Loen parasjagu rmt 1001 ehitist, mida peab elu jooksul nägema”. Ei olnud seda endale ostnud ega ka rmtkst koju laenanud, sest tundus olevat mõttetu esindusteos. Hiljuti aga märkasin seda sõprade juures külas olles nende rmtriiulil ning võtsin laenuks. Ei ole mõttetu teos, kusjuures, konkreetsete ehitiste valikupmt on arusaadav ning neist kõneldakse väga asjalikult. Loomulikult pole see tõsine arhitektuuriteooria, vaid populaarteadus, aga ega ma pole arhitekt ka:)

Aga kohtasin rmts mõtet, mida just arhitektuurist kõnelevais teoseis varemgi xuvalt kohanud olen – ohjeldamatu kopeerimine ning plagieerimine muudab originaali lõpuks tüütuks. Sama kehtib tglt. kult-s mujalgi. Vaene algupärandi autor, keda lõpuks mõttetuks tüübiks ning tema loomingut haigutamaajavaks tühisuseks pidama hakatakse, lihtsalt seepärast, et see alguses just nii uudne & novaatorlik tundub, et karjad seda jäljendama tormavad. Mul on taolisist loojanatuuridest siiraimalt kahju.

Ning mitte ainult loojanatuuridest. Selline jäljendamise käigus ärakäiamine kahjustab ka stiile & -voole. Võin kihla vedada, et nii mõnigi minu lugeja on oma elu jooksul vähemalt xa mõelnud, et “seda muusikastiili mängitakse nii palju & tihti, et mina seda enam kuulata’i viitsi”. Ehkki tglt ei saa stiilile kui seesugusele midagi ette heita, tüdimine’i tule mitte stiili või voolu kvalitatiivseist omadusist vaid puhtalt selle üle mõistuse suureks paisunud hulgast.

Aga kus on see piir, millest alates muutub taasesitus “lõputuks käiamiseks” ning jälgimisväärne eeskuju tüütuseks?

See on ju mõistetav, et suurepärast eeskuju üritatakse jäljendada ning alguses, mõnda aega, on kõik sellega ka rahul. Eeskätt originaali autor ise – on ta ju hakkama saanud millegi tõsiselt väärtuslikuga, kui kõik seda järgi teha püüavad. Aga millal muutub eeskuju võtmine vorpimiseks, millal astuvad õpilaste & austajate asemele epigoonid, millal läheb miski “moest ära”? Ning miks tglt. ?

Küs. vastamist ei tee lihtsamaks seik, et väga pikka aega oli õhtumaiski eeskuju täpne jäljendamine väga pos., IIiti poleks saanudki mingeid traditsioone edasi anda nõnda et need parimal juhul meie päevini välja on kandunud. Ning keegi ei tüdinud 1taolisusest. IIlt polnud neil ajul võimalik tööstuslik masstootmine ning iga käsitöölise meisterdet ese erines paratamatult isegi sama käsitöölise meisterdet IIst samalaadsest esemesest. 1pidi matkimise & jäljendamise ainuõigeks pidamine, IIpidi suurem variatiivsus.

Kuid praegu on IId ajad. Tunnistan ausalt, et halvimail hetkil olen tundnud, kuidas kult. tervikuna on mind ära tüüdanud – igasugust kult-i, ka parimat, on saanud nii krdi palju, et see on lihtsalt tüütu. Samas ma’i kujuta hästi ette, mis võiks olla kult-i asemel:) Ning ilmselt minu parimail päevil tunnen ma, kuidas millegi täiesti mannetu koopia vb l lihtsalt suurepärane, sest ometigi on püüt jäljendada lihtsalt suurepärast eeskuju, ehkki tulemus polegi välja tulnud üldsegi mitte samal tasemel. Ning üldse on ikka nii tore, et kõike nõnda palju on – ei pea millestki kunagi puudust tundma:)

Küs-t võiks aga veelgi laiendada, sest meie enda eludeski tuleb ju ette, et kui mingi, Il juhtumisel väga vinge sündmus hakkab xuma, siis pikapeale muutub meeldejäävus & vaimustus tüdimuseks. Kuid kui palju on sündmuse xumist tüdimuse tekkeks vaja? Samas koosneb kogu meie elu peamiselt 1ede & samade sündmuste pidevas xumises – 1kõik kui huvitav & sündmusterohke me elu ka poleks, peamiselt koosneb 1etaoliste sündmuste xumisest nii maailmaränduri kui eluaegset 1ikvangistust kandva vangi elu, erinevused nende elus on väiksemad, kui Iapilgul arvatagi oskaks – millega ma’i taha sugugi propageerida vdt, mille kohaselt peakski inimesed loobuma kõigest, millest nad vähegi loobuda saavad & võtma vabatahtlikult omaks 1ikvangistuses elava vangi elu. Ka sedasorti uuspuritanism on mulle võõras. Aga sündmuste pidevast xumisest hoolimata on tõsist taedium vitae‘d põdevaid inimesi väga vähe.

Nüüd on aga minu x ühineda ärakäiajaiga, lõputute xajaiga ning soovida kõigile selle kajami lugejaile soovi, mis oma xuvussagedusega peaks olema juba kogu maailma rahvastikku surmani ära tüüdanud. Aga ennäe – miskipärast ei ole, mind ennast sealhulgas samuti mitte:)

Head vana aasta lõppu!

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

3 responses »

  1. ellom ütleb:

    Head vana aasta lõppu sullegi, Arni! Vähe sellest, et ei tüüta, suisa üha rohkem hakkab meeldima see lause🙂 Ja ole sa tänatud, et siin ikka usinasti kirjutad! Vahel on närune tuju ja siis tulen siia ja leian alati äratuntava ja südantsoojendava stiiliga juttu, enamasti teemadel, mis mulle keskmisest rohkem korda lähevad. Ja hakkabki parem. Ja huvitavam.

  2. martinluiga ütleb:

    1001 buildings you have to build before you die!

  3. Kober ütleb:

    1001 things you never get done…😛

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s