Sixpence none the richer-sixpence none the ric...

Image via Wikipedia

Kuulasin eile hommikul kristlikku rocki. Ei mäletagi enam, mida täpselt just, plaadiriiuli juurde minek ka’i aitaks, sest see plaat on mul parasjagu telemajas (ei saa öelda “töö juures”, sest töötan ju ka raadiomajas ning oma koduski), aga igatahes kristlik rock see oli. Ning suhteliselt uusim kraam, väljaandenr. ikka 2000 millegagi. & olen sellest plaadikuulamisest peale mõelnud, et kui süvamuusikas, eriti klassikalises & vanamuusikas, ei pööra mittekristlasist kuulajad reeglina mingit tlp. kuulatava ainese kristlikule iseloomule, siis nüüdisaegse kristliku levimuusika (kui see pole just trad. must gospel või mõni trad. või etnožanr) kuulamine seab justkui automaatselt mingi deklaratiivsuse. Et sa justkui mitte lihtsalt ei kuula muusikat, vaid sinu kuulamine on žest, sa väljendad sellega midagi. Või – mis siin ikka keerutada – kristlik levimuusika näikse olevat miski eksklusiivselt kristlasile reserveeritu, nende kuuluvust kinnitav pitser, moodne ristimärk, mille järgi nad 1IIst ära tunnevad. Ning nõnda on mul endal kristlikku levimuusikat klates tunne, nagu võis olla varakristlikul ajal mittekristlasel, kel mingil põhjusel õnnestus pärast lauset “usuõppijad minge välja” kirikusse jääda ning kes sellega sattus armulaua tunnistajaks, milline viibimine tema jaoks kahtlemata isegi piinlik võis olla, kui viisaka inimesega tegu.

Oluxa komplitseerib tõik, et olen ju ekskristlane. Kui kristlikku levimuusikat kuulaks keegi, kel pole kristlusega varem suurt pistmist olnud, saadaks aru, et ehk ta tahab lihtsalt enda jaoks uue asjaga tutvuda. Paljud kristlased ise tõstaksid sellist inimest kohates tunnustavalt pöidla, sest kaasaegse kristliku kultuuri puhul on väga oluline ka misjonimoment, mistõttu selle paganaini ulatumine pole mitte lihtsalt mõistetav, vaid koguni tervitatav. Kui aga kristlikku levimuusikat, mille peamine funktsioon on ju tõepoolest sõnumi levitamine seda mittekuulnuinui ning sõnumi kinnitamine selle omaksvõtnuile, kuulab keegi, kes on kristlikust doktriinist teadlikult lahti öelnud, siis – olux on ehk mitte skisofreeniline, aga kuidagi piinlik küll. Sellest hoolimata jätkan kristlikku levimuusika kuulamist, sest selles on palju taolist, mis mulle lihtsalt meeldib:)

On mdgi kristlikku levimuusikat, mida “paganad” kuulama hakkasid, ilma et nad sellepeale üldse kuhugi “misjoneerunud” oleksid ning kuulavad edasi, sugugi misjoneerumata. Eks see tuleb sellest, et kristlik levimuusika hakkab järjest enam muutuma üldinimlikult veenvaks. Nõnda läheb tal küll järjest rohkemaile xa, aga selle puhtmisjoneeriv sõnum läheb samal ajal järjest vähemaile xa. Eks kristlaskond ise vt., mida nad sellise situtatsiooniga pihta hakkavad. Äkki mõnel pool keelatakse sedasorti kristlik muusika üldse ära, sest mis kristlik muusika see enam, kui “ilmalapsil” klata kõlbab, eksju:) Aga Sixpence None the Richer on sedasorti muusikast parim näide, usun et selle kajami lugejaigi hulgas on kindlasti selle kollektiivi kljaid ning vbl mõni sellinegi, kellel seniajani aimugi polnud, et tegu võiks olla kuidagi kristliku muusikaga:) Sama kehtib Sixpence’i endise vokalisti, praegu soolokarjääri pidava Leigh Nashi kohta.

Aga üldse on mul kodu endiselt puupüsti kristlikku kultuuri täis. Mis seal ikka imestada – kristluse tähtsat osa Euroopa ajaloos eitaks ainult idioot (vastassein on need, kes väidavad, et kristluse tähtsa rolli tõttu Euroopa ajaloos oleks meil kõigil nagu kohustus suisa vaikimisi kristlased olla – nõnda arvavaid inimesi ma idiootideks ei pea, küll aga pealetükkivaiks ning ninatoppivaiks tüüpideks, kelle loogika on pisut viltu &ms) ning tolle tähtsa kultuurimõjuri sümbolid kellegi majapidamises ei peaks sellest tulenevalt sugugi üllatavad olema. Ikoonidega on mdgi see värk, et neid kasutan ma mõnuga oma praeguses religioonis – wiccas – edasi. Erilisi probleeme sellega’i tekkinud, sest tarkpead on ammugi välja mõelnud vastavuse kristlike pühakute ning paganlike jumaluste vahel:)

Aga mis puutub mitmesuguseid kristlikke tekste, siis olen avastanud, et alles nüüd – olles ise kristlusest vaba – suudan neisse avatult suhtuda. Pärast kristlusest loobumist on paljud kristlikud tekstid minu jaoks kuidagi “lahti läinud”, sealt on hakanud ilmnema hoopis uusi tähendustasandeid, samuti märkan ma paljusid nüansse, mida varem ei näinud.

Eks siin ole asi ka selles, et varem võtsin ma ise kristlikke tekste rohkem nagu oma elu orientiiridena. Mõtlesin kogu aeg, et “mida see ütleb mulle; mida see ütleb minu kohta; kuidas ma peaksin selle valgel käituma” jms. Nüüd on selge, et siin olen mina & seal on tekst. Ning taolise distantseerunud vtljana märkan rohkem:)

Seegi on 1 kild tolles mosaiigis, mis on pannud mind mõistma, et kristlusest lahtiütlemine oli kõige tähtsam õppetund, mis kristlusel mulle anda oli:)
P.S.
Kristliku rocki alamstiilina eristatakse katoliiklikku rocki. Selle tähtsaimaid esindajaid tänapäeval on ansambel nimega Critical Mass. Viimast soovitan täiesti klata, on seda väärt.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. Kober ütles:

    ” Äkki mõnel pool keelatakse sedasorti kristlik muusika üldse ära, sest mis kristlik muusika see enam, kui “ilmalapsil” klata kõlbab, eksju:)”

    Ma seda väga ei usu. Pigem ikka see pöialt tõstev ja hingi võitev efekt. (minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad)
    Aga ma võin öelda, et on üsna erinevat kristlikku rokki, nii et see mitte iga kristlase maitse sisse teps ei mahu. Näiteks selline tuntud tegija, Tallinnaski käinud mees

    Mitmed mu tuttavad kristlased on öelnud, et selline röökimine pole küll kristliku vagaduse vaimus 😛
    Ma soovitaks ikka 2/3 lugu vastu pidada – hea näide fanaatilisest muusikast.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s