Mina Berliinis. Kaader mu enda filmit videopildist.

Eile sain ma lõpuks ometi aru, mis on see, mis mulle ajakirjanikutöö juures tõsiselt meeldib. Sain aru, mis tüüpi ajakirjanik olen. Ning miks mulle meeldib üle kõige töötada igasugu tippkohtumisil ning rahvusvahelisil suurüritusil. Asi pole sugugi selles, et need toimuvad välismaal. Asi pole selles, et seal näeb lähedalt selle maailma vägevaid. Asi pole isegi mitte selles, et seal on palju kolleege erinevaist väljaandeist, mille tõttu tekkib 1st küljest meeletu solidaarsustunne. IIst küljest ajab iga1 nohisedes oma asja ning võimalik on isegi väga karm konkurents – parema inteka nimel ollakse valmis ikka kolleegile sõna otseses mõttes varba peale astuma või teda tõukama, koguni tõsiste vigastusini välja. Samas on situatsioon ambivalentne, sest näit. telefonilaadijate jagamine &ms. on täiesti üldine ning tundub mõeldamatuna, et keegi sellest keelduks. Aga kuigi see kõik on tore, pole see peamine. Peamine on Developing story & plenty of liquor!:)

Eile juhtusid xaga Jaapani maavärin & AK 55 sünnipäev. Viimane tähendas, et pärastlõunal lubati töötajail töökohal legaalselt alkoholi tarvitada ning veini oli varut piisavalt. Maavärin tähendas aga, et igaks saateks oli põhjust kirjutada uus lugu – ma üritan alati igaks saateks loos midagi muuta, ent alati see’i õnnestu, uut infot lihtsalt ei tule või polegi käsiteldaval teemal enam midagi uut öelda. Muidugi vb lihtsalt muuta lauseehitust vms. aga labasel tehnilisel pongestamisel pole mu meelest mõtet, mingil hetkel hakkab see oma kistuses tunduma suisa idiootsena. Kui uut pilti juurde tuleb, siis peab seda ikka kasutama, aga jällegi – olemasoleva pildi labasel ümbermonteerimisel, et saada “uus” lugu pole ka nagu sügavat mõtet. Kuid nüüd oli pidevalt nii pildi kui info juurdevool. Ning mitte ainult – enamasti oli saate alguseni veel ka krdi vähe aega ning kõigega oli kiire. Seda juhtub mdgi praktiliselt igal tööpäeval paratamatult, sest välismaiseil professionaalseil telepildivoogudel on loll komme alla sadada üsna vahetult enne saadet (ilma pildita teatavasti televisiooni ei tee:)). Nii et tegin suure kiiruga tööd pidevalt muutuva & juurdetuleva info tingimusis, hoides sealjuures organismi alkoholitaset pideva “sumina” seisundis.

& siis mul plahvatas – see ongi see, mis mulle teletöö juures meeldib! See ongi täpselt see teletöö või üldse ajakirjandus, mida ma teha tahan. Lahendada pidevalt juurdetuleva info kiire edastamise võrrandit meeldiva ebakainuse tingimusis! Enamasti juhtub see asi aga välismaal & peamiselt suurte tippkohtumiste või ka valimiste raames.

Seal muutub info väga kiiresti, samas on pressiruumi külmkapid täis maitsvat toitu – sa tunned, et sinu eest hoolitsetakse! Kohvi on ka volilt, vala ainult välja, palju tahad. Alkoholi mdgi külmkapis pole, aga pressile korraldatavail lõunasöökidel voolab alko koskedena ning 1ki reporter ei jäta kasutamata võimalust paar pudelit kõrvale toimetada. Neid ei trimbata ära sugugi aga mingil vaiksel puhkehetkel, vaid justnimelt pärastlõunaste lugude kirjutamise ning “reportingu” kõrvale. Ma tean, et tervislikud eluviisid oma kohutavat võidukäiku kõikjal teevad, aga siiski pole ma rahvusvahelisil üritusil seni õnneks eriti tihti kohanud anomaalset nähtust nimega “ajakirjanik, kellel pole isegi mitte kell neli pärastlõunal tulukest silmas & lõhnu juures”.

Niisiis – mõõdukat stressi tekitav pinge, põnevad arengud, tunne, et sinu eest hoolitsetakse, sa oled vajalik & piiramatu alkohol – need on need, mis töö ajakirjanduses minu jaoks huvitavaks ning loominguliseks muudavad. Selliste situatsioonide pärast ma seda teha tahangi. See on ka see, mida pidasin silmas, kui ütlesin, et “ajakirjandus on mu jaoks võimalus jätkata teismeliseiga pärast ülikoolist eksmatrikuleerimist”:)

Ma saan aru, et iga päev nii elada’i saagi. Alkoholivaba rutiin on vajalik kasvõi selleks, et särasilmse alkohoolse pinge juures vb krdi kiiresti läbi põleda (vb. ka ilma alkota – kunagi töötasin ma seitsmepäevase töönädalaga ning ilma puhkust võtmata, nüüd ei ole ma selliseks pingutuseks küll enam valmis – ning ööd ei kulunud tollal sugugi mitte alati magamisele, vaid ka joomisele & muule huvitavale tegevusele, ennäe – noorusest tulev hea füüsiline seisund annab mõned privileegid:)). Aga mitte ainult töötada, vaid ka elada on siiski mõtet nende päevade nimel, kui on constantly developing story & plenty of liguor!:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. gaal ütleb:

    Adrenaliin on selle narkotsi nimi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s