Viimaseil päevil on olnud sula. Tlnas kaasneb sellega küll sama suur oht surma saada, kui Leningradis blokaadi ajal suurtükitule tagajärjel. Kusjuures, Tlnas pole väljas silte “sellel tänavapoolel on sulaga liikumine ohutum”:) Surmaoht on tõsine, sest kõik kõnniteed, mida mööda neil päevil kõndinud olen, on olnud täis hiiglaslikke jääkamakaid, mis otse katuselt pärit on. Aga seda jama on muiski meie laiuskraadi linnus, näiteks Helsingis, Hakaniemis (mis on liiatigi 1 mu lemmikasumeid sinases linnas) olla 1 mees jääjurakaga pähe & otse surma saanud. Juhtus see veel Vihernieme tänaval, kus asub ka Soome Vasakpartei peakorter – miks just sellisel tänaval taoline õnnetus pidi juhtuma? Aga mis parata.


Eluohtlikkusest hoolimata meeldib mulle see sula ning sellega kaasnev vihm tohutult. Põhjusi on palju. Sellise ilmaga’i ole vaja nii koledal kombel kütta, miska jätkub puid pikemaks ajaks, ei pea tänaval külmast tõmblema &ne. Aga peamine, et linn on jälle hakanud linna moodi välja nägema.

Mulle meeldib tglt. väga see kitšiline muinasjutulisus või muinasjutuline kitš, milliseks talv linna muudab. See puude hõbefiligraan, lume looduslik barokklisand pea kõigile ehitisile jne. Meeldivad valge, hõbe & muud talvetoonid. See esteetika on kaunis ning ma valetaksin öeldes, et ma’i taha seda aeg-ajalt kogeda. (Aeg-ajalt tahaksin kogeda isegi talve maal, loomulikult ainult juhul, kui mulle võimaldatakse seal külluslikku jõudeelu, mitte’i sunnita tõelist talurahvaelu elama, aga sama kehtib ka kõigi IIe a-aegade kohta, nagu te juba teate:)). Kuid tõeliselt meelepärane talv on minu jaoks siiski lumeta talv (see peab olema soe talv muidugi, tugevate külmakraadidega lumeta talv on rõvedam tugevate pakastega lumisest talvest) ning tõeline, ehtne linn siiski lumeta linn. Linn, mille talves sajab vihma ning läikivmustalt märjalt asfaltilt peegelduvad tänavalaternad ning neoonreklaamid.

Eile nägin ma seda kõike taas. Enamasti on ju igal pool küll lumi & hanged, aga siin-seal säras võidulipuna vihmamärg asfalt, linna triumf talve üle. Vihmapiisad laulsid võidulaulu ning triumfisaluudina sätendas neoonreklaamide vastuhelk. Sellisil hetkil tunnen ma kahetsust, et ma fotografeerida’i oska. Mul pole fotoaparaatigi, aga sellest poleks ka kasu, sest ilmselt ei suuda ma neid oranže & lillasid helke niimoodi objektiivi püüda, et teieni tõesti kanduks see reaalsus, mida tajun neil hetkil. Või kanduks midagi ligilähedastki. Kardan, et paljud ei suuda taolist fotot tglt. teha, selleks peab olema ikka väga proff piltnik ning selgi juhul tuleks õige meeleolu edastamiseks pilti veel klõpsujärgselt tuunida.

Aga läikiv asfalt hiiglaslike lumevallide vahel ning lumest pääsenuna ka minu II suur lemmik – munakivisillutis. See kõik laulab 1 laulu, annab edasi 1 olulist teadet – olgu lumi kuitahes ähvardav, tundugu hanged kuitahes võitmatuna – lõpuks võidab alati asfalt! Hangede vahel võib linnarütm küll xaks hanguda, aga külm ei suuda linna külmutada igaveseks. Linn on tugevam, rütm on tugevam, asfalt on tugevam! Võidab asfalt, võidavad munakivid & stukk-karniisid, võidavad plekist tuulelipud ning punased katusekivid, võidavad trammid & trollid & rongid. Võidab linn & inimesed, kes teevad linna! See võit on üle ilma mistahes tujudest.

Ma jälgin hoolikalt pikaajalisi ilmateateid, sestap tean tulevat veel lund & külma. Kevad, ehk see a-aeg, mis minu maitse järgi peaks talv olema:), pole veel kaugeltki käes. Aga hirmhanged on näidanud oma haavatavust, lumi & jää tõestanud oma tühisust. Vihma & kevade eelväed on siin olnud ning andnud meile tõotuse, kuidas linnast saab taas tõeline linn oma tõelises, kinnikülmumata olemuses.

Minu lemmika-aeg on sügis, nagu te küllap tüdimuseni lugenud olete:) Aga sealkannul ongi kevad. Need mõlemad tunduksegi olevat tõsiselt linlikud a-ajad, need, mil linn avab oma tglku pale kõige ausamalt, tuleb esile kogu oma eheduses. Ajad, kui kogu loodus asub linnaruumi toetama. Talvel ähvardab linn liigselt kaduda valgesse ning suvel uppuda rohelusse, sügisel & kevadel pole neid uputavaid värve niiväga segamas. Pealegi ei taha talvekülmas keegi eriti linnaruumis liikuda ning suvepalavas siirdutakse kuurorteisse või siis suisa maale rantjee-elu elama (on ka hulle, kes siirduvad tõsimeeli maatööd tegema, aga selliseist mõistmatuist anomaaliaist ei taha ma pikemalt mõelda, hea oleks unustada selliste olemasolugi, võimaluski selleks:)) & mu armastet linn jääb tühjaks.

Jah, sügis on kõige värvikirevam a-aeg üldse, aga need värvid mõjuvad linnaruumi toetavalt, esiletoovalt, mitte tõrjuvalt või uputavalt. Kevade algne lakoonilisus ning hilisem pulbitsev elu suudavad samuti olla väärikaks taustaks tukslevaile tänavaile ning väljakuile.

Ning kõik see on õhus praegu. Kohe tulevad vaenlase väed & suruvad avangardi tagasi, lükkavad rindejoone meist eemale, aga vihm & must asfalt, neoonpeegeldused kuulutavad oma tagasitulekut. Neil päevil on minu jaoks avanenud surma & ülestõusmise müsteeriumi tglk tähendus:)

P.S. Mul on mingi teema samuste blogspoti kajameiga, kus tuleb valida, et kellena sa oma kommi jäädvustada tahad – kas google’i kasutajana või wordpressi või kelle iganes. Enamasti esinegu ma kellena tahes, see kupatus lihtsalt ei salvesta mu kommi. Nõnda polegi ma saanud Fideeliale teada anda, et tema PH-stiilis korteriotsingu kirjeldus meeldis mulle väga:) Kasvõi seepärast, et sain teada mul tõesti olevat isikupärase stiili – muidu poleks seda ju saanud järele teha. Olen kogu aeg kartnud end kirjutavat igavalt, isikupäratult, “nii nagu üldiselt”, on väga kosutav, kui keegi pistab otse nina alla tõestuse minu tglku, päriselt eksisteeriva isikupära kohta. Järelikult ei ole ma neid kajameid pidanud ega pea ka edaspidi asjatult:) Ma oskan väljendada oma xumatut “minulikkust”, seega on mul lugejaile tõepoolest midagi anda, ma suudan nende elu rikastada, nad ei loe mind sugugi ainult haletsusest ega kaastundest, et “muidu ju kena inimene, teeme näo, et ta kirjutada ka oskab”. Aitäh selle eest:)

P.P.S.Fotode autorid:
1 – Petteri Sulonen
2 – Anita Khart
3 – Tillwe
4 – Bridget Coila
5 – Gary McCabe
6 – Dylan & Cindy Luder
7 – Scott Grannemann
8 – Tanya K.
9 – Giuseppe Bognanni

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

8 responses »

  1. udupea ütles:

    see kõik on ilus küll, mis Sa kirjeldad aga hommikul mustamäel ligund junnide vahel vesise jää peal ettevaatlikult tööle kakerdada, jalad laiali, et mitte kukkuda, on ikka rõve küll 😦

  2. nodsu ütles:

    Mis talvise maaelu nautimisse puutub, siis isegi traditsioonilise talurahva elus oli talv pigem puhkamise kui töötegemise aeg.

  3. a ütles:

    PH: “Sellisil hetkil tunnen ma kahetsust, et ma fotografeerida’i oska.” jne

    Ma ei saa muidugi päris kindlalt öelda, aga kas see pildi tegemine nüüd nii keeruline kunst ikka on? Kuigi jah, eks need asjad tunduvad lihtsamad, mida ise juhtumisi oskad pisut.

    Pole ka mina mingi professionaalne piltnik, aga olen need asjad ikka peale saanud, mis huvitanud on. Midagi keerulist ei tundu selles olevat.

    Ja tänapäevased digiaparaadid… Ei oska jälle öelda, aga mäletamist mööda üks tuttav rabas kusagilt pakkumise käigus sellise suitsupaki suuruse, kus taga on päris suur ekraan kah. Oli vist mingi 800 krooni. See oli siis soodukas, aga ma oletan, et järsku mingi kuni 100 praeguse raha eest saab tavalisel päeval kah.

    Ilmselt oleks siis mõistlik mõne inimesega rääkida, kes seda asja pisut tunneb ja viitsib seletada – kuigi ma ise küll ei mäleta, et keegi mind eriti instrueerinud oleks.

    Nii et jah. Tasub proovida mu meelest. Ja ära jää kuulama igasugu friike, kes hakkavad sulle rääkima juttu ‘heast ja korralikust’ aparaadist, mis maksab näiteks tonn praegust raha vähemalt. Või kordades rohkem. Blogi illustreerimiseks kõlbab sihuke taskuaparaat igati – usu mind.

    Hüva. Võid ju sissejuhatuseks kaubelda mõne tuttava, kellel sedalaadi riist olemas, et ta tuleks ja jalutaks tiiru linna peal ja näitaks kuidas see asi käib ja annaks proovida. No ja kui kedagi tõesti ei leia, eks annab teada, ma usun, et seda saab korraldada päris lihtsa vaevaga.

  4. kganna ütles:

    Fotoaparaadist: m’tiagi, kas ma olen näidanud oma hariliku kesktaseme nokkija telefoniga tehtud pilte (& mina olen veel pime ju kah). Mõnikord tuleb välja kyll. Vohhhhnääää, gorod zalatoi missugune: http://album.gemusegarten.net/v/pimepiltnik/24062010036.jpg.html !

    Uuri, äkki Su telefoni kylges on kah midagi kaamerataolist? Värvilise valguse jäädvustamisex kärab kyll.

  5. fideelia ütles:

    Tore, et minu kirjutisest Sulle kasu tõusis!:) Seda oli naljakas teha, see idee surises mul peas juba mõnda aega ning äkki muutus elu piisavalt absurdseks, et asi ette võtta. Sul on üks isikupärasemaid stiile.
    Maatööde osas nõus: teen neid hea meelega vaid siis, kui olen nii otsustanud, mitte sunniviisiliselt (kuigi vahel kahjuks ei jää muud üle). Sula osas- eelistan seda alates märtsist, mitte varem ja siis sulagu kohe kõik ära!
    Lahe kirjatükk jälle.:P
    Minult ka on kommenaarium hakanud küsima, kellena tahan sisse logida, ka siis kui juba sees olen. Asi on tüütult keeruliseks muudetud. 😦

  6. a ütles:

    to: gkanna

    Kõva sõna! Et kohe jaanipäeva hommikul vara läksidki pilti tegema. 🙂

    Milliselt platvormilt see pilt tehtud on? See on muide tähelepanuväärne, et Pika Jala väravatorni kohal olevalt platvormilt ei ole pööripäeva päikesetõusu näha. See jääb kiriku taha.
    Patkuli trepi platvormilt seevastu on puhtalt näha.
    Aga see pilt tundub olevat tehtud sealt vahepealselt platvormilt. A kas see on tänapäeval üldiselt lukus värava taga?
    A võib-olla ma eksin ka. See paekivist piire tundub, et on nurga all. Pika Jala väravatorni kohal asuvalt platvormilt ei mäleta justkui seda asja.

    ***

    Mis nö. kadreerimist puudutab, siis üldiselt võiks muidugi horisondi horisontaalse hoida. Kui see viltune horisont pole muidugi taotluslik. A see märkus oli nüüd muidugi vihjeks PH-le – kui tal on huvi pilte tegema hakata.

    • kganna ütles:

      jaan:

      Ei läinud jaaniba varaomiku pilti tegema, ega ma mingi krdi hull piltnik ei ole, jaaniöö veetmisex vaixeim, rahulikuim, inimlagedaim koht on vanalinn. Aastaid juba. Lihtsalt nii hingemattev hetk oli, et ma olin sunnitud deblafoni kyljest kaamera avastama.

      Pilt on nimelt sellelt platvormilt, mis PJ väravatorni kohal. Kõige maapoolsemast servast. Kiriku tagant ju tõusebki, ka pildil.

      & minu horisont on alati viltu. Otse on nõrkadele!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s