritavad sinust mööda trügida või, vastupidi, koperdavad tee peal. Salongis oled sa küll üksi, aga lõppeks on sellest vähe abi. Kunagi oli see, et autos sõites said volilt muusikat kuulata ning kohvi juua, walkmanide & termostasside ajastul pole see aga ühistranspordiski enam probleem. Vb küll öelda, et jood sa kohvi jee, kui oled silguna masside vahele pressit, aga kardan, et silguna pressimine jääb küll ära, aga distressi & ebameeldivuste poolest pole autoga hommikul & õhtul ummikus istumine tglt. põrmugi parem. Pealegi – Paldiskist Tlns töölkäiva isikuna pole mul kunagi ette tulnud täiskiilut ühistranspordis hõlkumist. Elektrirong ei tule tippaegadelgi nii puupüsti täis, pealegi -et sõidan enamasti lõppjaamast lõppjaama, saan ma sama enamasti ka istuma.

Kuid puudust suuremast 1indusest tunnen ühistranspordis minagi. Ning see on üsna lahendamatu probleem – olemaks tõeliselt tasuv, peaks ühistranspordiga sõitma praegusest sootuks rohkem rahvast. Aga praegusegi juures tunnen ma IIx endal vähe ruumi olevat. Õnneks pole eestlane suurem asi ühistranspordis suhtleja rahvas, muidu ma läheks hulluks:) Kuigi – ühistranspordis võhivõõraiga suhtlemahakkamise komme on meeldivalt kadunud ka mujalt Euroopast, olen enamasti sealses ühistranspordis kohanud samamoodi enesessesulgunud tegelasi, nagu Tlnski.

Ehitada igale reisijale rongi omaette kabiinike läheks põhjendamatult kalliks.

Niisiis – et ma saaks jätkata mulle meeldivat linnaelu, mille 1 positiivseks omaduseks ongi, et saan olla 1i masside keskel – pean ma õppima end ümbritsevaist inimesist veelgi paremini välja sulgema. Et kui juhtubki mõni piinlik kokkupuuteepisood, nagu kirjeldet hommikul, et ma siis suudaks end võimalikult kiiresti taas kõigest ümbritsevast välja lülitada ning juhtunu unustada.

Kuidas aga üldse rahuldada meie ajastu inimeste hulgas järjest kasvavat 1industarvet? Ühendkuningriigis suudeti eksperimendi xas luua pmtlste poissmeeste ühiskorter, mille elanikud 1IIst praktiliselt ei näegi. Isegi ühine telekavtmine on suudet kuidagi nii korraldada, et 1 korteri asukas selle jooksul 1ki IIt asukat ei näe. Samuti on praktiliselt olematuks muudetud võimalused, et korteri asukad sisenedes või väljudes või köögis vms. kokku puutuksid.

See on minu jaoks väga tervitatav eksperiment, mis paneb fantaasia tööle mitm. erinevate tulevikuvõimaluste osas. Näiteks kangastub kommuun, mille elanikud omavahel üldse kokku’i puutu, ehkki tgl. teevad kõiki asju ühiselt.

Aga peamiselt näitab see, et 1indust on seda nõudvaile kodanikele tglt võimalik tagada üsna odavalt ning vähe ressurssi nõudvalt. Et ei majanduslikult ega ökoloogiliselt peaks see 1lgi lääne ühisk-l ülejõu käima. Nõuab ainult kättevõtmist:)

Loodan, et hea tahte & kättevõtmise xal on ka ühistransporti võimalik inimeste privaatsustarvet rohkem arvestavaks muuta.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

2 responses »

  1. Ambrosius ütles:

    Privaatsuse määr, mida isiklik auto pakub, on ikka palju suurem. Näpunäitajaid ja tuututajaid on lihtsam ignoreerida. Mina pean auto suurimaks puuduseks hoopis raamatute ja muude tekstide lugemise võimaluse puudumist. Olen katsetanud ka audioraamatuid, aga kuidagi ei istu see.

    Jaapanlased suudavad ühistranspordis kuidagi väga osavalt ilma füüsiliste barjäärideta ennast ümbritsevast välja lülitada. Pooled jäävad lihtsalt kohe magama ja ärkavad õiges peatuses üles. Samas on ka üsna tavaline, et kenasti lipsustatud ontlikud meesterahvad vaatavad ühistranspordis süvenenult mingit hardcore pornokoomiksit. Paradiksaalne, aga pikkade traditsioonidega kollektivistlikus kultuuris võib inimeste privaatsus olla palju suurem kui individualistlikes kultuurides. Krunniga tädi, kes sulle koti sülle tõstis, oli kahtlemata individualist 🙂 Individualistlikus kultuuris tõstavad ju kõik indiviidid teistele kotte sülle. Terve tee niimoodi.

    Mõned on valgustatumad ja saavad aru, et kõigil oleks parem, kui kotte üksteise sülle ei tõstetaks, aga mida siis teha.
    Hakata oma arvamust õigemaks pidades seda teistele peale suruma?
    Lasta kõik kotid oma sülle laduda?
    Kasutada isiklikku autot?

  2. Kaie Koppel ütles:

    noo ilmselge, et “daam” tahtis külge lüüa, seega on põhjust ainult rõõmustada ( kusjuures ka see daam võib rõõmutseda, et molli ei saanud, sest ju ta aimas nkn, et tegemist on dzentelmeniga)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s