Victor Tsoi, vocalist of Kino, in 1986

Image via Wikipedia

Pühendan selle sissekande Luiksile , kes ei jõudnud seda iialgi ära oodata, vaid siirdus hoopis loomingulisele puhkusele. Need Ultramelanhooli liikmed, kes seda sissekannet loevad (& mõni kindlasti loeb), saavad kindlasti ropult nalja, sest minu arusaamine nende loomingust erineb kahtlemata koledal kombel sellest, mis nad ise mõtlesid. Ehk siis – panen oluliste märksõnade & tglt. abs. kõige tõlgendamisel puusse ning kaugemalegi veel. Vabanduseks & enda kaitseks võin öelda vaid nii palju, et ega mul erilist retseptsiooni olegi, ainult impressioon:)

Meetod on siinkohal jõletumalt tähtis, sest meetodi puudumise taga see sissekanne nii õudsalt kaua seisiski. Tahtsin seda juba ammu kirjutada, aga’i teadnud, kuidas seda teha. Siis eile mul plahvatas ning täna tegin teoks. Võtsin Ultramelanhooli II plaadi [materjal], pistsin pleierisse ning kuulasin teel Tlnast Paldiskisse, Balti jaamast kl. 17.02 väljuva reisirongi I vagunis. Teekonna jooksul jõudsin helikandjat kuulata umbes 1,5xa (aeg pleier kinni panna oli siis, kui plaat oli IIt raksu jõudnud palani “meie sinu vastu”.

Rongisõidu jooksul jõudis ilm oluliselt muutuda – pilves & sombusest selgeks & päikesepaisteliseks, kusjuures tegu oli madalal paistva oranži õhtupäikesega.

Neil 1,5l kuulamisel üritasin kuulatavasse suhtuda kui millessegi võimalikult uude ning maksimaalselt unustada kõik varasemad kuulamised.

Aga et 1 raksuga’i suuda ma kõiki assotsiatsioone kirja panna, ilmub see järjeloona ning vahele jääb kahtlemata ka uusi kuulamisi, mis tekitavad uusi assotsiatsioone. Saage sellest esialgse kogemuse hägustamisest aru nii, et see peabki nõnda olema:)

Lugu ise ehk etüüd rongisõidu & Ultramelanhooliga ehk assotsiatsioonid

Prototüüp
tüdrukud ja poisid
kõrvad kõlarite vastu
suveöine pimedus
on otse eetris

Mingi teema on sel bändil augustiga – kui kuidagi üritada määratella, kuhu UM-i siinse plaadi suvve asetuvad lood täpsemalt paigutuvad, siis see on ainult & veelx august. Liiga mainimisväärne on selleks suveöine pimedus. Kevadel tulevad valged ööd ammu enne suve, nii et arvesse tuleks veel ka varane september – minu jaoks on see pöördumatu & täieõiguslik varasügis, aga tunnistan siin demokraatlikult ka IIsuguseid arusaamu – kuid augustit mainitakse ka täiesti otseselt. Siiski mitte veel selles loos, deklaratiivses avalöögis.

August ja Ida-Euroopa on 2 selle plaadi kaheldamatut märksõna, see spetsiifiline Ida-Euroopa olustik. Vb ju öelda, et mingit Ida-Euroopat pole olemas, sest on 2 õhurikkumat riiki: Eesti & Tšehhi Vabariik ning siis terve trobikond sumbunud konservatiivse või isegi passeistliku õhustikuga maid. Kuid mingi teatav ühtne kultuuriline ruum hõlmab siiski kogu seda postidablokilikku-postsovjetliku kupatust. Ning see on hästi ära tabat, kuidagi väga täpselt iseloomustet sel plaadil. &h see maailm, milles siin liigutakse, tuleb mulle tuttav ette, see on minu planeet & siin on asju, mida Lääne-Euroopas ei tunta. V.a. Soome & Austria, mille autorilaulude tekstides olen ka täiesti äratuntavalt tajunud just sedasama maailma (Sksm on lähedane, aga nõksa-nõksa IIe suunda juba siiski, kusjuures Iisrael on jällegi täpselt sama värav, aga siin on asi N-Liidu juutide emigratsioonis mdgi, kes on teatava kult-i sinna kaasa viinud & juurutanud.

Ning see “tüdrukud ja poisid, kõrvad kõlarite vastu” kõlab mulle sama deklaratiivselt kui Viktor Tsoi “Перемен требуют наши сердца,
Перемен требуют наши глаза”, ehkki seal “suveöine pimedus on otse eetris” asemel hoopis “Электрический свет продолжает наш день”. See on miski, mille ma ära tunnen, millega ma oskan ennast samastada (ehkki aeg on vahepeal 20 a-t edasi läinud & inimesed ju hoopis IId v.a. Raoul Kurvitz, kellele ainsana saab ette heita minu põlvkonnakaaslust:))

Ehkki tglt. on “prototüüp” “Перемен!”ist sootuks leebem siiski, puudub viimase hüüumärkki. Kohe astub sisse aga ka 1 albumi läbivaist sümboleist “šaht”, siin lunastuslik, samas postmodernistlikult risoomne rajatis, mille kaudu pääseb miskipärast Ilt maa alla laskumise läbi taeva. Arvestades suveöist pimedust ning assumptsiooni, tekkib paratamatu allusioon Trubetsky “Kosmosesügisega”, kus
Me lahkume lõikuskuu viimasel reedel
Ja siinsetel nurmedel siinsetel teedel
Meid tõesti ja tõesti siis näha ei ole
Meid enam ei olegi siin

IIlt ei saa unustada, et augustis tähistatakse Maarja ihuliku taevavõtmise püha, nii et assumptsioonitemaatika on igal juhul aktuaalne niikuinii (ei tea, palju see vb olla Trubetskytki mõjutanud)

Kuulan laulu Ix Balti jaamas, valgus on veel päevane, pilvealune & suhteliselt sombune, minu rong seisab alles, aknast paistab naaberteel kössitav elektrirong. IIst xa aga väljasõidul Keilast, täiesti selge õhtuga, kus madal päike jätab teravaid & pikki varje ning peamiselt valitsevad erinevad oranžid toonid. Millegipärast räägitakse ikka “väsinud sügispäikesest”, ehkki oma värvipaletilt ei erine märtsipäike septembripäikesest väga. Mdgi valitsev olustik (1l juhul täies lehis, kolletuma ning muidu värviliseks kippuvad puud, IIl veel lumi & muu talve järelvägi) muudavad koloriiti. Ent teatav väsinud toon on nii 1s kui IIs päikeses (&h ma tean, et tglt. on ainult 1 päike meil siin kogu aeg:)). Teatav toon, mis vb tunduda inimesile kuidagi pateetiline või isegi traagiline. Ning taolisest oranžist valgusest tulenev pisut traagilisusele kalduv tonaalsus sobib visuaalseks taustaks “prototüübile” – palale, mille tegevus toimub küll suvel & kus öeldakse lohutus olevat “lookas üle maa nagu madalrõhkkond”. Siiski arvan siin ära tundnud olevat teatud meeleolude sarnasuse.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

4 responses »

  1. Taliesin ütleb:

    Noh, minul paigutus näiteks “Kirjastus [pimedus] Tallinn 1972” küll ikka 31. detsembri õhtusse ja 1.jaanuari algusesse – uueaastaöö augustisse paigutamisega on mul küll raskusi.🙂 Seega päris augustiplaat see (mu jaoks) ikka ei ole.
    (kuigi näiteks samal plaadil olev “Indiviid tõuseb üksinda” mainib küll kella kolme öösel, aga miskipärast assotsieerub see mul alati uduvihmase oktoobrihommikuga nii umbes kella ühteistkümne paiku päeval – nii et miks ei või uusaastahommik ka augustis olla, ma arvan, et mulle see näiteks päris meeldiks)

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Aga ma’i üritagi öelda, et kogu plaat asetuks augustisse, ütlen, et “kui kuidagi üritada määratella, kuhu UM-i siinse plaadi SUVVE ASETUVAD lood täpsemalt paigutuvad”:)

  2. gaal ütleb:

    Tead, endale hästi ei istu, kui V.Tsoid üritatakse kellegiga võrrelda või tema loomingut kuidagi lahata. See lihtsalt ei allu analüüsile, nagu ei allu ka shamaani loits miskile dekonstrueerimisele.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      1)A kust ma pidin teadma?:)
      2)Ma’i võrdle Tsoid kellegagi vaid kedagi Tsoiga, mis on 1 II asi. Kui Jumalat ei saa võrrelda inimesega, ei tähenda see, nagu’i võiks inimest Jumalaga võrrelda:)
      3)Aga päriselt mulle’i meeldi puuslike tegemine ehk kellegi-millegi asetamine analüüsist väljapoole. Sealh. ka religioosse kogemuse & šamaani loitsu, Tsoist rääkimata:)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s