Wolfgang Amadeus Mozart in 1777, aged twenty-o...

Image via Wikipedia

Täna on süütalastepäev – 1 täiesti kristlik püha, millega mul iseenesest üldse asja’i ole, seda püha’i peaks minu jaoks lihtsalt olemas olema (nagu ju islami pühi minu jaoks ei eksisteeri, isegi kui ma tean, et moslemid neid parasjagu kuskil peavad). Samas on mul süütalastepäevaga ilus kogemus, ajast, mil ma veel ise kristlane olin.

See oli 1990. aasta süütalastepäev. Viibisin parasjagu Prahas ning sattusin 1e kirikusse (ei ole meeles, milline Praha kesklinna paljuist kirikuist see olla võis), kus esitati 1 Mozarti missat. Ning ei esitet mitte kontserdina, vaid päris missana – see oligi jumalateenistus Mozarti muusikaga. Missa neis osis, millele Mozart muusikat kirjutanud polnud, kasutati gregoriuse laulu – väga huvitav kokkupanek iseenesest, Ipilgul tunduvad gregoriuse laul & Mozart suhestuvat nagu siga & kägu, tglt aga hakkavad väga hästi 1e. See kõik kokku valmistaski mulle sellise elamuse, et seniajani meeles nagu kuldne kodukotus või umbes nii.

Katoliiklasil on see suur eelis, et nemad saavad enamikku vaimulikku muusikat kasutada selles kontekstist, kuhu see mõeldud ongi. Enamasti on ju Euroopa vaimuliku muusika ajaloos missaid vorbit, sekka mõned vigiiliad & matutiinid, aga katoliku värk kõik. Nii peavad ka need kristlased, kes katoliiklased pole, kontsertettekandeiga leppima. Ka näit. luterlikus jumalateenistuses võib kasutada 1ikuid missa osi, missat tervikuna aga jumalateenistusena ette kanda’i saa (õigupoolest on krüptokatoliikluse ajaloos seda ette tulnud, aga siis ju teadlikult “patuga pooleks”, teadlikult luterlikku teoloogiat lihtsalt eirates), mistõttu missat tervikuna saab esitada vaid kontsertettekandena. See on kaunis kuulata küll, aga mingi väga oluline moment kaob kuhugi ära, mis päris missas olemas on. Sama kehtib ka igasuguste budistlike & šamanistlike rituaalide kontsertettekannete kohta ning vist vaimuliku muusika kontsertettekannete kohta üldse – see on kõik väga kaunis, aga mingisugune pisike ersatsi maik on ikka juures, mingi hääleke kõrva taga kudistab, et see pole ikka päris see.

Millega ma’i taha nüüd kindlasti öelda, et iga religiooni vaimulik muusika tulekski sulgeda vastava religiooni pühakodadesse või hiisisse vms. Olen jätkuvalt seisukohal, et kõikvõimalik vaimulik kultuur on osa kultuuritervikust, miska peab sellele juurdepääs olema kõigil inimesil, nende usutunnistusest või selle puudumisest hoolimata. Aga eks siin tulegi leppida sellega, et kui sa otse “asjasse pühendet” pole, siis sa päris kõike kätte ka’i saa & peadki väiksemõõdulisema elamusega leppima. Mis parata, elu ongi x juba ebaõiglane.

Süütalastepäevaga tuleb ka meelde 1 võimalikke seisukohti katoliku teoloogiast, mille kohaselt süütute laste tapmine on Jumala ennetav satisfaktsioon Kristuse ristisurma eest. Et Jumal, seistes ajast väljapool, teab ju ette Kristuse ristisurma ning väänab selle eest juudi rahvale karistusegi ette ära – et noh, nüüd on lapsed surnud, mis siis viga Kristust risti lüüa. Üsna võigas väljavaade tglt. ning tekkib ka küs., kas Kristuse ristisurm on ikka lunastav, kui sellegi eest satisfaktsiooni võtta tuleb.

Keidi kajami kaudu sattusin selle kirjutise otsa, mis mind kurvastas, sest on järjexne illustratsioon ritualistliku mõtteviisi vähikäigust Eestis. Tglt. mitte ainult sellest, vaid rööpsest suundumusest – hirmust süstemaatilisuse ees. Olen juba pikemat aega märganud, et paljuis kalleis kaasmaalasis kujuneb ebamugavus, kui nad kuskil mingit süsteemi kohtavad, või veel hullem, selle kujunemise tunnistajaks on. Olgus süsteemiks siis kas korraldet religioon või mistahes poliitiline või ühiskondlik süsteem võimisiganes. Kas eestlasil on tõesti alati olnud või nüüd tekkinud kalduvus mitte anarhismile, vaid igasuguse korra(lduse) täielikule puudumisele? Seda mõtet, et “oi, siin on mingid jubedad süsteemid, äkki saaks kuidagi lihtsalt, kuidagi niisama” olen pahatihti tabanud. Ega ses ju midagi iseenesest halba olegi – eks eesti rahvas vt ise, kuidas endaga hakkama saab, kui ilma süsteemideta, kes saaks või tohiks teda siis keelata – aga kole on mu jaoks see, et minu, kui väga süstemaatilise mõtlemisega inimese jaoks ähvardab see maanurgake jälle kuidagi mõttekaaslasita jääda.

Ehkki tglt. probl.-i ju pole, kurdab ju viidat sissekande autorgi maausulisi liikuvat järjest korrastatuma süst-i poole (mis teda häirib), mitte vastupidi. Sümptomaatiline aga on, et süsteemsust peetakse millekski eestlasile mitteomaseks, “impordituks”. Küsin veelx, kas oleme siis tõesti kaoserahvas? Päriselt?:)

Rituaalsuspelg on siiski süsteemipelust veel üldisem nähtus, levinud nendegi hulgas, kellele süsteemsus ning süsteemne mõtlemine pigem meeldivad. Mõtteviisi “mind häirivad mistahes pühad & tähtpäevad, milleks need?” kohtan ma järjest sagedamini ning ka muid avaldusi sellest, et rituaalsus on ebamugav, häirib. Ning jällegi, olles ise väga rituaalikeskne inimene, tunnen & mõtlen, kas sellepärast peaks ehk emigreeruma?

Samas pole rituaalsusega asi siiski nii ühene, sest näiteks kreemitordipulmad – väga rituaalne ettevõtmine – koguvad pigemini taas populaarsust ning mingeid muidki märke rituaalsuse tugevnemisest võib kohata. Ilmselt on tegu 2 vastupidise suundumusega, millest mõlemad tugevnevad. See näib loogiline, järele mõeldes.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

8 responses »

  1. notsu ütleb:

    aa… minu arust käis seal kommentaariumis pigem jutt selle kohta, et mingid tegelased ütlevad, kuidas on ÕIGE maausk, millised on ÕIGED kombed ja et teisiti ei tohi, ühesõnaga juttu oli pigem (laest võetud) autoriteetidest.

  2. Punane Hanrahan ütleb:

    Nojah, kui IIiti ei tohi, siis on jama jah:) Mulle kuidagi tundus, et autor põtkib katsete vastu maausku üldse mingil viisil süstematiseerida või organiseerida ning selline põtkimine teeb mind küll kurvaks, sest mulle ikka meeldib usk rohkem, kui see ka mingisse religioosse süsteemi vormi on valat:)

    • notsu ütleb:

      Vat ei teagi, mida autor täpselt mõtles. Mulle tundus, et ta heidab ette new-agelikku sünkretismi, mille juurde käib mingi passeistlik unelm sellest, et muinas-eestlased olid hirmus õilsad ja pühad. Aga võib-olla tundub mulle nii sellepärast, et mulle endale käib selline õõnes pühatsemine närvidele (kui tekib küsimus, mis ma selle all silmas pean, siis Ramloff nimetab sama nähtust roosadeks tädideks). Mulle on mulje jäänud, et stiihiliselt tekkinud usundites on vähemalt nende elujõulises eas sellist roosatädilikku pühatsemist vähem ja lähenemine on kuidagi praktilisem, ka rituaalidele.

  3. tavainimene ütleb:

    Ehitusmaterjalide laos on süsteem ja kord täitsa omal kohal🙂
    Aga maausust kui eesti rahva pärimuslikust omausust rääkides on mul tõesti raske ette kujutada mitmekümne põlvkonna tagust esivanemat, kelle peas oleks metafüüsika ja kosmogoonia jms ilusasti lahti seletatud. Ma arvan, et ta ei mõelnud selliste asjade peale, ja ma ei arva, et see oleks mingi puudujääk. Sõnadesse pandud kulg lakkab kulgemast jne.
    Ma pole isegi päris kindel, kas saab väita niisuguseid asju, et “meie esivanemad uskusid, et maailm on sündinud munast”. Kas meie veidi hilisemad esivanemad uskusid, et künkad ongi Kalevipoja künnivaod? Usu- ja unenäomaailmas on teistsugused loogikaseadused, mida selles maailmas on raske edasi anda.
    Tegelikult mulle meeldib kord ja selgus, isegi liiga, aga ajuti tekib kahtlus, et religioon on valdkond, kus millegi ära nimetamine ja piiritlemine loob selguse asemel ainult segadust juurde.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Nojah, kui see nii on, siis on ikka hea, et ma maausuline olemine asemel wiccalane olen:) Mina kohe’i saa ilma metafüüsika & kosmogooniata, aga eriti ei saa ilma (ühiste) rituaalideta:)

      • notsu ütleb:

        Wiccaga ongi suht hiljuti algust tehtud, nii võib öelda, et sealsed rituaalid-kosmogoonia ongi algsed. Rekonstrueeritud maausul (vähemalt osal sellest) on aga huvitav pretensioon just ajaloolistele juurtele, ajaloolisele süsteemile.

  4. Punane Hanrahan ütleb:

    Igaks juhuks ütlen ära, et ega minuga olegi ses osas midagi pihta hakata:) Juba UI-s oli süstemaatiline teoloogia minu lemmikaineid, samas kui IId üliõpilased seda pigem jõudumööda vältisid:)

  5. a ütleb:

    Siinsete maausulistega on vist pigem see probleem, et nad on … maeitea, kuidagi väga jäigad ja/või kinnised või umbes nii. Vähemalt mulle on tundunud. Kuidagi nii kinnised, et üleüldse on raske aru saada, mis asja nad ajavad.
    Ja nad on kuidagi nagu kinni kirjalikes allikates ja tõlgendavad neid justkui sõna-sõnalt. Ja mu meelest üldse pööravad tähelepanu mingitele kunmmalistele asjadele. Ja mingi üsna räme natsionalism ja suletus kumab ka läbi.

    Nii et pisut nukker värk. Sest see liikumine nii teoreetiliselt vähemalt on ju sümpaatne.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s