Soovin kõigile oma lugejaile toredat küünlapäeva! Pildile (autor Jeff Golden järgneb talvemõtisklus, lugege seda ikka ka:)

Ehkki olen ise soojade & lumevaeste talvede kindel poolehoidja, olen ma siiski rahul tänavuse talvega. Kõigepealt tundub mdgi pärast mullust õudust 1kõik milline talv juba täitsa mõistlikuna:) II põhjus on aga, et sügisel hõiskas keegi ilmaennustaja (ametlik & tõsiseltvõetav meteoroloog, mitte mingi krdi Männi-Ätt, et Vällik neid viimaseid võtaks), et on oodata “arhetüüpset Eesti talve”, sellist lapsepõlvetalve, “õiget talve”, taolist, mis meie teadvuses automaatselt sõnaga “talv” assotseerub.

Ning senini on talv justnimelt taoline olnudki. Ehkki nüüd näikse asi II suunda pööravat, sest veebruar pidada läbinisti sulane tulema. Mis mulle isiklikult ka meeldib, sest mulle meeldivad olud, kus ma isikliku kehasooja hoidmisega ropult vaeva’i pea nägema ning ka toasooja eest ränka raha välja andma. Soojus on positiivne, igatahes on.

Kuid jah, arhetüüpne talv, suurte hangiga ning mitte liiga külm. Piisavalt sulasid ning nende vahele pakaselisemaid hetki. Üle hulga aja selline talv, kus ma tõesti olen nautinud jalutuskäike lumiseil maastikel. Kus külm pole ära võtnud tahtmist imetella värskeid hangi ning puude hõbefiligraani. Olen imetlenud laiu langevaid helbeid ning kõike seda looduslikku, millele inimesest vtlja pilk automaatselt kitširaamistiku annab:)

Ning tundnud heameelt sellest, et pärast värskendavat jalutuskäiku saab siseneda sooja tuppa ning süüa seal rammusaid roogi – nagu arhetüüpsel talve ikka tavaks peabki olema:) & juua teed või kohvi ning ehk 1 väike talvenaps;)

Kui millestki puudust olen tundnud, siis ehk talvepäikesest, sellest kõrge prooviga kuldsest helgist, mis peegeldub elutuppa vastasmaja aknaist ning millega tuleb ilmtingimata kuulata rõõmsat & pidulikku barokki – Händelit vms. Aga talvine kõrgrõhkkond, mis sealjuures oleks suhteliselt soe, on niigi väga haruldane nähtus. Ning loodan nende aja olevat veel ees, sest peamiselt need isegi käivad ju hilistalve juurde.

Kui juba x on lumerohke talv (ning mitte sellise õuduskülmaga nagu mullu), siis meeldivad mulle sellest 2 perioodi: varatalv & hilistalv. Seda päris õiget, ainult aimatava või siis juba küll möödavtmtult kohaloleva, kuid diskreetselt õhukese lumekihiga (mis mõjub nii nagu Carl Maria von Weberi “Kutse tantsule” selle õiges, esialgses, klaveriseades) tänavu küll polnud, lumi tuli rev-ilise massirünnakuga ning kohe selleks, et jääda. Ent mitmeid varatalvele omaseid hetki suutis jõulueelne aeg mulle ikkagi jätta, nii et oma varatalvekogemuse sain kätte, koos piisava advendiiluga ning muuga.

Kesktalv jätab mind külmaks, on üsna tüütu sellisena. Mulle vist meeldivadki rohkem üleminekuajad, kui miski pole veel päriselt millekski kujunenud. Ilmselt väljendub selleski minu vabadustarmastav loomus, taolises üleminekus näikse alati olevat rohkem vabadust, vähem sundust. Samas, omaenda töö- & eraelus olen ju pigem XIX saj. inimene, kes mobiilsusele eelistab rutiini, pidevaile kohavahetusile paigalejäämist &ms. Tüüp, kes eelistab apollonlikku organisatsioonikultuuri – mis muutus haruldaseks juba möödunud saj-l, praegusest rääkimata. Võta siis nüüd kinni:)

Kuid jah, varatalves on talve saabumise värskust, määrdumata lumest tingit “puhta lehe” pööramise meeleolu, ootusärevust. Lume- & männiokaste lõhna. Kesktalvel on kõik juba tüütu, kulunud & nähtud. Päevad endiselt lühikesed, ööd endiselt pikad.

Aga hilistalv pakub juba uusi meeliköitvaid atraktsioone. Päikeselisil päevil külmakraadidegagi sulavat lund, lumepinnalt tagasikiiskavat valgust, millest ilma päikeseprillideta võimatu läbi minna (minu jaoks on just päikeselised veebruaripäevad tingimata päikeseprillide kandmise aeg – suvel on võimalik kuidagi ka ilma hakkama saada, veebruaris mitte, see peegeldusvalgus on tõeliselt valus). Kummalisi soojushetki, kus kõige kohasem rõivas on otse t-särgile tõmmat talvejope (vara- & kesktalvel on sellisiks kombinatsioonideks liiga külm, kevadel juba soe). Ning – mis peamine – võimalust nautida lumiseid maastikke ka õhtuvalguses. Viimane on juba olemas ning mida edasi, seda rohkem seda olemas on. Pikenevad päevad, lühenevad ööd ning ometigi – lumi.

Ööpäevavalguse muutuv rütm annab võimaluse vdlda ka selliseid värvidemänge lumel, mis talve varasemail perioodel võimatud olid. Õige sagedaseks muutuvad fotorealistide maalidelt tuttavad värvikombinatsioonid. Ega need puudu varasemastki talvest päriselt, aga hilistalve õhtuhämaruses muutuvad need valitsevaks. Erinevad halli, roosa ning lilla kombinatsioonid.

Ning õhk – hilistalve õhk on tuntavalt IIsugune. “Õhus on kevadet” öeldakse selle kohta enamasti. Mina nii isegi ei ütleks, sest hilistalv on mu jaoks vaieldamatult siiski talv, on üsna pikk periood ning kevad, isegi varakevad, on juba II ooper, vist isegi IIst ajastust:). See, millega meteoroloogilise kevade algust määratellakse – ööpäeva keskmise temp-i jäämine püsivalt 0kraadist kõrgemale – loob hoopis uue olustiku, mingid välised näitajad võivad pealispindsel vtlsel veel samad olla, ent kui arvesse võtta helisid, värve, lõhnu; kui arvesse võtta kõike, siis on varakevad hoopiski omaette asi hilistalvegagi võrreldes. Mdgi on nende 2 üleminek sujuv, sarnaseid detaile jagub kummasegi poolde, ent 1l hetkel käib ära ikkagi see tuntav “krõks”, millest saad aru, et nüüd see juhtus, et nüüd on uus kindlalt käes, nüüd on IIiti, võimalikest tagasilöökidest hoolimata.

Eilses päevas, mis Paldiskis oli toredalt, just kuidagi südamlikult, hämune, koeriga jalutades, mõtlesin, et meil on põhjust rõõmustada arhetüüpse talve üle. Sest arhetüüpne on usaldusväärne, arhetüüpne lisab kindlustunnet. Ning kindlustunnet me ju vajame praegusel ressursside kokkukuivamise ajastul, meie järjest kramplevamaks ning muutlikumaks muutuvas ajas. On ju hea, kui vähemalt talve peale vb kindel olla. Mõnixki:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

2 responses »

  1. Kober ütleb:

    Koeriga jalutav härra on ka arhetüüpne mu meelest🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s