Elektriraudtee emu at baltia station

Image via Wikipedia

Olen seoses Kurjuse Emaga neil päevil sunnit pidevalt läpakat kaasas tassima. Ning kui mul parasjagu rongis tööd ei ole, aga rüperaal ikkagi on, siis ju üsna loogiline, et kasutan viimast mitmesugusiks ajaveetmisvormeks. Näit filmide vtmsks & nagu ikka:) St. mdgi, et kaasreisijaid ma parasjagu’i jälgi nii huvitavaid tüüpe kirjeldamiseks ei kogu. Millest on kahju. Aga kirjeldan natuke neid muljeid, mis mul on rongisõitja & sülarikasutajana. Püüan siinjuures säilitada lüürilist tooni, et sest kirjutisest ei saaks mingi üdini praktiline igin, milletaolised mulle tglt. sugugi ei meeldi.

Et Elektriraudtee rongis läppariga xalikult mõnuleda või ka tööd teha, on vaja plastikistmeiga vagunit. Pehmeistmelises saab ka pmst hakkama, aga istmevahed on seal nii kitsad, et sülari normaalse lahtihoiuga on tõsist tegemist. Tglt. on ka plastikistmeiga vagunis ruumi natuke liiga vähe – tunnen alati piinlikkust vastasistuja ees, kellele mu ekraaniserv peaaegu näkku ulatub. Ning kõrvalistuja nügimisest õnnestub “tühjade pihkude” xal edukalt hoiduda, läpaka puhul ei tule sellest paraku midagi välja. & peab mdg osavalt opereerima, et kallis masin ikka süles püsiks, miska lõppeks on jalad kaunikesti surnud või vähemalt väsinud:)

WiFi on Elektriraudtee rongis kõige Tlnapoolsemas vagunis. Paldiskist Tlna sõites pole sel väljavtl ju vigagi – I vagun ikkagi. Aga Tlnst Paldiskisse on see paraku viimane vagun ning asi on IIx pisut kahtlane, sest sesse vagunisse vb eksida ka üsna hirmuäratavat rahvast. Sellist, et kui sul läppari käest ära võtavad, siis on sul veel hästi läinud:) &h, nad lähevad hiljemalt Klooga-Aedlinnas maha, aga hirmus ikkagi. Seni pole hullu, kuni vagunis on IIi sülareiga friike, kes vaikselt nahistades oma netiasju ajavad. Aga kui sa pärast Keilat osutud siis ainsaks läpakaga tüübiks kogu vagunis, siis on veidi hirmus ikka küll. Kuigi minu rongisõidua-de jooksul pole taoline kontingent xagi üritanud asja mittepuutuvailt isikuilt midagi omastada. Siiski olgu öeldud, et eelnev ei tähenda, nagu oleks kogu Elektriraudtee Läänesuund mingi kuritegevuse kants, pole seda ka Tln-Paldiski liin ega ka mitte viimane wifivagun tglt. Eks kõhedusttekitavaid tüüpe või kahetsusväärselt kohata mujalgi. Siiski meeldiks mulle, kui wifi mõnda eespoolsesse, “korralike inimeste” vagunisse üle viidaks.

Et kohustuslik virisemine kaelast ära saada & lõpuks ometi, 0,5 sissekande pealt, mittevirilaks muutuda (issand, kui kohutav germanismi, eesti keele loogika kohaselt peaks siin olema “viriluse” vastandsõna, mitte eesliitega loodud eitusvorm, aga ma tglt. ei tea, mis võiks olla “viriluse” vastand), siis ka seda, et kaunite kevadpäeviga, kui on palju päikest, kipub vagunis tekkima valgusliig. Sellega pole ekraanilt mitte midagi näha, sest ümbrus on igal juhul heledam ka kõige helendavamast ekraanist. Seda kõike võivad nüüd rdtinimesed arvestada, kui uued rongid Eestisse jõudvad:)

Aga hommikul rongis arvutist filmi vdta on väga meeldiv tegevus – sõit läheb kähku ning, mis peamine, filmivtmine äratab! Aju hakkab kiiresti tööle, kogu teadvus filmi sündmustikuga kaasa mõtlema ning Tlnsse jõudes oled sama ärganud kui kruusi kohvi peale. Samas kui rmt lugema on end hommikuses rongis pea võimatu sundida – uni kipub nii kangesti kallale, et silm vajub looja & hambad laiali, 1kõik, kuidas ka’i üritaks loetavasse süveneda.

Olen viimaseil päevil juba ära vdnd mitu balletietüüdi Vivaldi saatel. Sain selle DVD mingist Rimi kodupoest, tõenäoliselt Kaubahallist, 25 krooniga – õige mitu sõpra pidid sellest kuuldes ära surema meie aja allakäigu pärast, sest “Suur kunstnik on hinnat 25 krooni peale, õudne”. Minu arust on sellega aga 2ipidised lood. Mõne inimese jaoks, kui ta just seadust rikkuma ning torrenteisse tuhnima’i taha minna (mida massiliselt tehakse ning mida ma õieti hukkagi mõista’i oska, aga ometigi ise ma nii ei tee – minu silmakirjalikkus avaldub selles, et torrenteist tõmmat filme endale kinkida luban ma küll:), aga on selline hind ainus, mille eest ta endale üldse klassikalist kult-i lubada saab. Olen veendunud, et kunst kuulub tõepoolest rahvale, miska peab rahval olema võimalus kunstile ning muile loomevormele ligi pääseda ka siis, kui nende rahakott seda’i kannata. & veel – väga häid tasuta kontserte, kus mängitakse samust Vivaldit ning veel paljusid teisi häid heliloojaid ning tehakse seda IIx vägagi vingel tasemel (nii Tlns kui Helsingis korraldatakse viimase peal orelikontserte täitsa tasuta – olen seda võimalust ka mõlemas linnas kasutanud) me ju’i tauni, miks peaksime siis taunima odavaid DVD-eid:) Mdgi näitab süvamuusika DVD-de selline hind huvipuudust, aga seda olulisem, et vähesedki huvilised oma lemmikmuusika siiski kätte saaksid:)

Veel olen vdnd igavesti põnevat dokki sellest, kuidas Keenia oad Euroopa ostukeskusisse jõuavad (doki häda on selles, et tglt. on ta neetult lühike – õnneks on läpakas piisavalt muusikat, millega ülejäänud reisiosa täita) ning hakkasin üle vtma miniseriaali “Türgi gambiit”. Mulle tglt. väga’i meeldi, mis nad seal seriaalis teinud on. I on postmodernistlike kriminaalromaanide ekraniseerimisel alati see häda, et teksti mitmekihilisusest ning ohtrast viitestikust & vihjestikust läheb suurem osa kaotsi, kui just režissöör ise väga viitelist ning muidu “lobisevat” pildikeelt kasutada’i oska (enamasti ei oska). IIks on filmis ära solgit romaani lõpp – Akunini originaallõpp, kus venelaste hulgas ringi luuravaks kõrgeks Türgi aukandjaks osutub prantsuse ajakirjanik on igati loogiline ning ka väga elegantne; filmis on sulesepp lihtsalt 1 aus sulesepp ning varjat lurjus on hoopis 1 vene ohvitser, kelle kuju on algusest peale täiesti kistud ning ebaloomulik & lõpp läheb üldse käest ära. Õnneks on ärasolgit kulminatsioonist hoolimata filmis piisavalt kandvat materjali, miska halvaks filmiks seda kindlasti pidada’i saa. Ning kui ei jääks ka muud, siis jääb kostüümidraama efektsus – XIX saj. nii mundreid kui ka tsiviilrõivastust olen nõus vtma lõpmata kaua, isegi kui selle rõivastuse kandjad suurt midagi ei teegi. Nii kaunis on ju see:)

Aga tõotan, et kui just töö’i käsi, siis ma pigem ei võta arvutit rongi kaasa. I ei ole see ju mitte minu, vaid hoopis Kati arvuti:) II – inimesi tuleb vaadelda, kasvõi selleks, et neid vtlstulemusi teile siin kirjeldada. Nagu ma aru olen saanud, meeldivad need teile, sestap tahan neid edaspidigi pakkuda;)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s