Kuulan Vladimir Spivakovi Fondi klassikaraadiot. On II ülesehitet classic fm-i pmtl, aga õnneks erineb “klassikalisest” classic fm-i formaadist. Üritatakse siingi pihta saada arvatava klassikakuulaja “tüüpmaitsele” ehk siis edastatakse lollikindlat barokki & romantismi tuntud headuses, sekka poplugude klassikapäraseid töötlusi. Aga kui “päris” classic fm-d kipuvad väntama ainult kõige säravamaid hitte, siis Spivakovi raadio neist pigem hoidub. Ehk siis vb selle jaama olemuse kokku võtta ka kui “tundmatuid meloodiaid tuntud klassikast”. Loomulikult eksib hulka ka lööklugusid, aga siis mitte nii masendaval määral, kui kõikvõimalikes classic fm-des.

Muuhulgas kõlas siin hiljaaegu ka 1 minu abs. lemmiklugusid, Leroy Andersoni The Syncopated Clock. See kelmikas & lihtsakoeline orkestripala oli tohutult populaarne 1950-dail. Mina mäletan seda oma lapsepõlvest, kus pala oli mingi pühapäevahommikuti (või oli see laup. hommikuti?) ER vist I programmi eetris kõlava saate signatuuriks, aga viimaseil a10eil on seda pala õieti harva kuulda olnud (ma’i tea ka, kas seda minu koduses fonoteegis leidub, sest olen oma fonoteegi sisu & suuruse üle paraku kontrolli kaotanud, mis ei takista mind fonoteeki üha veelgi suuremaks kasvatamast – suurusehullustus, mis muud:))

Arutasime Katiga, mis võiks olla põhjuseks, et Spivakovi Fondi raadio, sarnanedes üldiselt küll classic fm-dele, pole siiski muutunud tüüpiliseks klassikalööklugude leierkastiks. Kati arvas, põhjus vb l selles, et Venemaal on klassikaline muusikaharidus rohkem levinud, kui lääneriikides ning seega ka klassikuulajate maitse küll pigem konservatiivne, aga nõudlikum. Venemaal on endistviisi hästi palju muusikakoolide õpilasi, või ka neid, kes tavalise kooli kõrvalt mingit instrumenti õpivad. Vähegi intelligentsemate inimeste hulgas, vanusest hoolimata, on üsna levinud, et kui medved otse kõrva peale pole astunud, siis mingit pilli lapsepõlves siiski õpitud on. Läänes on popkultuur süvamuusika suuresti elitaarseks surunud, süvamuusikaga tegelejaid ei peeta küll muidusööjaiks, nagu Eestis – pigem neid austatakse, aga ega kogu austuse juures neid kuulama’i kiputa. Rääkimata, et võiks ise mõnd instrumenti õppida. Laste pillimänguõpingud on üsna sagedased Lääneski, aga seal on need pigem suunat popi- & rockimaailmas läbilöömisele ehk siis põngerjad tinistavad elektrikitarret või üritavad trummikomplektiga hakkama saada. Või armub töölisklassist pärit pisipiiga Caroline (õige nimega Kate:)) ühte vanemate kingit lastesüntesaatorist välja pigistet beati, niivõrd, et jääb eluks ajaks laulikuks ning väljendab oma armumist lauluga Caroline’s A Victim

Niisiis on Venemaa & Lääne inimeste süvamuusikaalane taust üsna erinev, mis tingib ka klassikaraadiote erineva iseloomu. Venemaast on teatud mõttes saanud süvamuusika kants, sest mingi kultuuritraditsiooni püsimist ei taga mitte niivõrd selle oskuslik rahastamine, vaid massilisus ning Venemaal on massiline süvamuusikatrad. veel olemas.

Siit läks aga mõte edasi. Nimelt on just Lääne süvamuusika tõeliseks kantsiks, vb isegi öelda suisa reservaadiks, kujunenud, ülla-ülla, ei keegi muu, kui maailma suurim tarbekaupade tootja. Hiina siis, olgu öeldud neile, kes veel ära’i arvanud:) Hiinas propageeritakse lääne süvamuusikaga tegemist lausa riiklikul tasemel, sellest hoolimata (arvestades Hiina ühisk-a kollektivistlikkust aga vbl ka hoopis selle tõttu) on see populaarne ka inimeste endi hulgas, rohujuure algatusena.

Kuid mis on põhjustanud Hiina ühisk-a & hiinlaste huvi Lääne süvamuusika vastu? On ju selline huvi üsnagi vastuolus hiinlaste ajalooliselt väljakujunenud üldise mentaliteediga.

Hiinlaste jaoks jagunevad maailma rahvad nimelt järgmiselt. 1 on tõeline & austusväärne rahvas – pole just raske arvata, et need on hiinlased. Eeskätt ikka emakeelena mandariini kõnelevad hiinlased, eks igasugused murdekõnelejad laskuvad juba rohkem või vähem matslusse. Aga noh, kui keegi on han, siis ta on ikkagi inimene, nagu kultusfilmis öeldakse:) Kui ta pole just hui, keda Hiina valitsus oma halduspoliitikas julmalt ära kasutab, kuid keda tõsised hanid tglt eriti ei armasta ega ole kunagi armastanud.

Siis on jaapanlased, kes on selline rahvas, mille liikmed tuleks kõik maha tappa ning nende saaredki maa pealt ära kaotada. Jaapanlaste olemasolu on iseenesest hiinlasile solvav (eks jaapanlased ole ka omaltpoolt kõik teinud, et see nii oleks).

Ning siis on kõik ülejäänud maailma rahvad – need on matsid. Väärivad ehk hanide kingapaelu lahti siduma, aga’i enamat. Ning pole vahet, kas tegu on mõne Hiina enda vähemusrahvuse liikmega, mõne II Aasia rahva esindajaga, eurooplase või aafriklasega – 1d matsid kõik. Selles mõttes pole hoiak rassistlik, et ei tee mingit vahet rasside vahel, ole sa valge, must või, kollane, kui sa pole hiinlane, siis sa oled mats. Hiina riikki on Keskriik ning kõik ülejäänu 1 mõttetu krdi provints.

Seda teades on täiesti põhjendet küs., et miks Keskriigis ootamatult selline huvi & austus matsimuusika vastu?

Kati pakkus välja, et huvi põhjuseks on nimetet muusika eksootilisus. Nagu briti kolonist Indias palkas endale kohaliku koka kohalikke roogi vaaritama ning tundis huvi templiarhitektuuri vastu. Teades väga hästi, et tema on härra & kohalikud ikkagi matsid. Sest kohalikel võib ju olla kihvt templiarhitektuur, mis kõlbab härralegi tegeleda, aga härrale jääb peale selle kogu Euroopa kultuur, mis ometigi kohalikust määratult kõrgem. Pealegi saab härra matsirahvale näidata, et ta nendegi kultuuriga neist endist hoopis paremini toime tuleb. (Huvitav, kas sarnased hoiakud käibisid ka baltisaksa kolonistide hulgas Eestis, kes siin ju põhiliselt kohalikule rahvusromantismile ning sellega ka eestikeelsele kultuurile hoo sisse lükkasid?).

Et kas on hiinlaste jaoks oluline tõestada neile Lääne matsidele, et nemad nende matsikult-ga matsidest endast hoopis paremini hakkama saavad? Jäädes pealegi ikkagi kõrgemaiks inimesiks, sest Läänel on Mozart & Beethoven, neil seal peale selle aga ka Sichuani ooper ning muud tõeliselt intelligentsed asjad, millest Lääne matsid suu puhtaks võivad pühkida?

Või tuleb leida sellele, et Lääne süvamuusika pelgupaik kaugele Itta on siirdunud, muid põhjusi?

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

3 responses »

  1. Ambrosius ütles:

    Hiinas on lääne muusika viljelemise traditsioon juba üle 400 aasta vana. Ainult Mao kultuurirevolutsioon katkestas seda traditsiooni mõneks ajaks. Eksootikaga siin vaevalt et enam tegemist on. Isegi kui muusikaviljelejate/kuulajate seas esineb eelmainit rahvuslikke stereotüüpe, siis on see muusika nüüdseks juba palju rohkem nende OMA, kui näiteks eestlasile 19 sajadi lõpul kasutusele võetud kartul.

  2. Oop ütles:

    Noh, Euroopas on kah orientalismil vanad traditsioonid. Ju nad mõõdavad sama puuga oktsidentalismi vastu. Imeilus näide on ju Philip K. Dicki “Mees kõrges lossis”, kus jaapanlased harrastavad Ameerika “pärismaise” kultuuri, nt koomiksite ja Miki-Hiirte kogumist. Ja, olgem ausad, kui paljud meist ikka Hiina ooperikunsti korralikult jagavad?

  3. memetsu ütles:

    Ma lisaks siia veel seda, et hiinlaste hulgas… vähemalt nende, kellel inglise keel suus ja kes mängivad tähtsat rolli kapitali ja teabe liikumises Ameerika ja Euroopa suurlinnadest mandrihiinas asuvatesse tehastesse ja sealt jälle kasumimarginaaliga tagasi valitud isikute kätte, siis… jah… nende puhul eelpool väljatoodud “keskmaalase” stereotüüp ei kehti. Samuti ei kehti see Taiwani ja Hong-Kongi ega ka paljude Shanghai elanike kohta. Samas jälle maapiirkondades ja Hiina mõistes väiksemates linnades on see väga levinud, aga samas puudub paljudel “keskmaalase” stereotüüpi kandvatel inimestel see majanduslik mõjuvõim, mis on kosmopoliitsemate “kapitalikaupmeeste” käes. Samas jälle on tõenäoliselt HRV võimukoridorides ja sõjaväelaste hulgas keksmaa mentaliteeti palju… nii et, ei tea, kellel seal tegelikult jämedam ots käes on… ja ei oska ma ka öelda, kummas grupis rohkem klassikalise muusika austajaid on.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s