Pink Floyd playing Dark Side of the Moon at Ea...

Image via Wikipedia

Möödunud a10 on mulle meelde jäänud eeskätt keskpärase kult-i tohutu (üle)pakkumise poolest. Üüratuis kogusis keskpärast kunsti, muusikat, kirjandust, filme jne. jne. jne. & just kõigiti keskpärast. Päris halva & täiesti küündimatu otsa ma vist õnneks lihtsalt ei sattu (ehkki need produtsendid, kes Britney Spearsi & veel mõnda tglast toodavad, oleksid 80-dail lõpetanud kerjusina NY tänavail – britnitaoliste toodete puhul häirib mind eeskätt, et nende tootmisel on üritet läbi ajada 1aegu võimalikult odavalt ning IIalt 1ki uut säravat ideed välja pakkumata ning äärmuseni ulatuva emotsionaalse tuimusega – tulemus ei saagi olla hea; 80-dail kulutati ka kõige tähekeselikumate poptähekeste peale oluliselt rohkem nii raha, aega, ideid kui ka emotsioone).

Ning tõeliselt head kultuuri on ette sattunud ülivähe – 90dail suudeti anda paari a-ga samapalju tõeliselt väärt kraami, kui nüüd terve äsjamöödunud 10endiga. Enamik on justnimelt keskpärane – just selline, et kuulata-vdta kõlbab, otse kanalit vahetama’i kutsu, aga ainult taustaks, tapeediks sobibki. Ning selline “tuntud headus” tüütab lühikese ajaga, sobimata pärast seda enam tapeedikski. Eks see kõik avaldu ka üldisemas zeitgeistis, staride asemel on celebrityd, kellest paljude ainus funktsioon ongi ainult kuulus olla, sisu pole nõutav (Kim Kardashian on 1 parimaid näiteid ses vallas, kui küsida, mille tõsiselt väärtuslikuga ta siis lõpuks hakkama on saanud, on ainumõeldav vastus paraku – abs. mitte millegagi, ajalukku pääseb ta parimal juhul kurioosumina, kui kuulsus, kes oli kuulus lihtsalt seepärast, et ta kuulus oli – aga enamik praegusi kuulsusi on kuulsad mitte oma tegude ega isegi mitte oma särava isiksuse pärast, vaid ilmselt seetõttu, et keegi peab kuulus ka olema).

Kuid jah – Kardashian kindlasti ei ole minu jaoks hea kraam (õigupoolest pole ma seniajani aru saanud, millega nimetet naisterahvas üldse tglb peale kuulusoleku), aga justnimelt on tohutul hulgal head kraami, mis aga ei eristu, on “tasapaksu” nagu soomlased ütlevad. Ning see tüütab – headusest hoolimata – kähku. Ehk siis, kultuuri mõttes läheb 2000-2010 minu isiklikku ajalukku eeskätt tohutult tüütu a10na. Uksest & aknast tulvab “midagi”. Võiks ju uksed & aknad lihtsalt lukku keerata ning ajada läbi ainult varasema kult-ga, kus on veel suurt joont & säravaid tippe (paljud, isegi väga paljud ongi sellise tee valinud), aga tahaks ju olla kursis ka sellega, mis parasjagu ümberringi toimub. Ning siis peab vtma silma tõigale, et toimub “miski”, toimub “midagi nagu justkui on”, toimub “õlle kõrvale käib kah” või “õlle kõrvale isegi täitsa kõlbab”, toimub “see on hea, aga sellele’i pea ülemäärast tlp pöörama”.

Eks siin ole uute tulijate jaoks see häda, et väga paljud asjad, ideed & nõksud on maailmas juba ära proovit. Postmodernismki tekkis juba 40 a. eest ju selle peale, et millegi uue ütlemine muutus võimatuks, sest midagi uut lihtsalt enam polnud:) No missa siis teed hädaga koguni 40 a-t hiljem:) Ei ole kerge pildile pääseda, sest pilt ise on suur & lai, värviline, detailirohke &ne.

Samas on loogiline, et kui novaatorlus muutub juba võimatuks nii uute ideede ressursi ammendumise kui ka avangardismi kontseptsioonina klišeeks ning kitšiks muutumise tõttu, siis pöördutaksegi tagasi vana hea käsitööndusliku trad-i juurde. On ju igasugune kult. elu maailma ajaloost enamik aega olnud aeglane protsess, vana kopeerimine harvade uute 1ikasjade lisamisena ning radikaalne novaatorlus, avangardsus saabusid alles romantismiga. Ma’i tea, kas see on käsitöönduse paratamatu kaasnähtus, et igasugu loomet on lõpuks kole palju, see on 1etaoline ning selle vahel on raske vahet teha.

Ka’i on “vana kult-i” kättesaadavus meie päevil igasugu tehniliste vidinate tõttu oluliselt paranenud ning eks seda vana kult-i ennast ole aja jooksul ka juba saanud nii palju, et 1 inimesel on võimatu kogu väärt kult-ikraami oma elu jooksul läbi kogeda & ära nautida. IIpidi peaks uus vana kult-i surve kõrval just püüdma võimalikult omanäoliseks, et kuidagigi silma alla sattuda. Aga’i püüa ju.

Samas on viimase a10ne “tuntud headuse” ületootmine sundinud vähemalt mind ümber hindama ka minevikukult-i. Ning selle ma arvan olevat hea. Näit. kuulasin mitu päeva omaaegset psühhedeelia lipulaeva Grateful Dead‘i. Ning aru ma’i saanud, mis inimesed selles leidsid-leiavad – püüdsin mis ma püüdsin, aga kollektiiv, mida muidugi varemgi paljugi kuulnud olin, kuid kunagi polnud ette võtnud kogu diskograafia täielikku järjest läbikuulamist, tundus mulle täiesti suvalisena. Justnimelt suvalisena. On mingi bänd. Halb ei ole, isegi hea on, aga midagi väärtuslikku ka mitte. Easy come, easy go. Tapeet tuntud headuses. Ometigi pidada olema justkui pioneer, teerajaja, epohhilooja, vt. et suisa Jumal ise. Aga mind pani lihtsalt õlgu kehitama.

Vb ju öelda, häda selles, et ohjeldamatu epigoonide hulk muudabki lõpuks tüütuks ka suundumuse algataja, kes tglt. oli ju värske ning pole süüdi selles, et 1000ded järgijad temagi “ära käianud” on. Ehk siis sellestamast kirjutasin ma vana aasta õhtul “Originaal & koopia” sissekandes. Kuid paljud IId omaaegsed asjad ei suuda epigoonide karjadest hoolimata niimoodi tüüdata. Isegi Pink Floyd, kes on ennastsalgavalt teinud kõik endast oleneva, et lõpuks ometi kõik Lääne muusikahuvilised ära tüüdata, pole oma eesmärgiga minu jaoks veel toime tulnud.

Seega on see 00-date keskpärasuse apoteoos ehk hea? Hea just seepärast, et oma ülepakutuses, kõige eelneva pidevas ning tehniliselt adekvaatses kopeerimises tõukab troonilt meie eilsed & üleeilsed puuslikud, kes miskipärast on altarile tõusnud, aga kellel lähimal vtlsel ei pruugi üldse sisu olla. Et siis praegused kult-i-, eriti popkult-ituru superpakkumised filtreerivad ka möödunust välja ainult selle, mis on mitte näiliselt, vaid päriselt hea.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

3 responses »

  1. luize ütleb:

    Kimberly Noel Kardashian (sündinud 21. oktoobril 1980) on Ameerika Ühendriikide modell, näitleja ja ettevõtja. Sellega on kõik öeldud, ma arvan. Kuigi, minu meelest Liis Lass on (oli) veel palju arusaamatum. Kas ta suri ära, et enam ei räägita?

    Ma muidu väga arvustada ei julge, sest ilmsesti ulatub minu tarbimisruumi ka liialt tarbetut prahti. Müra on iseenesest kaugelt liiga palju õhus, katsuks sellest kuidagi mööda vaadata, oleks ehk ruumi hingata.

  2. Punane Hanrahan ütleb:

    Ise kuulan praegu Bob Segerit & leian, et ikka krdi hea on:) Ehkki Segerit pole erinevalt Grateful Deadist kunagi teedrajavaks ega novaatorlikuks peetud, vaid ta on alati väga traditsioonilist Ameerika rocki rida ajanud. Aga kuulan & kuulan ning krdi värskelt & põnevalt kõlab. Saa siis siin aru iseendagi maitsest & eelistusist, muist rääkimata:)

    • Annemuri ütleb:

      Asi on paljuski kättesaadavuses. Praegu, kus kõik on kõigile kättesaadav, on popkultuuris raske oluliselt kõrgemale tõusta mingist üldise keskmise platoost ning eriliselt head ega eriliselt halba pole märgata. Pole ka põhjust sellesse teabkui palju raha või nutikust peksta, sest ega see miskit annaks. Varem, kui kättesaadavusega olid lood halvemad, torkasid ka head paremini silma, kuna piiratud ressursi tingimustes oli mõistlikum taotella kätte saada pigem head kui halba ning seetõttu olid ka auditooriumi püüdlused oluliselt suunatumad. Olen Sinuga täiesti nõus, et erilist headust täna leiab vintage-materjali seest või siis subkultuuridest, kes selle erilise headuse iseenda jaoks eraldi ära defineerinud on. Meinstriim on üldine mittemillegi-maitseline löga, igasugu pritnid müüvad juba ammu pigem oma eraelu kui kunstiliste saavutustega ja kui leedigaagalt ürbid ära rebida, jääb keskmine seelikuküti vokaalkvaliteet järele. Selle eest ei pea me hõlma alt hingehinna eest oma lemmikmuusikat ostma, vaid võime seda legaalselt, poollegaalselt või illegaalselt tõmmata ja kõrvetada palju tahame.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s