The Charlatans, UK Band

Image via Wikipedia

Tahtsin täna tglt. jätkata emba-kumba oma poolelijäänud järjejuttudest, mida Ellom, aga loodetavasti keegi kuskil veel, pikisilmi ootavad. Juhtusin aga võrgu pealt midagi otsides mingi haleda ilukirjandushakatise otsa (halva kirjanduse levitamisest hoidumiseks ei lingi), kus mingi õnnetult armunud tüübens jääb Viljandi linnas ilma nii armsamast kui ka mõlemast jalast. Sealpunktis, kuhu mina tolle ibaga välja jõudsin, segunes muude haisudega juba ka õnneliku lõpu lehk (mul pole midagi õnnelike lõppude vastu, aga sita kirjutise teeb õnnelik lõpp veel kuidagi sitemaks – kuigi jah, tglt. pole vahet, kui asi on ikka algusest peale sitasti kirjutet, siis on selle lõpp alati õudne, olgu siis õnnelik või pateetiliselt traagiline vms.) Aga ses “teoses” jäi peategelane silmitsi jõmmidega ning alati, kui ma loen, kuidas mingi jõuk 1ikut inimest mõnitab, haarab mind totaalne vahkviha ning ma saan meeletu adrekalaksu. 1kõik, kui pask see kirjeldus siis ka poleks oma kirjandusliku kvaliteedi poolest. Ning pärast adrekalaksu on mul omaxa hõljuvalt, eufooriliselt hea olla – nagu muuseas ka 1kõik millest muust saadud laksu, seepärast ma ju laksust laksuni elangi:) Ning see viha, järgnev laks, ning sellele järgnenud eufooria rikkusid kuidagi ära selle õige meeleolu, milles võinuks järjejutte jätkata. Jäävad mõneks IIks päevaks siis – loodan teid mulle andestavat:)

Iseenesest ongi mulle alati meeldinud mõelda & uurida, et kuidas mingid asjad mulle mõjuvad & miks nad mõjuvad. I poolega sellest on muidugi lihtsam – ainult jäta meelde & kirjelda. Et kuidas käitusid 1 või II oluxas, hingeseisundis & muud taolist. II poolega on hoopis raskem, sest aru saada, miks ma millelegi just nii & mitte II-iti – kusjuures mdgi mitte üldjoonis, vaid ikka pisimate 1ikasjuni välja – reageeerin, on üsna võimatu evimata põhjalikku psühholoogia-, antropoloogia- & kultuurilooalast haridust. Minul paraku on 2 lõpetamata kõrgharidust ning needki pole neilt alult.

Aga jah, ilukirjandusele pretendeerivaid tekste lugedes vihastan ma alati, kui kedagi mõnitama hakatakse. Tahaks ise vastu mõnitada, panna need ennasttäis jõhkardid paika, näidata koha kätte. Ning adrekat muudkui tulvab & maru hea hakkab:) Aga siin pole mul vaja kaua mõelda, miks mulle sedamoodi meeldib, sest oma minevikku ma ju tean, see mulle üllatusena’i tule:)

Kuid mingid muud asjad on hoopis salapärasemad. Näiteks, et miks ma eile suurema osa päevast tahtsin klata ainult The Charlatansi? Ei olnud isegi nii, et mingi konkreetne lugu oleks peas kumisema hakanud (mis tekitanuks loomulikult küs-i, et miks just see lugu, neil asjul peavad mingid põhjused olema & need põhjused on kahtlemata väljaselgitatavad, ma tahan teada). Vaid lihtsalt tuli see tunne, et on vaja klata Charlatansi. Ning Charlatansiga on just taoline teema, et see bänd tuleb mu juurde mingi aja takka ikka tagasi & tagasi. Et klaku ma vahepeal mida iganes, mingil hetkel hakkab peas taguma, et nüüd on aeg klata Charlatansi ning siis ma klan. See on sama kindel kui kevade saabumine:)

Ning ometigi ma just siinsamas kajamis mõni aeg tagasi hõiskasin, et ilmselt on mu elus kätte jõudnud rohkem elektroonika & jazziajastu ning et rockipõhiseid asju mõnda aega klata’i viitsi. Ning nüüd ometigi Charlatans. & hiljem tuli veel Rootsi bänd Belle, aga see pole nii oluline, sest Bellel pole taolist pideva tagasipöördumise potentsiaali – vähemalt seni veel pole. Aga jah, klasin õhtul Egiptuse meeleavalduste kõrvale Bellet ning parasjagu, kui ma seda sissekannet kirjutan, on juba uuesti päevaxal Belle nii et teatavad tagasipöördumise ilmingud kaasnevad selle kollektiiviga küll ka.

Eks meil kõigil ole nii, et tahame mingil ajal klata just mingit teatavat muusikat. Aga miks? Kui mingi pala, esitaja või isegi stiil haakub teatud kindla sündmusega, on seletus lihtne. Ka siis, kui leidub mingit sümpateetikat, teatavaid väliseid sarnasusi a la särav talveilm & särav barokkmuusika. Aga kui neid ei ole?

Pean üsna tõenäoliseks, et siis on need varjat kujul kusagil ikkagi olemas, et ajus tekkivad just mingid sümpateetilised assotsiatsioonid. Et Charlatansi klamise vajaduse võis põhjustada näit. eilne ilm v mingi muu minu meelile mõjuv nähtus. Lihtsalt, teadvus ei jõua nende seoste sõnastamiseni või isegi sõnastamiseelse seisundini (kussa juba tead, milles asi, ainult sõnusse panna’i oska). Aga seda enam oleks huvitavad teada saada, et millised need seosed siis ikkagi just on? Krdi põnev. Krtlikult põnev:)

Nagu ka see, et eile ennelõunal haaras mind kirjeldamatu banaaniisu. Päevaseks ampsuks mõeldud banaanid hävitasin edukalt juba keskpäevaks ning tundsin, kuidas peab lähimasse poodi järgmiste banaanide järele palverännakule purjetama. Õnneks oli kolleegil sünnipäev, seal sai šampanjat, mahla & pirukat ning see ajas banaanineelud siiski minema. Kuid miks taoline banaaniisu? Miks just banaaniisu? Põnev.

Ning söömisharjumusiga on üldse kummalised lood. Sügistalvisel perioodil ehk a. viimaseil kuil tahaks ainult mingeid väga rammusaid, “ebatervislikke” ehk tglt. antipuritaanlikke toite. No OK, see on tglt. veel mõistetav – pime & külm aeg on kätte jõudnud, organism tunneb, et peaks varusid koguma. Aga umbes uue a. I nädalal (kui just pole nii jube ilm, kui eelmisel talvel) käib mingi “krõks” ning turske & rammusa asemel, õieti selle kõrval, hakkavad neelud käima kõikvõimalike puu- & juurviljade järele. Võimalikult värskete. Ühtlasi hakkab organism röökima varasemast ohtrama kofeiini järele, nõudes kohati ka tauriini & guaraanat. See võiks kõik olla parajalt kurnav laks, aga ma olen õppinud energiajooke valgujookidega tasakaalustama, mis on kokku mdgi 1 “keemiline” laks, aga üsna tervendav selline mu jaoks, vähemalt praegusel ajastul:) Ning kui raha on, siis värskeltpressit apelsinimahla, aga see krsk on Eestis nii kallis mdgi, et enamasti raha pole.

Ning seda, et suur kevad käes on, tunnen sellest, et enamik aega on himu itaalia köögi roogade järele ning vaid vahel harva tahaks üldse midagi muud. Aga millest kogu see kupatus just taolisel kujul tingit? Kes ütleks? Põnev:)

Organismi & omaenda isikuga seoses on põnevaid seiku mdgi veel, eks kirjutan neistki edaspidi. Aga mis netikirjandusse ptb, siis leidsin alguses kirjeldet saasta kõrvale ka hoopis midagi head. Midagi ikka väga-väga head, milletaolist pole ammu lugenud. Rmtsse raiut “tavalise” kirjandusena oleks see nõrk & nõme, aga võrgus lugemiseks tundub kuidagi just väga õige; vastab väga täpselt just neile kultuurilisile tingimusile, mida ma võrgukirjandusele esitan (mdgi peab siin arvestama, et vanusest hoolimata olen kirglik noortekirjanduse austaja, kes noortekirjanduse vastu põletavat kirge’i tunne, sellele’i pruugi niiväga meeldida). Igatahes, minu arust väga tugev netiteos, kahju, et lõpetamata.

& jällegi – ma’i oska öelda, miks see mulle meeldib:) Oskan välja tuua mingeid tegureid, aga sügavamalt, aga päriselt?:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

6 responses »

  1. nodsu ütleb:

    hmm, puuviljaisu aasta alguse paiku viitab äkki C-vitamiini puudusele?

  2. Kober ütleb:

    Kuna sulle pidavat pikad kommid meeldima, siis pläran nats.
    Ärgitust sain selle lõigu peale:
    Pean üsna tõenäoliseks, et siis on need varjat kujul kusagil ikkagi olemas, et ajus tekkivad just mingid sümpateetilised assotsiatsioonid

    Nagu pole ainult ilmas asi kinni, nii ilmselt pole need ka ainult ajus. Meil on muudki peale aju.
    Kunagi mitme aasta eest tõlkisin ühe loengu (pole alles kahjuks). Loengu autor oli üks hispaania nimega mees, kes paaril algusaastal (hiljem mitte ja seetõttu ta nime ka annaalidest hästi ei leia) lõi kaasa Bill Haley ansamblis The Comets. Bassi mängis vist. Bänd, mille muusika kohta kõige esimesena kasutati terminit rock’n’ roll. Mees ise aga keeras usku ära ja hakkas hingi võitma jms ning muu hulgas ka loenguid pidama, teemal ‘rock-muusika kahjulikkusest inimese tervisele’. Pikad kirjeldused, kuidas muusikat üles kruviti, siis jälle väike slow down, siis jälle hoogu peale ja kuidas hommikul inimesed baaridest laipadena välja roomasid😀 Paras propaganda selle vastu, mida ise ei salli.

    Aga tema jutus oli ka mõni asisem iva. Nimelt kasutas ta seal loengus ka mingite ülikoolide, Oxfordi või Gambridge teadlaste uurimusi sellest, milline muusikastiil kuidas mõjub, klassika vs rock jne ja need teadlased seal on (religiooni kenasti kõrvale jättes) päris huvitavaid järeldusi teinud. Asi selles, et kui inimihu pihta rakendub miskine muusika, siis meie keha püüab sellega unisooni saavutada.
    Ühes bändis on koos palju erinevaid rütme: trummidel on oma (palju trumme, kusjuures), bassil on oma, rütmikitarril oma, vokaal sekkub, keegi plaksutab käsi jne. Nad on küll kooskõlas, aga samas “vaheldumisi” ja kokku üks muusika koosneb väga paljudest erinevatest võngetest.

    Inimese organismis on samuti palju erinevaid rütme. Pole ainult pulsi- ehk südame rütm. On veel silmalaugude pilgutused, hingamissagedus, vereringe täisring, seedetsükkel oma sooltetõmblustega, ajuimpulsid jne jne. Kokku mitukümmend erinevat. Kah nagu paljudes komponentides koosnev rütmikogum – muusika, kui soovid.

    Ja kui nüüd selle rütmide puntra peale mõjub mingi teine rütmide pundar (muusikapala), siis tahab (millegi pärast) meie keha sellega kontakti saada, sobituda. Mõnikord saab, mõnikord mitte. Selgitused, mis tolles loengus toodi, mind ei veennud, sest ma võin klapid põhjas mõnd rock-röökimist mitu tundi kuulata, samas kui suur osa Bachi loomingust jätab mind külmaks. See selleks. Üks tõestus, et keha otsib muusikaga kontakti, on see, et kui muusika (enamasti küll siis, kui meile meelepärane) mängima hakkab, siis meil hakkab instinktiivselt jalg kaasa tatsuma. Miks jalg ometi? Kõrv ja aju on hoopis kõrgemal ju!😀

    Ühesõnaga tahtsin öelda, et mida parajasti isu kuulata on, sõltub päris tihti ka tervislikust seisundist, tegevusest, väsimusest jms. Kõndides tahame üht asja, voodis pikali olles istub sootuks muu jne. (mitte tahtes sellega vaidlustada, et mingi varasem “seeme” juba ajus istub ja mõju omab. Lihtsalt lisanduseks :)))

  3. Keit ütleb:

    Ma juba nädalakese söön banaane, nii et hakin nood piima ja müsli sisse. Selle nimel ma hommikul üles ärkangi😀
    Banaanimaania😀 (kas pole ilus sõna?)

  4. ep ütleb:

    minu jaoks on ka makaronid kevadetoit, kuigi ma neid aastaringselt söön. ilmselt sellepärast, et mu vanaisa oli selline kartuliusku mees, kes sõi makarone ainult siis, kui kartulit enam polnud. ehk siis kevadel. ja loomulikult kommenteeris seda porisedes, et näe, kevadekuulutaja. lapsele jäi ju meelde ja siiamaani on nii, et ereda kevadpäiksega peab kindlasti makarone tegema, sest see tundub kuidagi õige.

  5. Keit ütleb:

    P.S. Ääremärkuse korras:
    Su blogi uus kujundus on v. ilus!

  6. soileen ütleb:

    Piinlik (või siiski mitte?), aga igakord kui silm seda blogiposti riivab, loen – šarlatanid, banaanid ja põnev orgasm :)))
    Oleks ju põnev kooslus😉

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s