Enamasti rahvas üritab end elama asutada võimalikult töökoha lähedale. Nojaa, eks see tundu mugav (ehkki lõppeks pole mugav, sest kardetavasti hakkab töö sulle nii kaudselt, kui töökaaslaste isikuis ka täiesti otseses mõttes koju kaasa tulema ning vabul päevil uksest sisse ronima) ning keskkonnakoormuse mõttes on ka parim, kui kodunt tööle lihtsalt jalutada saab (kodukontor on mdgi veel parem, mul endal käib juba suur osa tööst kodukontori & -stuudioga). Aga minu töökoha ümbruses on kinnisvarahinnad sellised, et karju appi & hüppa aknast alla. Pealegi meeldiks mulle Tlna kesklinn elukeskkonnana küll väga, aga siin on alati see häda, et iial ei tea, milline tuttav suvatseb suvalisel kl.ajal ette hoiatamata ukse taha ilmuda (eks ma ole ise oma Tlna kesklinnas elavaid tuttavaid sel viisil kollitanud ning paljud on pidevalt ukse taha roniva, enamasti kl. 3 öösel, enamasti purjus, sõpruskonna survel lõpuks kesklinnast minema kolinud:)). Nii et ka ses mõttes olen ma oma Paldiski eluga vägagi rahul. Aga tuttavad küsivad tihti, kas pole koormav pidevalt rongiga Tlna vahet sõita. Ei, ei ole koormav. 1) sõidaks ma näit Pariisis elades niikuinii sama kaua metrooga, 2) ma’i käi iga päev Tlnas tööl, 3) mulle meeldib rongiga sõita:)


See 1.10 hommikul & õhtul ei ole sugugi nii hirmus koormav. Pealegi saab sõidu ajal lugeda, kui tahtmist on ning kaasreisijate möla eest kaitsevad mind suured kõrvaklapid, millest kõlab mulle meelepärane muusika. Kvaliteetsed kõrvakad, millest midagi läbi ei kosta ning mis seega kaasreisijaid ei häiri. Kõigi rahu on kindlustet, see on tervitatav. Kui rong on norm. soojaks köet (sügisest kevadeni) või pole liiga palav (suvel) võib poolelijäänud unenägu jätkata, sulgedes silmad, toetades kõrvaklapistet-muusikastet pea vastu akent ning ajades hambad laiali. Aga jahedavõitu rongis tiksub ka kuidagiviisi ära. Kui Paldiski poolt Tlna sõitma hakata vb teel kohata järgmisi jaamu:
Laoküla – Ega sealt eriti keegi peale tule ega maha lähe, üldse suht mõttetu koht. Aga sinna me mullusui Katiga sõitsime, et ka sealtpoolt Paldiski ümbruse loodust avastada. Paldiski ümbruse loodus oli üsna nummi, nagu igal pool. Sääski oli küll krdi palju, aga see polnud piirkondlik eripära, vaid möödunud suve üldine nuhtlus. Hommikul Paldiskist sõitma hakates olen ma Laokülas enamasti veel nii unine, et ei pane seda peatust tähelegi, Tlna poolt tulles on Laoküla aga kindel mats, et kodu on ligi ning vb hakata salli kaela panema & üleüldse otsi kokku tõmbama.
Põllküla – Seal elab (endise) rdtvahiputka õue peal kuudis tore kollakasvalge koer, keda me Katiga “Põllküla Põrriks” kutsume. Kui õues valge on ning rongi õigel poolel juhtud istuma, on tore kaeda, kas Põrr end rongireisijaile näitab või eelistab kuudis kügeleda. Aeg-ajalt läheb Põllkülas viimase rongi pealt maha mõni noor inimene, millest järeldub, et keegi sealkandis siiski elab:) Mõnix vb kohata ka presentjopes daami 2 hurdakoeraga, aga nemad peamiselt suvel, millest järeldub, et ju nad ilmselt ikka suvitajad on, mitte kohalikud:)
Klooga-Aedlinn – I suurem peatus Paldiski poolt tulles. Üldiselt on see asula 1 krdi geto, joodikute & narkarite ning allakäinud eluheidikute pesa, mis kajastub ka sisenevais/väljuvais tglsis. Enamikul sealseist rongireisijaist on ka arvestatav kriminaalne taust, mis põhiliselt seisneb küll mingeis viina- & sakusmendivargusis, ent on ka kõvu kaklejaid. Viimasel ajal on sealt minu suureks hämminguks hakanud hommikuti rongile tulema ning pärastlõunal maha minema üsna atsaka olemisega koolinoori. Tõenäoliselt pärinevad need ümberkaudseist maapiirkonnist ning vanemad toovad nad autoga rongi peale.

Ka ses mõttes on rongisõit tore, et saab vaadelda mitmesuguseid inimesi ning mõelda neile välja mitmesuguseid lugusid. Klooga-Aedlinnast tulijate hulgast jääb mulle eriti silma 1 pikka kasvu keskkoolitüdruk. Õpib ilmselt Saue gümnas, sest Sauel ta maha läheb. Ta on oma pika kasvu juures ka üsna tugeva ning pisut jässaka kehaehitusega (üldse mitte paks, vaid hoopis lihaseline), mis peaks tähendama, et ilus ta pole, aga kummalisel kombel justnimelt ilus ta on. Midagi on temas, mis pilgu kohe peale tõmbab ning tema kuju ka meeldejäävaks teeb ning see’i tule ainult pikast kasvust. IIx kannab ta ka pisut gootilikke rõivaid, mis on mdgi eriti kaunis.

Keskkoolikate ning igasugu muude pubekate arv kasvab oluliselt, kui Tlna sõitev rong läbib Klooga peatuse. Ilmselt ei tule sealtki peale ainult kohaliku asula, vaid ka ümberkaudse maarahva lapsed. Nii Klooga, kui ka muude pubekate puhul on aga huvitav vdta, kuidas nad moodustavad eri leere – spordihuvilised hoiavad sirgelt omaette, kunstihuvilised (jajaa, LääneHarjumaa teismeliste hulgas sirgelt on selliseid, olen rongisõitudel endagi suureks imestuseks avastanud – kust nii kunstivaenuliku rahva nagu eestlaste hulgas see laste & noorte kunstihuvi pärit on, seda mina’i tea, aga – ennäe – täiesti on) omaette, muude huvideta pidupanijad omaette ning päris nerdid omaette. Eraldi kategooria moodustavad veel neiukesed, kelle olulisim tunnus pole peopanemine ega ka mitte spordihuvi, vaid hoopis ilmtingimata “ilus” (st. mingile teatud standardeile vastav) väljanägemine. Selle nimel tuleb muidugi trennida ning peamine – igasugune söömine on keelat või noh, aeg-ajalt vb endale lubada midagi maitsetut & ebameeldivat – seevastu on terve suur teadus, kuidas kasutada erinevaid kreeme, huuleläikeid, lauvärve & hunt-teab-mida-kõike-veel. Ning pidu tuleb panna eeskätt testimaks poiste peal, kas pingutused on vilja kandnud, kas välimus “läheb peale”. Ehkki “ilutarid” on loogiliselt võttes omavahel konkurendid ning seega peaksid tahtma 1IIl silmi peast kraapima, pole ma enda suureks imestuseks seda nende puhul märganud. Pigem valitseb nende hulgas mingit religioosset õeskonda meenutav 1ekuuluvusvaim, lausa üleelusuurune solidaarsus.

Jah, teil on õigus, saamaks seda kõike teada, olen ma tõesti riskinud kohati sõita ilma kõrvaklappideta. Olen julgenud need mõneks ajaks eemaldada:) Ehkki ma seda enamasti siiski ei tee, sest reeglina (xan reeglina) ajavad inimesed ühistranspordis ikka väga lolli juttu. Nagu, mde, igal pool mujalgi. Seda kuulates tulevad peale ahastus, misantroopia ning täielik pessimism mingisugusegi tuleviku suhtes. Et ma seda kõike’i taha, siis pigem kõrvakad.

Keila on kuulus reisijate poolest, kes enda järel uksi sulgeda’i oska:) Ilmselt on Keila elanikkond või vähemalt rongi kasutajaskond aja jooksul vahetunud, sest järjest rohkem on nimetet linnakesse siginenud neid, kes rongis oskavad enda järel vaguniuksed kinni panna ning sooja mitte tamburisse & sealtkaudu tuulde lasta.
Keilas toimub “rahvavahetus” – suurem osa Paldiski poolt peale tulnud rahvast läheb maha, seevastu tuleb rong praktiliselt täis neist, kes Tlna kas tööle või kooli lähevad, või kel sinna mingit muud asja on. Õpilaste seltskond hakkab varieeruma – kui enne Keilat tuleb rongi peamiselt “suvakeskade” õpilasi (kellest suur hulk mdgi Keilas maha läheb eesmärgiga sealsesse keskasse jõuda), siis Keilast siseneb rongi nii ametikoolide õpilasi, veel rohkem “suvakeskalasi”, aga juba ka eliitkoolide õppurkonda. Ning muidugi üliõpilasi. Kõik need seltskonnad on 1IIesest üsna kergesti eristatav – see tuli üllatusena mulle endalegi, arvasin, et “suvakeskade” õpilasil on kas rohkem ühist kutsekate omiga või siis vastupidi hoopis eliitkoolide omiga, aga’i. “Tavaliste keskkoolide” õpilased moodustavad täiesti selgelt eristatavate tunnustega sotsiaalse grupi või koguni subkultuuri, nad on oma jutult & käitumiselt erinevad nii kutsekate kui ka eliitkoolide õpilasist ning mingeis olulisis nüansses sarnased omavahel.

Peamine Keilast rongile tulev seltskond on siiski vanemas keskeas, nagu peamine ühistransporditarbija üldse. Pensionäre on vähem, aga mulle vb ka valesti tunduda – võimalik, et kõige agaramal töölesõiduajal, mil ma ise Tlna sõidan, nemad lihtsalt ei suvatse liikuda. Meeldivalt hakkavad muu massi seas silma noored spetsialistid, aga 1 taoline ajab mulle küll hirmu peale:) Nimelt on tal kõige külmemalgi talvepäeval rongi oodates mantlihõlmad eest lahti ning lumivalge päevasärgi kraenööp avatud. Kui ta rongi siseneb & peaks veel juhtumisi istekoha leidma, võtab ta mantli sootuks seljast. Hoolimata, kas rongi on köetud või mitte. Päevasärgi peal kannab ta küll pintsakut, ent särk ise on tal palja ihu peal – alussärki kodanik ei kanna. Tema haruldane külmakartmatus on mulle kui sooja & mugavust hindavale isikule arusaamatu & õõvastav.
(järgneb)

Paldiski rdtjaama pildi on teinud Bence Damokos.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

9 responses »

  1. ellom ütles:

    Väga põnev. Ootan huviga järge. meerika stereotüüpidele ootan ka tegelikult väga järge. Kas on mingitki lootust?

  2. luiga ütles:

    Päevasärgi alussärgita kandmise viis massidesse väljamõeldud Briti spioon James Bond.

  3. luiga ütles:

    Ptüi, briti käib seal väikse tähega. Mis filmis see juhtus, ei mäleta.

  4. nodsu ütles:

    Mõnel inimesel on lihtsalt nii võimas sisemine küte. Ma tean kaht õde, kellest üks külmetab juba keskmiselt pilvise suveilmaga ja teisel on sellega talumatult palav. Jahedama ilmaga hakkab tollel teisel siis mõnus olla, riided, ilma milleta avalikus kohas käies võib pahandusi tekkida, ei aja enam hirmsasti higistama.

  5. Larko ütles:

    Huvitav, pole mina küll kaasreisijate kohta jõudnud kunagi nii täpseid tähelepanekuid teha. Tõsi küll, ma enamasti jõllitangi intensiivselt oma sülearvuti ekraani. Seda muidugi juhul kui wifi juhtumisi katki ei ole, mida siiski juhtub harvavõitu.

  6. Manjana ütles:

    mul meenus selle jutu peale lapse 1 jutt, kus ta teatas, et ma pean temaga koos kooli tulema, sest selles varahommikuses bussis sõidab mingi onu, kes tema pingi juures seisab ja vaatab kahtlase pilguga. ma ei tahtnud suure lapsega koos kooli sõitma hakata. ta siis hakkas pisut varasema bussiga minema. mina ka ei tea, mis onu see oli, ilmselt oli see tema tööle minemise buss.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s