Beyond Life and Death

Image via Wikipedia

Igasugu mõtteid liigub peas, mis ka kajandamist vääriksid, ent nendega on 1 igavene häda. Niikui hakkad kirja panema, kipuvad IId kohe väga laiali valguma, või veel hullem – on tunne, et enne peaks põhjalikku akadeemilist uurimistööd tegema, kui ainevaldkonnast üldse midagi kirjutada võiks. Et neist karidest mööda pääseda, olen tänase sissekande vormistanud ainult küs-de kujul. Eks siis saan endagi seisukohti täpsustada, kui kommides arutelu peaks puhkema (mida ma mdgi südamest loodan).

Kui ma istun oma ahjuküttega krtis hommikul vara espressotassiga arvuti taha, kas see on siis väikekodanlik mugavus? Miks just väikekodanlik; mis on, mis muudab selle mugavuse spetsiifiliselt väikekodanlikuks? Kas taolise mugavuse kasutamine muudab ka mind ennast automaatselt väikekodanlikuks?

Milline on spetsiifiliselt väikekodanlik esteetika? Enamasti on “väikekodanlik esteetika” kitši sünonüümiks, kuid mitte ainult. Kitši seostatakse sageli konservatiivsuse, minevikuihaluse, harjumuspärase kindlustundega, kuid päris arvestatav osa keskklassist (kes ju sotsiaalselt on tänapäeval väikekodanluse vaste, “päris” väikekodanlasi on õige vähe ning nende kaitseks astume me, vasakpoolsed, enamasti pigem ühiselt välja:)) elab modernistlikes hooneis, tarvitab modernistlikku kunsti & teatrit jne. Kas see tähendab ehk, et ka modernism on muutunud väikekodanlikuks, saanud selle osaks?

Arvestades, et suurimad modernistlikud eramud ning paljud muudki hooned on projekteerit tglt. suurkodanlasile, kas võime siis pidada modernismi millekski spetsiifiliselt “suurkodanlikuks” vastandina “väikekodanlikule” kitšile (oi, milline hoop see oleks modernistliku esteetika, peamiselt vasakpoolseile, ideoloogidele)? Eriti arvestades et mõne barokklossi ning samas suurusjärgus modernistliku valge karbi ülalpidamiseks läheb vaja üsna ühepalju personali – kui sinu käsutuses on ikka tõsiselt suur kinnisvara, siis selle stiililine kuuluvus aitab halduskulusid küll mingil määral kärpida, teatud hetkest alates muutub see aga ebaoluliseks.

Kas väikekodanlik esteetika on an sich, kategooriliselt, pmst. halb? Või tuleb selle “halbus” mingeist muist, otseselt mitte esteetilisist asjaoluist? Kas väikekodanlik esteetika üldse on halb?

Kas väikekodanlikust esteetikast on võimalik vabaneda, kuni “väikekodanlus” 1kõik kas sotsiaalse klassina, või mõtteviisina või mingil muul täheldataval kujul veel eksisteerib? Või on väikekodanlik esteetika koguni võimeline väikekodanluse enda üle elama?

On avaldet arvamust, et kõik, mis muutub massiliseks, kitšistub. “Tänapäeval kitšistub kunst umbes 5 minutiga” öelnud Leonhard Lapin südametäiega, kui märkas kaubamaja vteaknal purustet peegleid, mis just sel hooajal olid ka radikaalsete kunstisaalide tõsine hitt. Samas üritatakse nii kunsti kui esteetikaga just massidesse, rahva hulka, minna. Millest siis solvumus, kui rahvas käitub eelduste kohaselt st. võtab pakutava omaks? Loomulikult ta lahjendab seda, adapteerib endale mugavusekohaseks, aga kas me oleme siis tõesti piisavalt naiivsed eeldamaks midagi muud?:)

Ning kas sellest positsioonist ei ole igasugune esteetika vältimatult määrat olema “1 kitš kõik”?

Ka modernistlik “valge karp” või mistahes muu modernistliku arhitektuuri avaldus võib tänapäeval, “post-postmodernismi” ajastul mõjuda eeskätt nostalgiliselt? Kas see muudab taolise modernistliku ehitise automaatselt väikekodanlikuks? Või, veel hullem, kitšiks?

Pööraks arhitektuuri juurest minema. Meelelisi naudinguid on peetud nii taunitavalt kodanlikeks kui ka just eeskujulikult omaseks oma vabaduse eest võitlevaile massidele või rõhumisest vabaks saanud endisile rõhutuile. Kumba need siis on?

Kas Maslow püramiidi põhivajadused on olemuslikult väikekodanlikud?:) Või on seda igasugune katse rahuldada neid mingil muul viisil peale puhtautomatistliku?

Kas progressiivse mõttelaadiga isikule on lubat pühapäeva pärastlõuna?

Miks mulle meeldib Raine Karbi projekteerit kitšmaja Pirital, aga

siinlingit Allan Strusi loometöö’i meeldi kohe üldse? (See pole konksuga küs. ma tahaks ise ka aru saada, et mis värk siis on ikkagi minu kitšimaitsega).

Kus on, kus on kurva kodu, vaese varjupaik?

Raine Karbi kitšimaja pilt siit.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

20 responses »

  1. Ramloff ütleb:

    Hommik kipub minul üldse olema väga kitšilik, kuna oma 2 tundi peale ärkamist ma ei taha mingeid tõsiseid mõtteid mõtelda ega tõsiste asjadega tegelda. Näiteks hetkel ma siin ka joon kohvi ja kuulan kõlaritsest Blue Systemit. Üldse on mu hommiku esimene kuulamine alati mingi väga kerge ja sageli isegi paljude (vist ka sinu?) poolt alla seda kuulamisvääriliseks peetu. Aga siit võiks kohe leida ühe funktsiooni kitšile: kitš on kunst või kultuur, mis sobib tarvitamiseks siis kui sa ei taha, suuda või viitsi süveneda ega end mentaalselt või emotsionaalselt pingutada. Ja näiteks hommikul enne ärkamist või õhtul peale väga väsitavat tööpäeva on see siis ju täiesti omal kohal.

    Sest niiöelda tõsist ja kõrget kunsti pead sa ju spetsiaalselt vaatama või kuulama hakkama, pead end häälestama ja olema õigel lainel. Aga seda ei suuda mu meelest eriti keegi pidevalt olla.

  2. martinluiga ütleb:

    Nnii… Hommikuse espressotassiga Arni ei tundu mulle eriti kodanlik. Va Puna-Morten sisaldas vist mitut üsna mahlakat kohviülistust sees, mul on tunne, et kohvijoomine on üldinimlik ja ületab klassipiire. Siiski leian ma, et elektrilised kohvimasinad on veits kodanlikumad, kui tassipõhjakohv või see vägev plekist riistapuu, mis käib pliidi peal ja kolmest jupist kokku.(Lindgren, keda sa omadel põhjustel ei salli, ülistas jällegi väga vahvasti erinevaid vägevaid rasvaseid toite. Maitseelamustest ilukirjanduses saaks ülepea mingi vägeva postituse.) Üldiselt on mul tunne, et meeleliste naudingute liigne eitamine on kodanlik ja tuleneb sellest, et sööki on liiga vabalt käes ja et inimene, kes aktiivselt toitu väldib, mõtleb toidust veel enam aega, kui see, kes seda armastab või suhtub muidu kui vajalikku iga päeva osasse.

    Sellega, et kapital neelab kõik radikaalse ja muudab ta enda osaks, on juba ammu tulnud harjuda. Kaubanduskeskuse idee on sotsialisti poolt välja mõeldud. Ta leidis, et valglinnastumine ja autostumine viib inimesed teineteisest lahku ja kena suur tarviline maja erinevate lõbustustega viib nad taas kokku tagasi ja seob kogukonda tihedamalt. Kurat võtaks.

    Modernism, postmodernism ja ülejäänud on kindlasti muutunud kodanliku kultuuri lahutamatuks osaks. Võta Warhol, võta Picasso.

    Põhimõtteliselt, eks ole, on täiusliku maitse tagaajamine mingisugune kergelt kahtlane ettevõtmine ja kindlasti kodanlik hobi, samas – ilma selleta ei saa. Hipsterlik kultuuritaju on tänapäeval lihtsalt põhimõtteliselt ainuõige suund ja need, kes seda ei evi, ei saa kultuurist õigesti aru. Ma ei tea, kust otsida proletaarset kunsti. ZA/UMi linkide juures on suhteliselt mõistlik Trotski arutlus, mis leiab, et kunstil tasub lasta areneda omasoodu ja et tõeliselt proletaarne kunst saab aset leidma siis kui proletariaadi võim on kindlustatud ning neist on saanud tõelise maitse määrajad ja senikaua tuleb lihtsalt kaasa aidata neile loojatele, kellel on õige ideoloogiline suundumus. Negri (vist) leidis jällegi, et tänapäeva maailm on terve stratosfäärini kodanlikuks muutunud ja et tööline on üldreeglina tööline ainult siis, kui tal on parasjagu haamer käes, kui ta koju läheb, siis on tal kodanlikud mõtted peas ja ta uneleb kodanlikke unistusi. Mis on muidugi mõneti õige. Kui võtta, et tööline on igaüks, kes peab elatuma oma tööjõu müümisest ja kodanlane see, kes elatub sellest, et ta omab midagi (kinnisvara, töövahendeid), siis on töölisi sigapalju rohkem, kui kodanlasi, aga lõviosa töölisi on omaks võtnud kodanliku mindseti. Muidu ei püsiks see ühiskond püsti.

    See maja, mis sulle meeldib, meeldib sulle sellepärast, et see on normaalne, aga see teine ei meeldi sellepärast, et see on jälk. Ma ei oska öelda, mille alusel ma antud kategooriaid määratlen.

    Maslow püramiid on mulle alati kuidagi kahtlane tundunud. Ma arvan, et ma seostan teda oma peas kergelt mingisuguse edukultusega. Jep, nii ongi, lugesin wikist kriitikate-sektsiooni ja nõustusin sellega koheselt. Kohutav kodanlik käkerdis on. Alati tyuleb meeles pidada, et iga selline sotsiaalteadus (k.a. majandus) ei ole mitte lihtsalt teadus, vaid teenib mingit ideoloogiat, kuna sellistes asjades ei ole mu-meelest kunagi ühte selget tõde, vaid ainult arvamused ja mitu eri teed.

    Toit, seks, eneseteostus, perekond tervis ja muu ei ole oma olemuselt kodanlikud ja neid saab lahendada nii kodanlikult kui ebakodanlikult. Ma arvan.

    Minu jutt võib veits laiali valguda ja selles võib esineda ebatasasusi.

  3. Annemuri ütleb:

    Vat mulle tundub, et teinekord on termin “väikekodanlikkus” üpris paralleelne terminiga “mainstream”, teinekord jälle, et ta on paralleelne terminiga “kitsarinnalisus” ja vahel, et ta pole päriselt ei üks ega teine. See, kas midagi väikekodanlikuks üldse nimetada või pidada, sõltub eeskätt nimetajast või pidajast ja ma arvan, et ei maksa eriti välja teha sellest, mismoodi keegi teine midagi on nimetanud või pidanud. Ma elan oma elu üheainsa korra ega pea taluma modernselt kõlesteriilset interjööri enda ümber üksnes selle tõttu, et kellegi arvates on see väga modernne, kuigi mu enda hing ihkaks kirevust, nipsasju ja kriimulist antiiki, puupitsi maja katuseräästas ja natuke räämas aia nurgas vana, uimastavalt lõhnavat roosipõõsast. Vahel näib suisa naljakas, kuidas pealtnäha individuaalsust väärtustavad isendid ühtaegu pahmitsema kukuvad selle üle, kas nad on ikka piisavalt meinstriim. Neil peaks sellest ju justkui pohh olema, aga näe, ei ole🙂 Kõik elitaarne, millelt elu ise elitaarsuse maha kraabib, muutub varem või hiljem väikekodanlikuks, see on see “mõõt”, mille “keskmine inimene” adapteerib ja mille omaksvõtuni ta individualiteet suuteline on kasvama. Seitsmekümnendatel oli see polüesterlakiga kaetud saepuruplaadist seinatäitev sektsioonmööbel, täna on see miski muu. Mis, seda näeme me mõningase distantsi pealt paremini – ei riski hetkel pakkuda midagi, riskimata solvata kedagi.

  4. Fideelia ütleb:

    Lühidalt öeldes ei ole mu meelest ahiküte kodanlik, sest ahju kütmine on ränk füüsiline töö.

  5. Oudekki ütleb:

    Üteldakse, et “kodanlus võistleb võimu, töölisklass ligipääsu ja väikekodanlus maitse pärast”. Lause, millega ma paljudes aspektides nõus ei ole, võimaldab minu arvates siiski (compagno Kristjan on mind pool aastat kestnud vaidlustes osaliselt veenda suutnud🙂 ) võti “väikekodanliku esteetika” mõistmiseks.

    Väikekodanlaste võistlus maitse pärast selles vallas tähendab seda, et nad ei vali kunsti (tegevusi) mitte esteetilistel või isiklikult rahuldustpakkuvatel alustel vaid võistluses teiste väikekodanlastega. Ta otsib sellist kunsti, mida teistel ei ole (ja sealt tekivad ka kiiresti asjad “mis peava kõigil olema”, sealt on samm kitši), ta läheb kaugele mägikülakesse kiriku seinamaale vaatama mitte sellepärast, et saada esteetilist naudingut, vaid sellepärast, et ütelda “mina käisin”, ta võib osta ka suurteostest odavad ja viletsad reprod, jälle, lihtsalt sellepärast, et “mul on”. Ligipääs neil on, võimu ei ole, siis nad rahulduvad sellega, et kes oma ligipääsu suudab kavalamalt ära kasutada, jättes endale ka illusoorse ettekujutuse võimust.

    Selles mõttes, “espressotassiga arvuti taha” on väikekodanlik siis, kui see on miski, mida enamik inimesi ei tee, ei saa või ei oska tahta, ja sina teed, et silma paista, mitte selle pärast, et sulle espresso niivõrd maitseks või arvuti vajalik oleks. Elektriline kohvimasin tundub Eestis ka ilmselt sellepärast väikekodanlik, et sellele ei ole igaühel ligipääsu ja siis kodanlased võistlevad selle nimel, kellel on sürrima kujundusega masin või kuulsama nimega…

    Ma eristan seda ka snobismist, snobism ei ole (tingimata) väikekodanlik. Snoob on kvaliteedikummardaja selle piirini, et ta on valmis ligipääsust loobuma, kui tegemist ei ole sajaprotsendiliselt kvaliteetse asjaga. Kohvisnoob loobub kohvist, ka pikaks ajaks, kui ta satub kohta, kus kvaliteetset kohvi saadaval pole ja teha pole võimalik.

    Aga proletaarse kunsti osas ma pigem olen nõus Gramsciga, et proletariaat peab lihtsalt kasvatama omaenda kunstnikud ja omaenda hegemoonia🙂

  6. A ütleb:

    karbi maja on lihtsalt ilus ja strausi maja on lihtsalt kole. iisi😛
    aga kui kõik, mis on ilus, on kohe automaatselt kitsh…. ja kunst on siis järelikult see, mis on kole? ja kuna mulle meeldib ilu, siis järelikult olen ka kitshilembene🙂. einoh, väga tore, mul on täitsa ükskõik, kuhu riiulisse keegi mind oma süsteemis paneb, peaasi, kui ma ka edaspidi ikka ilusaid asju nautida võin🙂

    arni – mu meelest on sul hea maitse🙂

  7. tavainimene ütleb:

    Ma arvan, et sõnad “väikekodanlane” ja “väikekodanlik” on ammu reaalse sisu kaotanud ja muutunud sõimusõnadeks. Umbes nagu “fašist”.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Mu mõte kisub ka natuke sinnakanti, aga see teeb oluxa veel raskemaks mdgi. See tähendab ju, et tuleks luua pmst uus esteetika paradigma pmst uusil alusil. Selline, mis senisist vastandusist üle oleks, aga ometi võimaldaks väljaheiteid saiast ning soperdisi geniaalsest või lihtsalt ideerohkest eristada. Vana “ülevusel” põhineva esteetika juurde tagasiteed ei ole & ausalt öeldes ka’i taha, aga tundub küll, et sotsiaalsusel põhinev esteetika on vähemalt oma praegusel kujul suutnud end samahästi ammendada ning “kitš” & “väikekodanlus” muutunud tõepoolest vaid sisutühjeks sõimusõnuks. Aga midagi on vaja, mille abil käkki meistritööst eraldada & teha vahet kasvõi näit. mingit sõnumit kandva, ideeliselt laetud “purkisittumise” ning epigoonlusest ajendet, tühisusest ning põhjendamata ambitsioonest kantud “purkisittumise” vahel, kui eestlaste lemmiknäidet kasutada:)

      • Punane Hanrahan ütleb:

        Või noh, purkisittumise & muu kontseptuaalse värgiga saab veel kuidagi, nõuab ainult mõtlemist & seda võiksid inimesed ikka teha, aga arhitektuuri &ms. “puhta esteetikaga” on asjad hullemad.

      • tavainimene ütleb:

        uus esteetika paradigma pmst uusil alusil

        Ee… pluralism? Et kui enne oli “roos on ilus ja sitt on kole”, siis tuli “sitt on äge ja roos on nõme” ja nüüd on “kõik on võimalik” vms. Enamasti küll “paljugi on võimalik, kui sa suhtled õigete inimestega”🙂

    • Oudekki ütleb:

      See aga ei tàhenda, et kodanlust kui klassi jàtkuvalt ei saaks vàike- ja suurkodanluseks jaotada. Kui aga vàikekodanlus on sòimusòna, siis tuleb vàlja, et mingi proletariaadi hegemoonia on olemas ka😀

  8. a ütleb:

    Teemaväline!
    Vähemalt mõneti.

    Facebooki-põlvkond kisub briti pubisid põhja
    26.01.2011 13:32
    http://www.e24.ee/?id=378094

    Eks siingi blogis ole korduvalt kohvikutest ja muudest sellistest kohtadest juttu olnud. Et pole teisi nigu õieti siin maal. Brittidel näe kah umbes analoogiline probleem.

  9. a ütleb:

    Eks see väikekodanlus on ilmselt olemas ja sellel sõnal on ka tähendus. Aga paraku selline laialivalguv muidugi.
    Ütleks siis, et selline tõusiklik ja samas konservatiivne ja et tuleb mõelda nii nagu peab ja teha nii nagu peab.Ja et kõik need aksessuaarid ja atribuudid, mis endale hangitakse, et need on nigu näitamiseks. Need peaksid demonstreerima, et kõik on nii nagu peab.

    Eh! segane värk muidugi.
    Eestis muidugi see probleem, et väikekodanliku – ehk siis tõusikliku – mentaliteedi kandjad muutusid siis majandustõusu ajal kohalikeks nn. suurkodanlasteks. Ja paljud inimesed ei puutu nüüd nendega enam kokku.
    Vot nõuka ajal – auto ja saun-suvila – need olid siis atribuudud ja nendega siis askeldati. Aga see oli rohkem avalik. Praeguse nn. suurkodanluse seltskonnas käib see mäng edasi. Mis on oma loomult väikekodanlik.

    Hüva. Sa Hanrahan ei ole kindlasti mitte väikekodanlane. Kuna Sa ei kvalifitseeru sel lihtsal põhjusel, et Sa ei mõtle nii nagu peab. Nii lihtne see ongi.🙂

    Aga jah. Lugesin seda raamatut muidugi ammu ja ei mäleta täpselt, aga mu meelest seda küsimust seal käsitleti. Võib-olla mitte päris otse küll. Aga kõik see middletowni värk jne.

    Margaret Mead
    Male and female : a study of the sexes in a changing world
    Mies ja nainen : miehen ja naisen roolit muuttuvassa maailmassa

    • Oudekki ütleb:

      Minu arvates mentaliteet on yks asi ja klassikuuluvus on teine asi. Engels oli puhas kodanlane, aga ikka toetas tòòlisi🙂 Seega, mentaliteedi jàrgi ei saa klasside olemasolu ja kuuluvust mààratleda, kuigi on olemas mingit klassi iseloomustavad mentaliteedid. See ei tàhenda, et see mòtlemisviis oleks paratamatu ja tingitud klassist.

  10. tqnis ütleb:

    Kogu see väikekodanlikkuse asi…
    Vaatasin igaks juhuks wikipediast natuke järgi, et mitte väga lolli juttu ajada. Aga võibolla ajan sellegipoolest…
    Kõigepealt, mis loom see väikekodanlane üldse on?
    Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis põhimõtteliselt selline tegelane, kes omab oma tootmisvahendeid ja/või ettevõtet, võibolla üksi või koos teistega, aga töötab neis ka ise, kas siis üksi või koos oma palgalistega. Noh, selliseid tegelasi on Eestis praegu vist siiski veidi rohkem, kui õige vähe. Aga võibolla olen ma millestki valesti aru saanud, millisel juhul palun enda juhatamist õigema arusaamani.

    Kui nüüd siiski arvata, et ma olen asjast õigesti aru saanud, siis mis võiksid olla need tunnused, mis väikekodanlikkust iseloomustavad?
    Üks esimesi asju peaks olema soov teistele meeldida või vähemalt igati vastuvõetav olla. Näidata enda usaldusväärsust, maksejõulisust, mitte anda kellelegi põhjust ennast vihkama või vältima hakata. Suurkodanlane on enamasti positsioonil, et temast pole võimalik mööda minna, proletaarlase puhul kedagi lihtsalt ei huvita, kui korralik inimene ta on, seni kui tööd teha jaksab. Väikekodanlasel pole kumbagi luksust.

    Nii et võibolla on väikekodanlikud sellised tegevused, mida tehakse mitte protsessi enda või tulemuste pärast, vaid selle pärast, et luua endast “korraliku inimese” muljet.

  11. a ütleb:

    Noo-jah, klassikuuluvus muidugi. Aga sellega on vist selge, et kapitali väikeomanik.
    Näiteks tagastatud maja omanik, kes kortereid välja üürib ja suuresti sellest elab.

    Eks see, kes teenib kapitali pealt, eks see ole kapitalistide klass, ja see, kes teeb palgatööd, see on jälle töölisklass.
    Aga see, kes teenib kapitali pealt ja käib ka palgatööl – vähemalt aeg-ajalt … ? Eks see ole siis keskklass ilmselt.😉

    Aga ma pakuks küll välja, et nii igapäevases kõnepruugis see ‘väikekodanlane’ – see tähendab siis küll seda mentaliteeti pigem.

    Ja see on suuresti ka selline ‘kvantitatiivne diagnoos’ – nagu vist peavoolu psühhiaatriaski enamasti. No et kui inimesel on väikekodanlikke omadusi teatud hulgal või rohkem ja need avalduvad teatud sagedusega või tihemini – siis ta on enam-vähem väikekodanliku mentaliteedi kandja ilmselt.

  12. nodsu ütleb:

    Majanduslikult võttes olen ma kõige ehtsam väikekodanlane (nagu ilmselt enamik valgekraest FIEsid, keda on palju – ma oman oma töövahendit nimega arvuti), mida ma armastan ka mõnuga nii “väikekodanluse” taunijatele kui apologeetidele nina alla hõõruda, tavaliselt ei meeldi kummalegi poolele minu elustiili väikekodanlikuna aktsepteerida.

    Mentaliteedi koha pealt tundub, et tavakõnepruugis mõistetakse väikekodanlikkuse all auväärsusneuroosi. (Kuigi huvitav, et see just sellele majanduslikule klassile külge kleebitud on. aga noh, kui defineerida väikekodanlus üldse alama keskklassina ehk töötavate valgekraedena, siis on siin oma loogika – keskklass on ikkagi suhteliselt uus nähtus, kes ei ole õieti siin ega seal, ja siis võib ju tekkida suur hingehäda, et peaks ennast kuidagi tõestama ja näitama, et “ma olen ka päris inimene”. Vahel tundub mulle, et selle haiguse all kannatavad eestlased rahvusena, a võimalik, et see on väikerahvaste kutsehaigus – mõelge anekdoodile, kuidas soomlast huvitav elevandiküsimus on, mida elevant soomlastest mõtleb.)

    auväärsusevalu seletaks nii iha “õigete” asjade kui hea maitse järele ja seletab minu arust ka seda, miks väikekodanluse enda seast tuleb väikekodanluse suuri põlgajaid. ma ei näe püüdlikus boheemlikkuses (“appi, äkki mind peetakse väikekodanlikuks, ei, nüüd pean ma küll oma kohvimasina minema viskama”) midagi muud kui sellesama auväärsuse tagaajamist, ainult et kujuteldav kriitik ja kohtunik eelistab lihtsalt teist stiili, näiteks tõelist proletaarset maitset. pmst ei ole ju vahet, kas punnitada olla proletaarne või aristokraatlik.

    • nodsu ütleb:

      selles mentaliteetses mõttes on väikekodanlane minu arust siis see inimene, kes kõigest hingest kardab olla väikekodanlane.

      • Ambrosius ütleb:

        Võtsid sõnad suust. Ma kirjutasin vastuseks küsimusele –
        Kui ma istun oma ahjuküttega krtis hommikul vara espressotassiga arvuti taha, kas see on siis väikekodanlik mugavus?
        – et see on väikekodanlik siis, kui selline küsimus tekib, aga jätsin postitamata, sest see küsimus võib tekkida ka soovist määratleda mõistet väikekodanlik fenomenograafiliselt.

        Aga mentaliteedi juurest klassikuuluvuse muude näitajate juurde tulles – kuhu liigituvad inimesed, kelle vahendid on panga omad? Kui inimesel on liisingud, laenud ja järelmaksud elu lõpuni ja veel enamgi. Selles kontekstis peaks eeltoodud küsimuse kohta täpsustama, kas see ahiküttega korter on ikka OMA või on ostetud eluasemelaenuga ja kas kohvimasin on OMA või on ostetud järelmaksuga? Kas laenu TEENENDAMINE on väikekodanlik mugavus?

  13. sol ütleb:

    Päris huvitav, et keegi mõtleb samal teemal,mis endagi peakest vaevanud on, ehkki teise nurga alt. Ja väljendab ennast muidugi võrreldamatult nõtkemalt ja nauditavamalt.
    Aga ikkagi. Panen lingi omaenda kunagisele väikekodanluse-mõlgutusele, ehkki tegelt ei tahagi, et keegi seda loeks.
    http://sealpoolkuudjap2ikest.blogspot.com/2010/09/vaikekodanlusest.html

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s