Oma kirjeldamatuks imestuseks avastasin, et eelmisest rongisõiduosast oli välja ununenud Niitvälja – jaam Klooga & Keila vahel. Ei saa mina aru, kuidas see mul meelest võis minna, iseenesest tore jaam ju. Aga parandan siis vea ning teen sellest paigakesest juttu, enne kui Keilast edasi sõidame:)

Niitväljat teab enamik rahvast, kes sellest kohast üldse kunagi midagi kuulnud on, küllap kas hobuste või golfi tõttu. Golfiväljak on seal tore & auline ning paistab ilusasti rongi aknasse ära, kui õigel poolel istuda (paraku just sellel poolel istudes ei näe Põllküla Põrri, nii et pole head halvata). Päris huvitav vdta, kuidas tglsed golfiaukude vahepeal ringi sekeldavad ning õigeks löögiks uhkeid poose võtavad. Ehkki minu jaoks on hoopis huvitavam, kuidas Niitvälja maastik ümber on kujundet. Mulle meeldivad teatud liiki kultuurmaastikud, mille hulka kuuluvad siis kõikvõimalikud pargid jms. ning ka golfirajad. Kui tööstusmaastik kipub tihti olema trööstitu, põllumaj. maastik igav, siis need maastikud on põnevad – põnevad just inimliku sekkumise tõttu. “Päris” loodus on mdgi ka põnev, aga IIl viisil – sellest otsin ma juba hoopis IIsugust infot. Kuid kultuurmaastikud ning just pargi- & golfirajamaastikud panevad küsima inimese sekkumise järele ning tekitavad selle küs. üle arutamise kaudu igasugu huvitavaid mõtteid.

Golfiväljakul on ka restoran “Hole in One”, mis pidavat olema igavesti hea restoran, kuid pole ise seal käinud, sest rdtjaamast on sinna igavesti niru minna (ehkki resto rongi peale kätte paistab). Üldse on Niitvälja golfiväljak 1 neid vihastamapanevaid moodsaid ehitisi, kus on mõeldud ainult autoga külastajate peale ehk antakse selgelt mõista, et kui sul ikka autot ei ole, siis sa ilmselt pole ka inimene, vaid mingi madalam liik. Sestap ei luba juba minu jalakäijauhkus mul selle paigaga liigset tegemist teha. Restorani võludest olen ma siiski mingit aimu saanud, sest Keila tervisekeskuse söögikoht on nimetet restorani filiaal ning seal oleks küll justkui nii mõnegi mõnusa ampsu alla neelanud.

Pärast golfiväljakut aga tuleb hoopis veel põnevam koht – need on hobusetallid. Paistavad rongi peale kätte ka mõned ratsutamisväljakud ning tihti vb tallide ümber või siis ratsutamisväljakul näha asula peategelasi – hobuseid. Ning need uhked loomad on alati tore vtpilt. Soojemail, lumetuil talvil võis ikka näha, kuidas nad ennelõunati oma välisõimedest heinu närisid, suust õhkumas auru. Praegusel külmal ajal hoitakse neid pigemini tallis sees, aga tänagi võis 1 talli juures liikumas näha toredat, sinises mantlis, ratsut.

Niitväljale sõidab Tlnast lapsi & noorukeid ratsatrenni. Neid vb ära tunda peamiselt selle järgi, et “tsiviilriietuse” juurde kannavad nad juba ratsapükse, või ripub neil käes ratsanikumüts, paari teismelist olen kohanud koguni ratsapiitsadega:). Aga Niitväljal ei käida ainult ratsutamas & golfi mängimas, nii üllatav kui see ka’i ole, seal siiski elatakse:) Äärepealt jätnuksin emotikoni panemata, sest mind järjekindlalt üllatab, et niisugusis paigus ka keegi elada võiks. Aga ennäe, elu on suurem kui meie:)

Nõnda siis tuleb õhtuti viimase Paldiski poole siirduva rongi peale Kivimäelt vibalik blond neiu trükimustrilises jopes ning sõidab Niitväljale. Sõidab taolist trajektoori, sest tema kutt elab Kivimäel, vähemalt olen ma poissi kohanud just Kivimäe jaamas oma tüdrukut rongi peale saatmas ning üleukse hüvastijätumusi andmas. Ent minu mäletamist mööda tuli see Niitvälja neiu varemaltki Kivimäelt rongile – enne, kui ma temaga koos toda kutti fiksama hakkasin. Ju siis on piigal Kivimäel mingit tegemist olnud ning selle tegemise käigus on tekkinud ka kutt.

Hämmastav on see, et pole neid kunagi näinud koos Niitväljale sõitmas või neiut Niitväljal oma poissi rongile saatmas. Ehk on näitsikul kurjad vanemad või midagi?

Eraldi episoodina tahaks kirjutada veel 2 blondist neiust Kivimäe jaamaga seoses. Et nemad aga Niitvälja kuidagi ei puutu & Keilast on juba kirjutet, siis tuleb neist juttu ilmselt, kui meie rongisõit x Kivimäeni jõuab. Loodetavasti tuletab mõni lugeja siis meelde, et ma ka taolist ilu üles pidin tähendama:)
(järgneb)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

4 responses »

  1. Jaak Vackermann ütleb:

    Niitvälaj võib nüüd, raagus puude aastaajal, roniaknast ilmselt märgata 3e “Antsu”, mis on “maastikuuuendajaina keskealise õunapuuaia servas. Nad on Keila poolt tulles vasemal, enne ristumist rdtülesõidul oleva maanteega. Paremal on maneež.
    Jutupaksenduseks võiks lisada vastavad koordinaadid, mis täidavad silma Paldiski poolt rongiga hiilides, kuid midagi jätaks siiski ka lugejaruja teha…
    Nende “Antsudega” on siinvusserdajal üsna intiimne suhe, sest enne neid 2antse” oli seal kohal vaid õunapuuaed.
    See võis olla 1985/86, kui meie brigaad need umbes 9 või 10 kuuga ehitas. Seal kogesime ka üht külmemat talve, kui metallipurunemise kartuses ei lubatud kraanaga tõsta. metall väsis, kuid mitte mehed…Me jätkasime ehitust Jääajakiuste ning valmis nad said. Muuseas sealse heitveekaevu paigutasime metallkessooni, sest vesi oli takistuseks.
    Mälestusi võiks sellega seonduvalt veelgi veeretada, kuid tüütaja piirdub vaid mainimast, et kord, kui olin võtnud brigaadi traktori T-16 GM-i nädalavahetuseks metsatööks, siis esmaspäeva hommikul Nissist Niitväljale sõites kukkus Munalaskme lähedal Aude külas teekurvis sõites traktori uksekäepide põrandale ning seda kobades sõitsin traktoriga teelt välja ning maandusin külili pehmesse keskkevadisse taliorase sametsängi. Ronisin traktorist välja küljeuksest, mis oli muutunud hoopistükkis ülaluugiks. Akuhape voolas riietele ja söövitas need auklikuks. Brigaad aga tuli 5 mintsi pärast PAZ-bussiga järgi, tõstsime traktori püsti ning jätkasin teed Niitväljale.
    Aga nüüd mul tuli meelde, et sealsete “Antsude” ühes keldris ma näitasin meestele esimese Hirvepargi slaide, mispeale mõne päeva pärast edastas töödejuhataja Õuna Mati mulle suulise märkuse, mis saadeti Harju KEK-i toonase partorgi poolt. Seega olime Niitväljal 1986/87.

  2. Jaak Vackermann ütleb:

    Jubedad kirjavead😦

  3. Oudekki ütleb:

    Kivimäele ju sõidavad muusikainimesed, muusikakeskkooli ja -akadeemia ühikad ja keskkool ise asub ju just seal, ma arvan, et need mahuvad sinu paari raamistikku küll🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s