Grape-Shot: 1915 English magazine illustration...

Image via Wikipedia

Mulle maitseb šampanja või täpsemalt vahuvein. Ega selliste tõeliste šampanjade jaoks nagu Bollinger või Heidsieck mul ju raha ole. Kiirmeetodil valmistet “šampanjasid” jälle eriti ei taha juua – kui neil ka pole seebimaitset, ei ole nad enamasti teab kui mekitavad ikkagi. Pealegi kipuvad need kõik reeglina magusad olema, mulle aga kehtib šampanja puhul sama, mis veini puhul üldiselt – mida kuivem, seda parem. Nii siis jäävadki üle ainult naturaalsel meetodil aetud vahukad, mis paraku šampanja silti kanda’i tohi, sest et nad Champagnes kasvanud viinamarjust teht pole. Näit. Kataloonia cava on selline & saksa sekt, suviseks janukustutamiseks sobib suurepäraselt fresita ning Austraalias & Ukrainas pruulitakse ka väga asiseid vahukaid.


Erilisiks lemmikuiks on viimasel ajal kujunenud rieslingupõhine sakslaste Fürst von Metternich ning siis juba eelnevalt mainit Fresita. I vastavalt talvisel ning II siis suvisel ajal. Et rahaga peab koonerdama, tuleb iga x, kui vahuveiniostuks läheb kindla peale välja minna, mistõttu ülejäänud vahuveinla on jäänud kahetsusväärselt thlpnta. Kurb, et nõnda jäävad avastamata uued maitsmisrõõmud & leidmata uued lemmikud, aga pole parata.  Varasemast ajast on minu (& ka Kati) abs. lemmik Rondel Extreme Brut, aga seda enam Eestist saada’i ole – ilmselt oli ekstreemkuiv vahuvein eestlaste kui pigem magusate vahukate austajate jaoks ikka liig mis liig.

Aga šampanjaga paraku kaasneb 1 imagoloogiline seik, mis pole just kiita. Küllap aimate juba, mis just. Eks pange kokku sõnad “šampanja” & “vasakpoolsus” ning vaadake, mis assotsiatsioonid teil tekkivad. Loomulikult – šampanjasotsialist! See kõige kirutum sotsialistitüüp (paljude parempoolsete hinnangul mdgi mingeid muid sotsialiste üldse olemas ei olegi:)) – neetud filister, kes kõneleb kaunite vasakpoolsete ning töölisliikumist toetavate fraasidega, eelistades seda teha mugavas, poonit põrandaiga ning ahjuküttega, salongis, ülikond või koguni smoking seljas, pokaali mõnusa šampanja juures samasuguste rohkem või vähem edukate & kõrgesti harit sõprade seltskonnas.

Mingit aega vb šampanjasots küll minna kaasa tõsise rev. liikumisega, kui aga asi jõuab sinnamaale, et peaks mõnes vett tilkuva laega betoonpunkris tööliskl. tuleviku nimel kannatama, nälgima, karuseis tööpükstes ning üldse viletsais rõivais külma käes värrama &ne, siis ta reeglina leiab, et ei, see pole ikka minu jaoks, las seda teevad IId. Need, kellel on kaotamiseks rohkem ahelaid. Mina tõmbun tagasi kod. mugavusse, 1kõik kui vähe või palju mul seda siis lõppeks on, limpsin šampanjerit ning rahuldun teoreetilise toetusega rõhutud kl-de võitlusele helgema tuleviku eest.

Kõige totram on see, et ega ma saagi sellisele kriitikale kuidagi vastata. “Mina” eelmises lõigus on tõepoolest mina. Jah, ma olen selline, mugav siidikäpast kontorist, kes pmst toetab vasakpoolseid ideid & paremat maailma, kelles aga täiesti puudub selline vägi, mis muudaks ta vastupidavaks vihmas & rahes, raskeis oluis, söömata & magamata, ikka tööliskl. võitluse eest väljas. Ning loomu poolest kaldun ma toetama kultuuri- & ühisk. ilminguid, mida peetakse kodanlikeks, väikekodanlikeks koguni. Salongis šampanjapokaali või siis piibu & portveiniklaasi taga istudes on maailmaparandamisel kindlasti ka mingid tulemused, aga mitte nii head, kui tubleil karastunud töölispoistel, kes end ranges askeesis ühisele võitlusele ohverdavad.

No & ega ma teagi, mida peaks sellega ette võtma. Iseloomu muutmine on 1 tänamatu tegevus ning pealegi pole teada, kasse üldse millegi mõistlikuga lõppeb, nii et seda ma kindlasti tegema’i hakka. Aga äkki siis peaks aususe huvides, sest mulle nii kangesti meeldivad salong & šampanja, hakkama hoopis parempoolseks? (Samas miks peaks – parempoolsus on enamasti tihedasti seotud protestantliku moraaliga, mis rõhutab tööle ohverdamist, põlgab vaba aega & naudinguid & seega laidab tglt. ka šampanjat?) Kuid parempo0lsuse juures ei köida mind abs. mitte miski, ma’i ole kohe kuidagi parempoolsete argumentidega nõus. Seega – loll lugu, minu loomuses on olla vteilt vasakpoolne, armastades šampanjat. Ainus tee on šampanjasotsialisti tee, tegelase tee, keda põlastavad kõik tõsised tegijad nii vasakult kui paremalt. Ohh, häda & õnnetust.

Teatavat lohutust siinjuures pakub teadmine, et eks olnud ju ka Semper & Tuglas šampanjasotsialistid, ka Barbarus. Sütiste aga oli suisa šampanjakommunist. 1940.  juunivalitsus oli suuresti šampanjasotside valitsus (kusjuures sinna valitsusse’i kuulunud 1ki kommunisti – need tulid hiljem, alles ENSV I valitsusega). Samas kangastubki siin ähvardav oht – vt. missuguse jama need šampanjasotsid kokku keerasid, poleks neid olnud, jäänuks ära ka Eesti kugistamine N-Liitu (nimetatagu seda okupatsiooniks või ärgu nimetatagu, minu kindla veendumuse järgi igatahes Eesti vabatahtlikult N-Liitu ei astunud, vaid inkorporeeriti sinna sunniviisiliselt , ütlen seda, sest mõned mu vasakpoolsed sõbrad usuvad siiralt Eesti vabatahtlikku liitumist N-Liiduga, ehkki ka nende meelest polnud N-Liit üldse mingi tore koht & ammugi mitte vasakpoolsuse eeskuju – sestap on segaduste vältimiseks igal Eesti vasakpoolsel mõistlik kuulutada, milline tema hoiak Eesti liitumise osas on ning mina olen seisukohal, et vaba tahet seal polnud, oli sundus). Seega – neid salongis šampanjat rüüpavaid sotse’i saa üldse usaldada, eriti ei tohi neid mitte millegi juurde lubada, sest keeravad ilge jama kokku, mida pärast mitu inimpõlve õgima peavad. Nojah, sellist häda & õnnetuse tingimust mul küll vaja poleks.

&h vaevaline on see šampanjasotsialisti elu ning täis süümekaid. Tuleks siis nüüd vähemalt tuntud šampanjasõber Ellom & lohutaks mind natuke:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

9 responses »

  1. notsu ütleb:

    Käkke võivad rumalusest kokku keerata mitmesuguse maailmavaatega inimesed, ei ole see mingi šampanjasotside privileeg, ammugi mitte kohustus.

    A mis vasakult ja paremalt tulevasse põlgusse puutub – äkki põhinevad mõlemad va puritanismil? et õige inimene teeb tööd ja näeb vaeva, mitte ei naudiskle? ainuke erinevus selles, mille nimel arvaja arust tööd tegema ja vaeva nägema peaks.

  2. Manjana ütleb:

    aa kui inimene ise teab, kes ta on, siis pole teistel ju enam midagi iriseda. nood, kes räägivad, kuidas nad barrikaadidel võitleks ja õigel hetkel kõhuvalu vabanduseks toovad, on pigem pahameelt väärt.

  3. libarott ütleb:

    “Champagne socialists unite”
    – Briti kolumnist Francis Wheen jõuab samal teemal mõtiskledes õige lohutavate järeldusteni.

    Socialism is about a fuller and richer life for everybody, and God knows there’s plenty of good cheap wine about today.
    (mis on siinkohal küll tsitaadi tsitaat)

  4. Oudekki ütleb:

    Minu arvates on tarbimisharjumuste järgi inimeste klassideks jagamine ning tarbimisharjumustele klassiteadvuse ehitamine üks läbinisti kodanlik tegevus. Ettevõtjatele kasu ka, sinusugused intellektuaalid hakkavad mõtlema, et äkki “tublid karastunud töölispoisid” keelavad sul šampanja ära ja siis igaks juhuks sa barrikaadidele ei lähe ka… Sõltumata sellest, et keegi midagi keelama ei ole tulnud.

    Aga kui mina panen kokku “šampanja” ja “vasakpoolsuse”, siis hakkab minu kõrvus kõlama antifa – ja mitte ainult kitsalt antifa, sest vasakpoolsus on nagunii antifa – meeleavaldustel nii tihti kõlav loosung: “se un fascista muore? Champagne! se non muore? [se un fascista è vivo?] Molotov! Champagne! Molotov! Champagne! Molotov! /Kui fašist sureb? Šampanja! Ja kui ei sure [kui on elus]? Molotov! Šampanja! Molotov! Šampanja! Molotov! /

    Muide, “peen” seltskond ju ka kirtsutab vahukate peale üldse nina ja leiab, et need on ikka “teise kategooria veinid” struktuursete mittevahuveinide kõrval. Noh, mina sellesse päriselt ei usu, aga ma arvan, et see ka osutab, et šampanjat ja kodanlust ei ole tarvis tingimata ühte pokaali panna. Ah jaa,
    näiteks Lambrusco on ka “vahukas”, aga puhas töölisvein, ka täitsa kuiva saada (ja muide, suur suur osa Emilia veinidest on frizzanti).

  5. notsu ütleb:

    Mul tuli täna muide selline mure, et oleks tahtnud proovida, kas suflee kõrvale on tõesti nii hea vahuveini juua, kui räägitakse, aga vahuveini polnud. Isegi midagi sellist polnud kodus, millest spritzerit teha.

  6. Punane Hanrahan ütleb:

    Lambruscot, kusjuures, tehakse reeglina kiirmeetodil. Aga sellest hoolimata tahaks IIt täitsa proovida kunagi, sest sinu maitset ma usaldan;)

  7. notsu ütleb:

    Misse kiirmeetod on?

  8. Punane Hanrahan ütleb:

    Loe alljärgnevast itaalia meetodi ehk Charmat’ protsessi kohta. Miskipärast kipub itaalia meetodil valmistet vahukail olema jube seebimaitse. Eriti muidugi Riia vabriku toodangul, aga ka muil.

    http://en.wikipedia.org/wiki/Sparkling_wine_production

  9. Oudekki ütleb:

    PH, Lambruscot võib juua ainult Emilias, väljaspool on tal muidugi “seebimaiste”. Kui külla tuled, siis ma teen sulle ekskursiooni kohalikesse “vahukatesse” ja sunnin sind oma sõnust seepi keetma🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s