Tegin möödunud reedel pikema jalutuskäigu läbi Lilleküla. Päev hiljem oli asja Keilasse. Viimase puhul tahaksin peatuda küll vaid 1l, see-eest väga ilusal:), objektil. I-st aga veidi pikemalt.

Vaevalt küll on teisi asumeid, mis suudaks hõlmata nii eripalgelisi allasumeid. Siiski ühendab neid kõiki, et need on peamiselt aedlinlikud. Parajad kodanlikud äärelinnad. Mustamäe-tüüpi Lilleküla (mis paljude põlistlnlastegi teadvuses juba Mustamäega segi lähebki) vast kõige vähem, aga julgen öelda, et on 1 suhteliselt vaikne kant seegi, kandes pigem keskklassilikku vaimu, kui midagi muud (palju on Tlnas üldse tõsiselt näiteks proletaarsusele pretendeerivaid asumeid – Lasnamäe vast kõige rohkem, aga sealgi on, sedatüüpi asumeile ebatüüpiliselt, kõikvõimalikku keskklassi siiski kõige rohkem). Aga see Lilleküla erinevate allasumite ühisosa teeb nende erinevused seda silmatorkavamaks & sellega ka huvitavamaks.

Alustasin oma Lilleküla-käiku Kristiine keskusest, et seal aga peale Kristiine keskuse midagi näha pole:), siis ei tule see arvesse:). Kui aga minna keskuse eest üle Sõpruse puiestee, ongi kohe käes “õige Lilleküla” ehk siis see asum, mis kunagi Ina Lilleküla nime kandis (tänapäevane Lilleküla koosneb suuresti mitmesugusist laiendusist). “Vana Lilleküla”, “Klassikaline Lilleküla” – nimetatagu seda kuidas tahes.

Ning pole midagi parata sinna, et minu jaoks on see ka huvitavaim Lilleküla, põnevaim Lilleküla. Just võrdluses selle Lillekülaga, kuhu jõudsin ülejärgmisena – vahepeale jäi Mustamäe-tüüpi Lilleküla, mis on 1 omaette asi & sesse võrdlusse sellisena eriti ei sobigi. Aga jah, kui panna kõrvuti see peamiselt pärast IIMS ehitet eramute rajoon ning peamiselt IIMS eelsest ajast pärinev Vana-Lilleküla, siis viimane on võrratult huvitavam. Asi pole ainult arhitektuuris. Muidugi sisaldab Vana-Lilleküla põnevat arhitektuurilist küllust. Siin on XX saj. alguse puitarhitektuuri – Lenderi maju & Tlna maju, sekka nii puit- kui kivifunki (ka väljaspool legendaarset Maasika-Vaarika kvartalit), seda kupatust, mida Mart Kalm traditsionalismiks nimetab ning muudki huvitavat. Kusjuures just see traditsionalistlik puitarhitektuur pakub mitmeid huvitavaid vtnurki ning üllatavaid ideid. Siinse arhitektuuri puhul on põnev ka vdta, kuis seda on renoveerit. Õieti on siin läbisegi renoveerit & renoveerimata arhitektuur ning see Segasumma Suvila teeb minu kui paadunud eklektiku meele muidugi heaks ning annab põhjust kauemaks paigale jääda. Erilise üllatusena tuli mulle, et Vana-Lilleküla Mustamäe-tüüpi-Lilleküla poolses otsas tuli õige mitu stalinistlikku maja. Päris kvartalijagu vist ei andnud välja, aga palju ka puudu’i jäänud. Arvasin end tundvat Tlna geograafiat juba nõnda hästi, et pealinn mind enam millegagi üllatada’i suuda, aga ennäe. Nende stalinistlike majadega on küll vist see, et ega noid märkagi, kui just otse nonde vahele’i jaluta – jäävad üsna Endla tänava kanti, aga samas mitte Endla äärde ning Endlalt need ka ära’i paista.

Kuid jah, asi pole ainult arhitektuuris. Kuidagi tundub Vana-Lilleküla genius loci olevat huvitavam eramuasumi omast. Siin lehvib mingi IIsugune vaim, kuidagi loovam või boheemlikum vms. Minnalaskvam, mitte nii range jms. Vana-Lilleküla tundub mulle elatava asumina, siin aimub kuidagi, et inimesed elavad siin omatahtsi ning lubavad muilgi elada omatahtsi. Õhus hõljuv vaim on sallivuse vaim, nagu see enamasti kaldub olema enne suurt sõda valminud asumite puhul. Ehkki annan endale aru, et tglt. ei pruugi see sugugi nõnda olla, et too vaim on illusoorne, on miski, mille ise nimetet asumile juurde mõtlen. Sest klassikuuluvuselt ei ole, ei saagi olla Eramu-Lilleküla & Vana-Lilleküla rahval suurt, kui üldse mingit, vahet.

Kuid jah, Eramu-Lilleküla vaim on II, jälle aimub asumi üldilmest, et siin hinnatakse IIsuguseid väärtusi: kogukondlikkust, konservatiivsust, turvalisust. See on asum, kus “oma lapsed üles kasvatada” jms. Kodanlikult sissepoolepöörat asum. Asum, mis vtb & näeb peamiselt iseennast, tal ei ole suurt asja muuga. Mitte et ta võõra suhtes kuidagi tõrjuv või külalislahkusetu oleks, mitte et sel asumil puuduks oma esinduslik fassaad. Ei, sealsed eramud pole kindlasti mõeldud ainult endale vtmseks, vaid ka IItele näitamiseks. Kuid peamine on siiski suletus, endasolek. Samasugune hoiak on vaikimis omane paljuile Tlna aedlinnule, kuid võõras päris suurele osale Nõmmest, kus tajume mingit IIsugust vaimu, mille kirjeldamisega ma oma pead praegu vaevama’i hakka, sest see’i kuulu otse sesse sisssekandesse.

Iseenesest pole Eramu-Lillekülale ka arhitektuuriliselt midagi ette heita – seal on palju väärtuslikku, veel rohkem põnevat ning enamasti on kõik tugev keskmine. Otsest ämbrikolinat kuuleb harva, need ehitised, mis oma arhitektuurilises küündimatuses ähvardavad vtja silmad peast välja torgata, on küll röökivad, kuid neid ei ole väga palju. Ning ahastamapanevaid renoveerimisämbreid on veel vähem. Kuid jah – kodanliku turvalisuse vaim muudab selle asumi välisvtljale 1eülbaliseks, igavaks. Samas adud küll, mida asumi asukad ise siin pos-t leiavad, see igavuse alt aimuv õdususe, julgelt lõdvakslaskmise vaim, see on ahvatlev. Magalafilosoofia on köitev filosoofia, oma sireenilaul on sellel, ei saa salata. Kuid kodanluse turvaline hillitsetus on minu jaoks isiklikult lõpuks liiga pealetükkiv, hakkab häirima. Eramu-Lillekülas tekkib mul pikapeale sama häiritustunne, mida tajusin ka hoopis IIsuguse arhitektuurimustriga Bonnis.

Aga nende 2 vahel on Mustamäe-tüüpi-Lilleküla, mis 1st, tglt õige väiksest otsast ka Mustamäega kokku saab. Sellest pole öelda muud, kui et vabaplaaningul on eeliseid – eriti, kui puud on suureks kasvanud. Ma’i kuulu üldsegi vabaplaaningu pooldajate hulka – olen klassikaliselt plaanit linna poolt mitmeil kaalutlusil. Klassikaline plaaning on mu meelest ikkagi kaunim, aga pealegi aitab see ära hoida kuritegevust (millises argumendis pole ma küll päris kindel, olles nii palju kuulnud & lugenud “kangialuste gängidest”) ning on keskkonnasõbralikum, aga ka sotsiaalselt sõbralikum (ohtrad linnaruumisotsioloogia uuringud annavad teada, et klassikaliselt organiseerit linnaruumi tajuvad nii sealsed elanikud kui ka võõrad sõbralikumana). Kuid vaba plaaninguga asum pakub avaraid, valgusküllaseid ning huvitavaid perspektiive & täiskasvanud kõrghaljastusega asumis, nagu Mustamäe-tüüpi-Lilleküla on, tekkivad neis perspektiives veel ka “looduskulissid”. Ehk siis üsnagi võib jääda mulje keset linna kasvavast metsast või võsast (viimane on muidugi päriselt ka olemas:)). Eks tahtnud ju Mustamäe-tüüpi asumite ideoloogilised isad tglt. loodust & linnaruumi lähendada, futuristlikku ideed linnast kui täiesti loodusvälisest ruumist ei jaganud neist minuteada keegi. Ainult et nende katse loodust & linnaruumi ühendada kukkus lõppeks välja vaenulikuna nii loodusele kui inimesele. Ehkki mitte alati, mitte tingimata – on ka suuri õnnestumisi. Kuigi linnade tulevik kuulub naasmisele klassikalise linnaruumi juurde.

Ent jah – need mustamäelise Lilleküla vtd, need majade vahelt avanevad “loodusekoridorid”, need on kaunid. Tuues ette ka kauneid värve, mille puhul on eriti hea, et paneelmajad oma hallis diskreetsuses neid häirima’i tüki. On kauneid näiteid sellest, kuidas haljastus rõhutab arhitektuuri, siit leiame siis näiteid vastupidisest – arhitektuur rõhutamas haljastust:) Ning selle a. Ist kevade hõngu tundsin ma just siin – mustamäelise Lilleküla vahel.

Kui olin lõpetamas oma ringkäiku eramute Lillekülas, pidin taas tõdema, et kõnniteede lahtiajamine Tlnas on kaootilise iseloomuga. Tahtsin külastada Opera Pizzat Kotka tänava ääres, sellele aga oli praktiliselt võimatu ligi saada, sest Kotka tn. äärsed kõnniteed lõppesid koos 1 minu lemmiku – Lilleküla stalinistliku kvartali – lõpuga. Pidin siis minema hoopis Spordi tänavat pidi, mis oli miskipärast lahti aetud. See aga peletas minust tahtmise ooperiteatrist sootuks kaugel asuvat ooperiteemalist pizzeriat külastada.

Tuleb tunnistada, et ülipositiivsest stalinistlikust kvartalist sain sedaxa ka 1 neg. kogemuse – just sealt, ei mujalt. Nimelt kui olin kvartali siseõuel imetlemas hoonete värvikirevaid tagakülgi, liikus üle õue kohalik elanik, kes vts mind “missa passid siin pilguga”. Haavav on taoline “turvaparanoia”, seda enam, et olin väga viisakalt rõivastet ning ei näinud sugugi välja prükkari või päti moodi (mitte et viimaste kombel rõivastatutegi puhul võiks paranoiatseda, aga siis ma saan vähemalt aru – kuigi ei kiida heaks – kust see paranoia tuleb). Mõnede inimeste jaoks ei tohiks arhitektuurihuvilisi või mdu linnaruumi nautlejaid nagu olemaski olla. Kurb.

Siiski oli stalinistliku kvartali külastamine kirss tordil, esteetiliselt ülimeeldiv elamus muidugi meeldiva lillekülatuuri lõpetuseks.

Kui aga päev hiljem veetsin aega Keila tervisekeskuses, hakkas silma ilusasti ujula aknasse paistev suur kell. Lähemal vtlsel selgus, et hoone, mille seinale kell paigutet, on hoopiski kaunis:)

Tegu nimelt Keila uue koolimajaga. Toivo Tammiku projekteerit koolihoone liigitaksin oma amatööripilguga uusfungiks. Igatahes on tegu funkarhitektuuris nii olulise “valge karbi” kontseptsiooniga. Ehkki päriselt karp koolimaja’i ole, ristikujulise karbi keskelt ulatub välja silinder, millest kerkib omaxa veel 1, kõrgem silinder. Kuid uus koolihoone on niivõrd sarnane 1970-date tüüpprojektiliste “vanakooli” koolimajuga, et see on suisa nunnu:) Ausalt, ilma mingi irooniata. Viide XX saj. II poole levinuimale kooliarhitektuurile pole ilmselt juhuslik. Samas ongi nii, et neofunk, igasugune fungipõhisus, on tänapäeval juba niivõrd “lobisev”, et tekkib küsimus, kas taoline funktsionalistlik lakoonilisus ise kõige hullem kitš pole:) Ehk: vaikus on uus loba:) Neomodernismist on vastu tahtmist saanud (kontseptuaalselt) postmodernism. Sest iga valge karbiga seoses meenub ju vtjale vaikimisi kohe mingi 100 asja, sealhulgas vähemalt 50 varasemat valget karpi:) Ning see on nostalgiline & nunnu:)

Aga minu 12 eripunkti lähevad ikkagi sellele suurele kellale. Kelli jääb avalikus ruumis ju järjest vähemaks (ilmselt taskutelefonide pealetungist tingituna), millest mul on südamest kahju, sest minu jaoks on kell alati olnud avaliku esteetilise ruumi oluline osa. Nii et au & kiitus igale, kes avalikku ruumi mõne uue kella sokutada oskab!:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

10 responses »

  1. Oudekki ütleb:

    Minu arvates on Kopli üks kõige enam proletaarsusele pretendeeriv linnajagu ja põhja-Tallinnas on seda tüüpi paiku veelgi… Aga Koplile ei saa Lasnamäe ikka ligigi

  2. Punane Hanrahan ütleb:

    No Kopli proletaarsed hiilgeajad on möödas muidugi. 1st küljest on seal alanud tüüpiline “õilistumisprotsess” (ma’i leia “gentrificationile” endiselt sobivat eestikeelset vastet), IIlt kõik mis seal ei õilistu, laguneb.

  3. Fideelia ütleb:

    Kas teist keegi oskab midagi Lasnamäe kuritegevuse kohta öelda, kust statistikat saab, mis näitaks, et seal on kuritegevus suurem kui mujal linnaosades? On see vaid vene ajast pärit müüt? Mulle Lasnamäe meeldib, aga niikui ma seda tunnistada julgen, hakkavad mõned nagu tüütud sääsed pirisema, et seal on tiblad, pätid ja ainult eesti keele rääkimise eest võib peksa saada.😦

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Kõrgeim on kuritegevus Kesklinnas & Kadriorus ning nii juba pikemat aega. Lasnamäe pole kõige rahulikum paik Tlnas, aga midagi eriti drastilist seal nüüd küll pole.

      • Punane Hanrahan ütleb:

        Mulle on Paldiski kohta ka räägit, et seal pidada eesti keele rääkimise eest peksa saama:D

        • Kober ütleb:

          Mul elavad tädi ja täditütar Liikuris, nemad küll eesti keele eest peksa pole saand.
          Koplis küll pimedas liikuda ei taha…

        • Fideelia ütleb:

          Hirmul on suured silmad.:D Inimestel on ikka palju eelarvamusi.
          Ma ise arvan, et turvaline on ainult mulla all. Tuleb lihtsalt avatud silmadega ringi käia.
          Mulle meeldib Paldiski. Ilmselt on nii, et tappa saab see, kes seda kardab.🙂

          • Punane Hanrahan ütleb:

            Paldiskis saab tappa küll peamiselt hoopis Kolja. Vitja käest, kui nad on eelnevalt 2,5 tundi Vitja korteris joonud ning seejärel tülli pööranud.

            Ma eriti ei tea IIst nii rahulikku & uimast linna, kui Paldiski on. Tüüpiline magala:) Puberteet vahel jaurab kuskil tänaval, aga nagu puberteedil enamasti, on ka neil peamiselt iseendaga tegemist:)

  4. Fideelia ütleb:

    Sel juhul on mu kõhutunne nii Paldiski kui Lasnamäe kohta õige.😛

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s