Three Colors: Blue

Image via Wikipedia

Kahtlemata avaldab valguse ööpäevane käik mõju ka inimese mõtlemisele. Pean võimatuks, et nii oluline välistegur mõju’i avaldaks. Seega on ka päeva & öö vaheldumise erinevused laiuskraaditi kindlasti inimeste mõtlemist ning toimimist kujundavaks omaduseks. Ehk – eri kantide inimesed mõtlevad & toimivad erinevalt, evivad erinevat kult-i mh. ka seepärast, et päev & öö nende kandis kuidagi IItmoodi vahelduvad.

Meil siin on kombeks suvel valged ööd & talvel pimedad päevad. Mu meelest on see miski, mis peaks tegema inimesi sisemiselt vabamaks, samas muutma neid ka individualistlikumaks. &h, olen tuttav uurimistööga, kus tõestati eestlane olevat kollektivist, kes ainult peab ennast individualistiks, usub individualismimüüti sisemiselt individualist olemata. Kuid süvakollektivistlike rahvaiga, näit. hiinlasi & jaapanlasiga võrreldes on meie kollektivism ikka pinnapealne. Ning ka meie individualismimüüti, usku oma individualismi peab ju miski toitma, see peab millelgi põhinema, millestki tulenema.

Ning 1, mida siin näen, on too valgete ööde & pimedate päevade asi. Valged ööd annavad inimesele ju suurepärase võimaluse ise otsustada, millal on tema jaoks päev, millal õhtu, millal hommik. Ta’i sõltu siinkohal tglkst ööpäeva ajast, ta on oma päeva peremees. & talvel on IIpidi – et valge ajaga niikuinii kõike vajalikku ära teha’i suuda, siis on paratamatu pikendada päeva mõlemale poole. Ehk siis – jälle on suht savi, mis akna taga toimub, niikuinii on ühtlaselt pime, inimene ikka ise otsustab, millal päev, millal öö.

Kevad & sügis on siis ainsad ajad, mil loodus tõesti mingi oma rütmi peale surub. Ning praegugi näen – enda pealtki – kuidas selle valitseva rütmi raames pigem valmistutakse eelolevaks vabaduseks, mitte’i lasta end orjastada. Minu endagi õhtu lükkub järjest hilisemasse aega, ehk siis tegevused, millega kesktalvel alustasin umbes 4-5 ajal pärastlõunal, on juba sujuvalt libisenud kuhugi 7-8 kanti. Häda mdgi selles, et loodus pole minu soovidele järele jõudnud, nii pean ma pimedas ajama mingeid asju, mida ma sugugi ei tahaks pimedas ajada:)

Siin vb küll öelda, et näe – a-aegade rütm ju on. Kevadel hakkab päev pikemana tunduma, kõik tegevused kaugemasse õhtusse lükkuma, tulles talveks kenasti varasemma aega tagasi. &h see on. Siiski ütlen inimese vabaduse oma päev ise koostada & looduse ettepandust mitte väga sõltuda siinsel laiuskraadil ikkagi olevat suure.

Parem vastuargument on hoopiski, et nõnda tundub elu meie laiuskraadidel moodsale inimesele. Varasem inimene tajus asju ehk hoopis vastupidi – tähendas valgete ööde aeg meie esivanemaile ju kindlat põllutööde orjust, mil polnud õieti aega maha sülitadagi. Talvel, jah, siis kui pime oli – siis võis ka puhata. Aga suvi oli 1 hirmus Kurjuse Ema teenimise aeg, ei muud. Ööpäeva liigendamisest polnud mõtet mõeldagi, ei liigendunud seal miski, kõik 24 tundi kadusid kangeks põllatööks & vähekski veel jäi. Sellest orjusest päästis alles sügis ning pimedate ööde saabumine. Ehk siis esivanemaile võis valgus tähendada orjust, pimedus vabadust.

Kuid eks vahe moodsa & varasema aja inimeste mõtteilmas ole mujalgi maailmas suur ning siit väidan, et igas geograafilises piirkonnas tähendab ka moodne inimene midagi muud kui IIe piirkonna moodne inimene. Et piirkonniti oleme nüüdisaegseks saanud, varasemast erineva maailmataju omandanud ikka eri viisidel. Ehk taas see kuulus lause, et kes arvab teksapüksid & mcdonaldsi olevat paikkondlikud erinevused ning vastakadki maailmataju & kirjeldamise viisid ära kaotanud, see arvab ikka väga lihtsustatult ning targem tal uuesti arvata.

Seega vb meie võimalus oma ööpäeva omatahtsi liigendada, välisest valguse rütmist hoolimata, ikkagi anda meile enesekindlust & iseteadvust, teadmist, kuidas me ise oma asja ajame, ise oma peremehed oleme. Teha meid sõltumatumaks ning individualistlikumaks.

Lõppmärkusena veel, et mingi hämardumine toimub meil ju ka valgemailgi ööl. Selle ümbrusse jääval ajal – mida rohkem kevade või sügise poole seda enam lööb xaks põhjalikuma või pealispindsema hämaruse peale. Meenub 1 suveöö Hiiul. Kati oli kuhugi sõitnud, viibisin 1i kodus ning hirmutasin end Zbigniew Preisneri muusikaga filmile Trois couleurs: Bleu, teatavas hämaruses vb see anda metafüüsilise maali meeleolu, kuidagi üsna õõvastava alatooniga. See õõv püsis veel kaua ning tolle leevendamiseks kuulasin Viktor Tsoid & Kinod, mis tundus õõvajärgselt samuti eraxselt metafüüsiline, täis varjat tähendusi & 10eid xi süvamõttelisem, kui see mulle harilikult tundub (ehkki see mulle harilikultki süvamõtteline tundub).

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s