Tegan and Sara playing a show in Hamburg, Germ...

Image via Wikipedia

On siin taas juba mõnda aega kestnud vaikus. Alguses juhtus see, et hirmus Kurjuse Ema tagaajamine oli, aga siis lisandus veel trauma. Ei mitte psühho- vaid täitsa harilik füüsiline trauma. See aga muutis mu mõneks ajaks lonkuriks, mille tagajärjel iga natukesegi liikumist nõudva asja sooritamiseks tavapärasest kõvasti kauem aega kulus.

Alustama peaks ehk sellest, et naistevastlapäeval avati Paldiskis suure pidulikkusega Maxima kauplus – pidi II küll juba jõuluks lahti tehtama, no aga hea, kui naistepäevakski jõuti:) See aga tähendab, et kaubandushuvilised linnaelanikud nüüd muudkui meie maja eest läbi voorivad. Ning I päeval oli vooriv rahvamass mdgi eriti suur.  Jalutan mina siis kaunil naistepäevaõhtul Keefalontuga, kui 1 vanemas keskeas proua mulle vastu jalutab (vanast inertsist tahan alati öelda “keskealine”, unustades täielikult, et ise olen ma ammugi juba keskealine ning IIe hulgas on keskikka jõudnud näit. ka endiselt väga nooruslikuna välja paistev identsete kaksikute duo Tegan & Sara – allpool näete ka videot, milles kaksikud juba keskea piiri ületanud on, otsisin seda ekstra taga, sest mõni noore Tegani & noore Saraga video oleks ikka väga eksitav – , nii-et endast vanemate, aga mitte veel pensioniealiste inimeste kohta lihtsalt “keskealine” öelda pole kuidagi adekvaatne).

Keefalontu

 

Et inimesil, eriti vanemail inimesil, on tihtipeale kombeks koerile üsna ettearvamatult reageerida (näit. 1päev kukkus 1 vanem mees, keda meie, inimeste suhtes üldiselt ülirahulik, Donna lihtsalt nuusutas, kusjuures füüsilist kontakti saavutamata, nuuskiva nina & inimese käe vahele jäi silmnähtav vahe, “matte” laduma ning üldse käituma, nagu oleks talle umbes säärde karat) otsustasin Keefaga proua ning tema kannul tulevate IIe poodlaste jalust ära minna. Selleks kavatsesin pöörata kõnniteelt kõrvale, tugevasti kokkutambit lume sekka. Enne kõnniteelt minema jõudmist aga avastasin end ristseliti maas olevat ning tundsin jalas tugevat valu. Samas jalas, mis sai kannatada, kui Berliinis mulle jalgratas otsa sõitis ning ka samas kohas. Ehk siis – õnnetused valivad kehaosi, mida külastada:) Kohutavast valust hoolimata oli mu ainus liigutus haarata Keefal kaelarihmast – et võimalik koerahüsteeria, mida ma ära hoida plaanisin, tõepoolest ka ära jääks. Proua ise oli väga abivalmis, küsis kas kiirabi vaja’i ole & puha. Raputasin pead ning vedasin ennast kuidagimoodi tuppa tagasi.

Berliinist oli mul teadmine, et tegu on nihestusega ning see läheb paari päevaga ise üle, ka siis, kui seda mitte kuidagi ravida. Tuleb ainult nihestet jäsemele rahu anda. Aga see oli ainus, mida ma kuidati teha’i saanud, sest koeriga oli ometigi vaja jalutada & muudki tegevused tahtsid tegemist. Valu oli pehmelt öeldes lihtsalt ropp. Samuti on mu organismil loll omadus, et niikui kuskil tugevam valu tekkib, nii kaasneb sellega ka vappekülm. Kusjuures ma jälestan külmavärinaid.  Õnneks oli samal õhtul ka vastlanaistepäeva tähistamine Larko juures, hea hernesupp ning paar pitsi viina suutsid valu talutavaks muuta ning ka vappekülma tõrjuda. Kui aga olin koju tagasi jõudnud, tuli tagasi ka valu & kui olin mõnda aega vajalikke toiminguid sooritanud, naasesid ka krdi külmavärinad.

Öö polnudki kõige hullem, kuid tundub küll, et elevantseks üles paistetanud jalg tõi kaasa ka mingi kogu keha haarava palaviku, ehkki see tundub ebaloogiline. Nimelt higistasin ma öö otsa nii kohutavalt, et hommikuks oli madrats umbes järvestunud. Päeval endal polnud väga viga – jalg oli paistes, xaliku käimise asemel oli mingi krdi komberdamine, aga see’i takistanud näit. puid ladumast (jällegi – tglt. poleks tohtinud sellist tegevust ette võtta, aga missa teed, kui vaja on). Kõige tobedam, et sokk ei läinud jalga ega tulnud ka ära, miska pidin pidevalt Kati abi paluma.

Aga veel päev hiljem oli jalg küll paistes, kuid sokki sai juba suuremate komplikatsioonideta peale & maha tõmmata, valu eriti ei olnud & isegi komberdamine’i kukkunud kõige jubedam välja. Arvestades kasvõi seda kohutavat vahejuhtumit, mis sügisel Agulirebast tabas, on lausa häbi oma tagasihoidlikke läbielamisi üldse kirjeldada (mis ei takista mind seda siiski tegemast, nagu näete:)) Praegu, kus ma neid ridu kirjutan, on jalg veel paistes ning lonkamisest pole ma ka veel päriselt lahti saanud, aga asjad liiguvad selgelt paremuse poole. Seega usun, et peagi hakkan ka kajandama jälle nagu x & kohus, lonkamisest tingit ajapuuduse tagajärjel ei peaks enam miski ära jääma.

Inimese kehalisusega haakub aga seegi, kuidas eile hommikul kuulsime Katiga rongis 2 gümnasistipiigat vestlemas võitluskunstide teemal. 1 õbluke (võitluskunstide harrastajad on enamasti eksitavalt õblukesed, osates endast jätta hapra & kaitsetu mulje, mis patriarhaalšovinistidele nii kangesti meeldib:)), suuresilmne, heleroosaks värvit küüntega ning üldse petlikult leebe välisilmega neiu seletas IIle, et “No mati peal ma tihti murran IIl käe- & jalaluid ning tõmban liigeseid lahti. Ehkki ma seda ise üldse’i taha, aga ikka murran. No siis ma katsungi hästi ettevaatlik olla, aga tema (jutt käis mõneti ebaeetiliselt käituvast trennikaaslasest) otsibki siis nõrgemaid vastaseid, nagu mina olen, sest ma’i taha väga julgelt esineda, sest mdu murran jälle kellelgi mõne kondi ära”.

Täitsa hirmus lugu, tea kas julgebki enam edaspidi keskkoolipiigade seltskonda sattuda – vat kui annavad tappa:) Meenub ka 1 lugu 90date uljast algusajast. Lugu, mida ma teile tõenäoliselt juba varem pajatanud olen, aga oletame siis, et repetitio mater studiorum est. 2 pungiplikat, kellega ma ise jummala hästi läbi sain, seletasid mulle särasilmi, kuidas nad 1le suvalisele kutile rämedalt tappa olid andnud ning mingi suht tühise asja eest veel (kui koguni mitte hoopis ilma põhjuseta). Tol hetkel tundsin ma südames ikka siirast heameelt, et mina nende piigadega nõnda hästi läbi saan:)

Huvitav, mis neist vägivaldseist pungipliksidest praeguseks saanud on? Küs. jääb vastuseta, sest ma’i suuda meenutada enam ei nende päris- ega hüüdnimesid. Aga kahtlustan, et küllap igati ontlikud kodanikud:) Põhjendamatut vägivalda mittesalliva isikuna tahaksin täiesti teada, mis noid piigasid tol eluperioodil nõnda vägivaldseks sundis, aga nagu juba öeldud, jääb see info minu jaoks ilmselt igavesti saladuseks.

Mitte, et ma tõmban siin paralleele nende plikside & tõesti täiesti legaalselt võitluskunste õppiva ning (nagu tema enda lausestki nähtub) pigem heasüdamliku keskkoolipiiga vahele. Olgu säherdune ülekohus minust kaugel ära.

Aga &h, varsti tulevad uued amatsoonid, lõhuvad harjasmati ära & annavad kõigile mehile tappa (see on iga patriarhaalse mehe õudusulm, mida, nagu minu pealt näha, kardavad aeg-ajalt ka patriarhaadivastaselt meelestet mehed; mis parata, atavisme leidub meil kõigil:))

 

Scott Feldsteini foto

 

Seth Sawyersi foto

 

Dottie Mae foto

 

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s