Dizzy Gillespie was one of the early influence...

Image via Wikipedia

Mind huvitab kohutavalt, kuidas inimesed tajuvad aega, mis jäi enne nende isiklikku aega. Aega, mis oli siis, kui neid veel polnud, või olid nad liiga väikesed, et seda aega tõsiselt võtta, et sellest teadlikke mälestusi saada. Täpsemalt huvitab mind, millisena tajuvad inimesed kultuuri enne nende aega. Mida ütleb mõni endisaegne muusikapala nende jaoks selle aja kohta, milliseid isiklikke tolle ajastuga seotud assotsiatsioone tekitab. Aga möödunud ajast kirjutav rmt? Eriti, kui see on veel ka kirjutet mõnel möödunud ajal? Kujutava kunsti teos? Film? Jne. Milliseid seoseid & assotsiatsioone tekitab möödunud aegade kultuur, mitte tervikuna, vaid just iga ajastu eraldi? Usun, et kellelgi pole sellele kerge vastata, sest ega mul endal ka ole:) Minu puhul on asi muidugi ka selles, et kaela kantud aja jooksul on minu enda hoiakud mingite varasemate ajastute osas muutunud. Nooril inimesil peaks selles mõttes vist kergem olema vastata. Aga üritan siiski ise algust teha:)

Mõtlesin kirjutada I assotsiatsoonidest möödunud aegadega üldse, mis tekkisid juba lapsepõlves, aga jõudsin järeldusele suutmatuses neist kirjutada. Väga pudruks muutuks teema, ei saa laialivalguvusest lahti. Peab vist võtma ikka mingi terviklikuma kogemuse, kus üldine ajalooline pilt mingist ajastust, üldhariduslikult vajalik teave mingi aja kohta juba olemas oli.

Laulva rev-i ajal tundsin suurt hingelist 1ekuuluvust 68-da põlvkonnaga. See 1ekuuluvustunne on muidugi jäänud, aga IIl kujul küll. Tollal püüdsin end lakkamatult ise kujutada tollesse aega elama. Et lauluväljaku rockfestivali asemel Woodstock jne. Kummaline tglt., nagu oleks oma aeg, täiesti pöördeline & murranguline aeg, ajaloos xumatu aeg, midagi taolist, milles justkui ei kõlbakski elada. Tglt. muidugi kõlbas küll:) Ilmselt oligi siin pigem rööpsuse või vähemalt suure sarnasuse tajumine 2 erineva aja vahel. Et “meil” on nüüd see aeg, mis tollal “neil”. Kuulasin tollal palju 60-date muusikat, kuulasid IIedki. See sideme tajumine 60-date “maailma” & 80-date lõpu “meie” vahel oli üldisem. Tulebki meelde, et seda üldisust illustreerib ka Mihkel Raud, kes oma mälestustermts samuti tõmbab paralleeli just nende 10endite vahele.

Samas saan ma alles takkajärgi aru, kui tüüpiline 80-date laps ma tglt. olin & kuidas 80-dad mulle tglt kogu aeg olulised olid. Olulisemad, kui need 60-dad, kuhu ma end nostalgiliselt või eskapistlikult või krt teab kuidas paigutada püüdsin. Retrospektiivis saab selgeks, et enamik minu tarbitavast kult-st tollal olid ikka needsamad 80-dad, hiljem 90-dad ning et ega tglt IIiti polnud mõeldavgi. Siit moraal:) 1kõik kuidas me end ka minevikku paigutada’i üritaks & 1kõik kui õnnestunuks me oma üritust ise’i peaks, selgub hiljem siiski, et tglt. elasime kogu aeg hoopis rohkem oma kaasajas, kui arvatagi oskasime. Või vähemalt minu puhul oli nii, krt neid üldistusi muidugi teab:)

60-dad olid mu jaoks kuidagi nii olulised, et ma üritasin neid ajas, omaenda kaasajas muidugi, mitte ehtsail 60-dail:), võimalikult pikaks venitada. Sestap mõjus mulle suisa traagilisena sõber Kristjan Otsmann, kes mulle kaunis Budapesti linnas teatas, et trend näikse olevat hoopis 50-dad & bebop koguni, mitte enam rock’n’roll. Et kuskil noorteseltskonnas lasknud Dizzy Gillespie kassetikast öö otsa. Kuidagi mõjus see mulle kurvastavalt, nagu sundinuks klammerduma 60-date külge. Ehkki ma ju jazzist olin teadlik, pidasin sellest lugu (olles nõnda ka intelligentsete põlvkonnakaaslaste hulgas pahatihti erandlik ning tglt. olen erandlik praegugi, nii vanemate kui nooremate hulgas – tundub tõesti, jazz vist pole paljude muusika ega saa selleks (enam) kunagi). Ning disaini seisukohast köitsid mind juba tollal 50-dad, nagu see on jäänud senini.

Aga jah, ütlesin ju, et ajastutajust on raske rääkida:) Avastan praegu, et ma pole ju sõnagi öelnud, kuidas ma mingit ajastut siiski tajusin. Ei midagi ajastutajust.

Aga seda ma oskan öelda küll, et samastasin end kõigi varasemate ajastute mingite inimtüüpidega. Tundsin hingesugulust 1870-date Pariisi & Viini boheemidega, 1920-date Berliini elupõletajaiga, 1950date hipstereiga, 60-date Pariisi intellektuaalidest, California hipidest ja NY sametpõrandaalusist rääkimata. Ning muidugi 70-date punkarid. 90-date lõpul lisandus juba ka hingesugulus 70-date glitter kididega ning 80-date X-põlvkonnaga, kelle hulka ma tglt muidugi isegi pidanuks kuuluma ning küllap mingil sovjetlikul moel kuulusin ka. Alati tundus mulle, et mõistan noored mässajad ära ajastust hoolimata. Ning küsimust, miks näit. 60-date hipidest minu ajaks juba tihtipeale vanad konservatiivsed kännud on saanud, ma endale esitada’i mõistnud:) Eriti ei mõistnud esitada küs-t, kas taoline võiks ka mu endaga juhtuda. Sestap tunnengi end keskeas nagu pisut kohatuna, et päriselt ei oskagi olla. Samas muidugi millestki lahti laskmata:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

12 responses »

  1. Kober ütleb:

    Mul on ka see teema, et ma kipun end samastama väga paljude ajastute inimestega. Ja olen unistanud, et oleks tahtnud elada siis ja siis ja veel tollel ajal jne.

    Kui ma Piibliga süvitsi üritasin minna, leidsin end millalgi mõttelt, et Jumala kõige geniaalsem asi kõigest loodust on aeg. Vahel olen selle mõtte juurde tagasi jõudnud, olenevalt sellest, mis juhtub, kes sureb jne.

    Et sa muu seas ka filmi mainisid, siis tuli äkki meelde Kontšalovski “Siberiaad”. Selline hoogne liikumine läbi mitmete aastakümnete, kaasas kogu aeg tegelane nimega Igavene Taat.🙂 Esimesel vaatamisel jättis mu teismelise mällu sügava jälje. Hiljem üle vaadates olen jätnud miskipärast kõige kaasaega jõudvama otsa vaatamata. . .

  2. Myriwe ütleb:

    praegusel ajal on väga ebatore noor olla. mitte midagi lihtsalt ei juhtu. maailm on olemas, tehnoloogia areneb, muusika on mingil määral teistsugune kui see varem on olnud, aga midagi suurt ei ole. mina olen näiteks ennast meerikamaa 70datesse otspidi paigutanud (teised otsad 60dates ja 80dates), aga ega ma tegelikult kunagi seda kultuurilist taset ega keskkonda saavutada ei saa — nimelt ehk just seetõttu, et n-ö “ajastu tunnetuse” jaoks on väga oluline keskkond, kas või pisikesed detailid. asju on vaja teada ja vaadata kogu pilti, mitte ainult ilustatud nostalgiat või lihtsalt ilustatud mainstreami (väga suurepärane ja väga lihtne aeg tundub ju näiteks happy daysi 50dad.. neegrid ja naised on seal väga aktiivselt sees)– või, vastupidi, piirduda mingi kitsa vaatepunktiga. aga meeldigu mulle nood 70dad (ja ka muuhulgas kõik teised sinu poolt mainitud ajaperioodid) palju tahes, ma ei saa kunagi seal olla. isegi mu nahkjakk on vale lõikega ja pete townshendi nimesse hääldan ma ikka š-i, kui ma ei mõtle, truman on minu jaoks üldiselt pigem negatiivne kuju (näiteks reagan pigem positiivne). monterey (ja isle of wight, päris-festival 68-70) on minu jaoks olulisem ja lähedasem kui woodstock. minu jaoks on üks olulisemaid mässumeelseid lnoorteiikumisi hollandi provod (st, ma ei mõtle siinkohal liikumisi nagu naisõiguslased ja aacrm, vaid pigem midagi sellist nagu GIA) . 6. juuni on minu jaoks leinapäev, aga 4. aprilli unustan tihti ära. ma unustan roki ja disko alastiilide kõrval ära, et minimalismi kõige tugevam voog tuli 70dtel. jne jne jne jne jne jne.
    aga ikkagi on erakordselt meeldiv lugeda bukowskit, watership downi ja ragtime’i (loomulikult ka muud, aga üldistame ja nimetame nimesid), jälgida warholi, vaadata fassbinderit, kuulata canterbury ala muusikat, uut lainet ja lugeda revolutsioonilisi õhutusi ja mõelda sellele, kuidas maailm muutub.

    et tahaks minevikku minna, aga ei saa ju. kahjuks.

    PS väga tugevat sidusust ja tõmmet ja huvi tunnen ma ka 8odate eesti kultuuri ja olu kohta. aga sellest lihtsalt ei ole midagi võtta ega millelegi kaasa elada väga, vähemalt mitte eriti lihtsalt — peale selle, mida pakub raud ja mida kilmi (ja peale selle vähese, mida on tilkunud läbi sinu kaheksa/I wordpressi/II wordpressi ja kõigi teiste).
    ja küsida on justkui väga imelik ja vale.

    PPS ma vabandan oma sõnastuse ning stiili ebakorralikkuse pärast, päris ammu pole unetuju olnud, mis toob kaasa ühena vähestest halbadest aspektidest sõnaseadmisoskuse täieliku nullumise.

  3. Ramloff ütleb:

    See ajataju teema on minu jaoks ilmselt väga keeruline. Ma tajun end kuidagi ühe jalaga väljaspool aega olevana ja sellest omakorda tuleneb päris mitu huvitavat asjaolu. Näiteks ei suuda ma sageli teha endas vahet 5 a. ja 15 a. tagasi toimunu vahel, sest need on mõlemad lihtsalt “kunagi” ehk mittepraegu ning tulevik – ma ei tee enam mingeid plaane, sest tulevik on üks suur udu, rohkemat kui 1 kuu pole võimalik isegi kujutleda. On eelkõige praegune hetk ja väga ähmane minevik ja veelgi ähmasem tulevik. Ent see kehtib vaid sündmuste osas, mingite mineviku mõtete ja tunnete üle võin ma päris palju rääkida, ent siis pole mu jaoks üldse oluline MILLAL, vaid ainult MIS ja KUIDAS.

    Kui võtta see teine alateema, siis kellega tunnen sugulust? XX sajandist on neid raske leida … varasematest sajanditest: saksa romantikud, eriti näiteks Novalis, siis kindlasti keskaja teatud voolud, näiteks Dante elust lugedes tundsin, et ohoo, tema on kuidagi hingesugulane. Kindlasti leiaks igast ajastust selliseid üksikuid hingi ja vaimusid, aga kuna ma tegelikult hoian subkultuuridest kõrvale, siis on see aspekt iseloomulik ka minu ajaga seotud teemaga – ma ei tea ühtegi inimeste gruppi, kellega ma suudaks samastuda. Kohe kui ma mõtlen ajaloole, tuleb meelde mõni üksikisik kelle moodi ehk tahaks olla või kellega sarnasust tunnen.

    Aga üldiselt on see minu jaoks nii keeruline või hoopis ebaoluline teema, et ma nagu polegi selle peale eriti mõelnud.

  4. Fideelia ütleb:

    Olen olevikuinimene, kuigi on ajastuid, millega tunnen suuremat sidet. Näiteks erutavad mind revolutsioonid ja mässud. Kui Tallinnas augustiputš toimus, olin 15-aastane ja enda arvates piisavalt vana, et kohale ronida, viibimaks sündmuste tulipunktis. Mu vanemad olid teisel arvamusel, pealegi polnud meie poolt maalt lihtne ilma autota Tallinna saada, aga lube mul veel tollal polnud. Niisiis linna mind ei lastud. Füüsiline kohalolek on mu jaoks tähtis.
    Kuna mul oli vanaema, kes elas 101-aastaseks ja kellele meeldis oma elust õhtuti jutustada, tahtsin lapsena elada nagu mu vanaema vanasti: suures jõukas talus, kus on palju teenijaid. Selle idee matsin päris kiiresti maha, kuna selgus, et tegelemine majandusasjadega ärritab mind.🙂
    Olen millegipärast hull Ameerika Old South’ järgi. Ilmselt on see “Tuulest viidud” filmi ja raamatu süü. Tahaks hirmsasti, et oleksid lojaalsed orjad ning rikkust ja piisavalt vaba aega kõige sellise nautimiseks.😛 Inimesed võiksid olla vanaaegselt kombekad ja kanda uhkeid riided. Söögiajad võiksid paigas olla. Ma ei usu ise ka, et ma seda siin kirjutan praegu. Mingi võlu selles on.

  5. Keit ütleb:

    Eelmise sajandi esimene pool, peamiselt 30ndad-40ndad Euroopas🙂

  6. lagrits ütleb:

    1) Keskaeg. Pigem oleksin elanud vast hästitoimivas ja jõukamas külakogukonnas kui räpases linnas. Ja muidugi tunneks ma end hästi vaid seni, kuni katk kaugel ning kloostrisse ei saadeta. Igatahes on keskaja ilmalik muusika ning tantsud täitsa “minu” ning söögid maitsevad mulle ka. Ja mood meeldib mulle: on piisavalt naiselik, samas kuskilt liigselt ei kammitse, lubab kehal hingata ning liigutada (renessanslikku rõivastust enam ei tahaks).
    2) Olen tundnud hingesugulust teatriajaloo otsinguliste aastatega 20. sajandi alguses. Miks ma ei elanud küll 1920ndatel mõnes elava teatrieluga linnas? Kas nüüd just off-off-Broadway tearis, aga kindlasti mõne väikese ja otsingulise trupi liikmena.
    3) Tegelikult tunnen tänini, et oleksin pidanud sündima hoopis kuskil Skandinaavias. Ükskõik, millal, välja arvatud a la viiulihävitajate vm usuhullude ajal. Hilises lapseeas oli mul lisaks reaalsele ka imaginaarne elu ühel väljamõeldud Rootsi saarel, aga too unistuste maailm koos peensusteni viimistletud paberist nukkude kollektsiooniga oli muidugi kaasaegne (70-80 vahetus).

    • nodsu ütleb:

      natuke off-topic – keskaja moodi ma naiselikuks isegi ei hüüaks, minu jaoks on keskaeg see aeg, mil riided ei olnud veel nii selgelt meeste- ja naisteriided kui hiljem hakkas olema (selle dimorfismi tipp oli 19.sajand). Aga jah, uusaja omadest kindlasti palju mugavamad. Minu jaoks on keskaeg ajastu, mil inimeste kontroll oma kehalise käitumise üle on tänapäevaga võrreldes hoomamatult väike, suur osa ajast nad nagu ei teakski, et neil keha on, millest tulenevalt nad võivad igat moodi vehkida ja südamerahuga kõrvuti paljalt magada, ilma et see tingimata midagi tähendaks peale selle, et kõrvuti on soojem.

  7. nodsu ütleb:

    Ma kipun eri ajastutest hingesugulaste otsa komistama, või noh, mine seda hingesugulust tea, aga väga eri aegadest satub mõni väga sümpaatne inimene ette. Mõnikord tekib sellest küsimus, et äkki see inimene oli oma ajale sümptomaatiline? äkki ta ei olnudki harukordne erand, mitte et kogu tema aeg oleks temasarnane, aga tol ajal oli ka temasuguseid olemas? Montaigne paneb mõtlema: kui vaadata, kuidas tema mõtleb teiste, väga võõraste kultuuride inimestest, kelle olemasolust eurooplased olid väga äsja teada saanud, tekib kahtlus, kas kolonialistlik üleolekutunne ikka oli tolleaegsetele nii loomulik ja enesestmõistetav, äkki pidid nad selleks endas montaignelikke impulsse maha suruma.

    Sterne äratas oma kirjutatuga minus suurt vaimustust, kui ma hiljuti lugesin Mariase raamatust tema eluloolisi vinjette, see ainult kasvas, aga ühtlasi tuli meelde üks varasem imestus: “Tristram Shandy” on kõike muud kui lihtne raamat, ma kahtlustan, et kui midagi sellist ilmuks tänapäeva eesti kirjanduses, siis kiidaks seda taevani osa kriitikuid, osa põlgaks trikitamisena ära ja lai üldsus arvaks, et eks need kirjanikud ole samasugused mõttetud purkisittujad nagu kunstnikud. Aga Sterne’i eluajal, 18. sajandi lõpul, oli see raamat bestseller, mis tegi ta üle Euroopa kuulsaks, nii et fännid käisid Sterne’il välismaalgi sabas. See paneb mõtlema, mis imeaeg see küll selline oli, mis suutis massiliselt armastada nii keerulist, samas nii kerget teost, väga mitme kandi pealt tõsiste paksude 19. sajandi romaanide vastandit.

  8. nodsu ütleb:

    16. sajandi lõpp – väga mehelik ajastu – ühest küljest riietatakse naised enam-vähem sama kandiliseks kui mehed (riietuse ülemine ots on mõlemal ühtviisi kena geomeetrilise kujuga ja üsna ühesugune), teisest küljest on naistel meestega võrreldes äärmiselt vähe õigusi (nt võrreldes keskajaga).

    17. sajand – Euroopa massiliste sõdade ajajärk, massiliste selles mõttes, et enam ei ole sõdimises põhitegijateks aadel, üha rohkem loeb massiline jalavägi, kuigi see protsess hakkas varem. selle protsessiga paralleelselt sigineb kultuuri sõdasid tauniv hoiak, enam ei ole sõda üks lahe asi nagu trubaduurilüürikas, vaid sõjakujutus kultuuris tähendab reeglina sõjakoledusi.

  9. martinluiga ütleb:

    Tänapäeval noor olla on nagu noor olla ikka. maailm ei ole kaugeltki valmis ja see, et midagi lahedat ei juhtu tähendab seda, et keegi ei tee midagi lahedat, mis ei tulene mitte maailma olemusest, vaid on kollektiivne süü.

    Ja tänapäeva noored meeldivad mulle mitmeti. Neis on huvitavaid kultuurilisi suundi, selliseid, mida ma peaks positiivseks. Ma tahaks loota neist paremat, kui omaenese põlvkonnast ja sellest, mis on neist hüppe võrra vanem. Muidugi tuleb tunnistada, et mul ei ole neist läbilõiget. Võimlik, et ma olen kokku juhtunud mingite väga heade eksemplaridega.

    Enese mingisse teise aega soovimisega on muidugi see paradoks, et kui sa soovid, et sa oleksid noor kuueümnendatel, siis see tähendab, et sa oleksid aastal 2010 midagi seitsmekümne ringis. Ma millegipärast arvan, et tänapäeval vana olla on veel õudsem, kui tänapäeval noor. Vaadates muidugi üldisest-ühiskondlikust plaanist, mitte isiklikust.

    Sugulashingi ja -liikumisi erinevatest perioodidest on muidugi võimalik leida. See on hea asi, täiesti homogeenne inimkond oleks nilbe, alati on tarvis seda tüüpi, kes on oma ajast ees ja kellest õieti ei saada arugi ja neid tüüpe, kes hoiavad elus mingeid mõttelaade, mis olid moes kolmkümmen, viiskümmend, sada aastat tagasi. See aitab tugevalt kaasa sellele, et kultuur töötab.

    Lõppeks, alati võib olla, et me vaatame kümne aasta pärast praeguse stagna peale heldimuspisaraga tagasi.

    Sellest, kuidas ma möödunud ning nägemata aegadesse suhtun, kirjutan ma kunagi 10-lehekümjelise essee “Mina ja Nõukogude Liit”.

  10. kganna ütleb:

    Vahemärkuse korras, 80ndail 60ndais elamise kohta: aga eesti pungipõlvkonda kantseldasid & kasvatasid ju vanad hipikesed, kes olidki omadega lootusetult woodstockis. Polnud siis ime, et Janis Joplin käias meie kassetikates rõemsasti JMKEga kõrvuti & plaadiriiulis vennastus ‘Light my fire’ ACCA soundtrackiga.

    Ajastust, millal ma tahaxin elada . . . ma arvan, ma olen täitsa õigesse aega syndinud nigunii. & mul oli meeletu õnn olla noor just 80ndate teisel poolel, perestroika & taasiseseisvumisaja põnevas piirideta kõikelubatavuses. Okei, Tsoi kontserdil jäi käimata & Concorde’iga lendamata, vast olex pidanud elamisega paar aastat varem alustama, aga need on juba isiklikud kiixud, mitte ajastu-värk.

  11. Oudekki ütleb:

    Minu “highlight” kultuuritaju osas oli see, kui Bolognas mingi meeleavalduse kàigus keegi miult kysis: “aga kuidas seitsmekymnendatel Bolognas see-ja-teine asi meeleavalduste ajal toimis”. Seega, vist vajadusel tuleb see kultuuri sisseelamine vàlja kyll, kui teised àra petad – seitsmekymnendatel ma ei olnud mitte ainult yhes tàiesti teises riigis vaid ka pisike vààks niipalju kui mind yldse tollel kymnendil oli.

    Aga kuidas see kultuur minuni on jòudnud
    – raamatud. Nyydisajalugu, ajakirjanduslikud uurimused ja ilukirjandus, ròhk esimesel kahel
    – televisioon. Rai Storiast siis peamiselt, lastakse eetrisse mitte ainult ajaloosaateid vaid ka seitsmekymnendate saateid, uudiseid jne
    – filmid. Nii dokumentalistikast kui màngufilmidest, siin ròhk vist viimasel, kuigi need Itaalia seitsmekymnendates kònelevad màngufilmid on kohati vàga dokumentalistlikud
    – pop/rock-muusika. See on mònes mòttes tànapàeva “luule”, lood, mis siis olid populaarsed vàljendavad tolleaegset yldist arvamust, tundeid, …
    – vestlusest inimestega, kes tolle aja syndmusi ise làbi elasid
    – vana ajakirjandus, aeg-ajalt juhtub kàtte
    – fotod. Mitte ainult olulistest syndmustest, vaid ka tavalisest elu-olust, olemisviisidest. Fotod ongi arvatavasti yks tugevaimaid mòjutajaid mingist kultuurist huvi tundma panema ja ka ise pyyan teha selliseid fotosid, mis minusugusele praegusest ajast jutustaksid. Vana dokumentalistika on mind alati paelunud.
    – kylastades seitsmekymnendate “tegevuspaiku”, kohti, kus toimusid màrgilised syndmused. Suur osa neist on Itaalias suhteliselt kenasti sàilitatud. No ja meie Bologna poliitikateadlastel on kenasti yks auditoorium siiamaani okupeeritud, siiamaani yliòpilasprotesti keskus. Seal on kogu see ajalugu alles.

    Selles mòttes ma vist tunnengi vàga selget yhtekuuluvust just 77-da aasta liikumise pòlvkonnaga – ja mònes mòttes me olemegi seesama nàhtus. Siis said autonoomsed liikumised alguse, siis oli selge, et tòòlisklassi revolutsiooni làhiaastatel ei tule, siis oli selge, et parlamendiparteide jaoks on rahvas/klass siiski amorfne mass, keda juhtida, mitte kelle huvides seista ning et see partei, kes justkui sinu eest seisaks vòib sinu vastu halastamatut jòudu kasutada – ja poliitikates astusid kòik parteid mingitpidi kapitali poolele. Nemad alustasid seda vòitlust, mille keskmes meie praegu oleme. Seal pandi sellele kriisile alus, mida meie praegu maksta ei taha.

    Seega, ma elan ikka selles, mis on praegu, minu peamine identifikatsioon on praeguse ajaga, aga eks ajaloost ikka tuleb òppida.

    Aga muud varasemad kultuurid on minu jaoks siiski selgelt distantseeritud ja ajalugu, samal ajal kui “seitsmekymnendad” on tànapàev. Eks allikad ole samad, mis eelpoolmainitud, ainult selle erinevusega, et elavate inimeste màlestused lòppevad teatud maal àra, jààb alles ainult kirjalik allikas. Mida varasem aeg, seda olulisemaks muutuvad ajalooraamatud (ka populaarteaduslikud), tegevuspaikade kylastamine (siia alla loen siis ka igasuguse arhitektuuriga tutvumise) ning tolle aja kaasaegsete tekstide lugemine. Filme ma pean tunnistama, vàga ei usalda selle kohta, mis puudutab enne 20. sajandi òhustikkude loomisele, kuigi mòned aitavad vàga kaasa – aga ainult siis, kui seal esitatu vastab minu juba ennetekkinud pildile. Mida rohkem ajas tagasi, seda rohkem kindlasti mòjutab ka kogu tolle perioodi kujutav kunst, sest ka fotol ju palju ajalugu ei ole.

    Aga assotsiatsioonid, mis tekivad mòne mòòdunud ajastuga, no selle jaoks peaks kòigepealt ajastu/perioodi mààratlema, siis saaks hakata assotsiatsioone otsima.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s