Cover of "Hounds of Love"

Cover of Hounds of Love

Nikerdan siin tasapisi juba järgmise Öölendurite saate kallal, kus kõne all Kate Bushi olulisimaks peetav plaat Hounds of Love. Olengi seda sissekannet kirjutades ettevtlk mitte panemaks siia kirja neid mõtteid, tõiku & seiku, mida kavatsen saates endas kasutada, et mitte potentsiaalse kuulaja huvi enne saadet juba hajutada, vaid vastupidi, seda pigem suurendada:) Aga mõned mõtted hakkavad mind alati selle albumiga seoses kiusama ning Öölendurid pole nende jaoks paslikuim platvorm, seega avaldan need pigem siin.

Nimelt oli tolle, 1985. ilmunud plaadi produtsent Kate Bush ise & tal oli kasutada pea piiramatu eelarve (päris põnev, kust ta selle sai:)), miska võis ta seda plaaditervikut luues teha pmst. kõike, mis ise tahtis (suurim võimaliku vabaduse mõõt, maksimaalne eneseteostus!). Ning ta ajas rangelt oma rida, materialiseeris oma mõtteid, väljendas seda, mida tahtis väljendada ning nautis oma sõltumatust rahva ootusist. Teostas iga looja unistust öelda välja tõesti seda, mida ise välja öelda tahad, otsimata kompromisse suurema müügiedu nimel. Aga mis sama oluline või veelgi olulisem – ta ütles kõik (nii muusikaliselt kui txtiliselt) välja täpselt nii keeruliselt, nii komplitseeritult kui ta ise tahtis. Igasugune “narodniklus” oli talle selle albumi loomisel võõras, mitte sugugi ei lähtunud ta pmst., et rahvale kõneledes peab kasutama seda keelt, millest rahvas aru saab, et peab keerulisi tõdesid väljendama tingimata võimalikult lihtsalt & arusaadavalt. Ei sugugi. Tema txtd on kohati üli-intellektualiseeritud, jäädes krüptilisekski ning nende raskestimõistetavuse tõttu on need läbi aja põhjustanud ka mitmeid vääritimõistmisi.

Ning mis oli tulemus? Kas 1 nurgatagune nišiplaat, mida nauditakse vaid intellektuaalide salongides või siis nohikute nurgatagusis või mõlemas või siis ehk mõlemas, aga peale selle veel mõne teadmisist & mõistmisest pakatava niši keskel.

Ei sugugi! Tegu on 1 kõigi aegade kõige edukama plaadiga. Albumiga, millega Kate Bush 1 elegantse sõrmenipsuga kukutas pjedestaalilt Madonna Like A Virgini. Albumiga, mille kuulsaimaks looks (ning Kate Bushi kogu loomingu hulgas kuulsuselt IIks) sai Running Up That Hill (A Deal With God), mis on plaadi ühtlasi ka krüptilisim, raskestimõistetavaim pala. Laul, mille sõnum ettevalmistamata kuulaja jaoks ikka väga segaseks jääb. Seesama laul naudib populaarsust nüüdki, üle 25 a. hiljem ning sellest on tehtud ohtralt covereid, neist tuntuim vast Placebo oma (kellele ma küll ei taha hästi andeks anda, et nad loo algse, ehtsa uue laine kõlapildi kuskil tee peal lootusetult ära kaotada on jõudnud).

Niisiis – kompromissitu intellektuaalsus (õieti küll intellektuaalsus, mis ei otsinud kompromisse ega ka hoidunud neist, sest õigupoolest ei pakkunud vastuvõtu soodsus & masside poolehoid või selle puudumine loojale siinkohal üldse mingit huvi, olles miski, mida tõesti vb iseloomustada sõnaga “ebaoluline”) leidis hulkade laialdase poolehoiu. Paradoksaalne juhtum. Miski, mida nagu kuidagimoodi poleks saanud juhtuda, aga mis ometigi juhtus.

Ning see pole ainus x. Sarnaseid juhtumeid leiab nii pop- kui muu kultuuri ajaloost veel. Kui me algsest näitest väga kaugele’i taha eksida, siis kasvõi 70-dail õnnestus progebändidel õige tihti edetabeleis ikka üsna kõrgeile paigule lennata. Tõsi jah, seda progerocki hiilgeaega ongi takkajärgi hakatud pidama üsna anomaalseks nähtuseks. Ning 90-daist & 00-daist ma taolist intellektuaalsuse triumfi enam ei mäleta (mitte, et ma tollaseid muusikaloojaid kuidagi vähemintellektuaalseks peaks, ei, nende hulgas on olnud & on ka praegu väga tugeva intellektuaalse sõnumi esindajaid, aga justnimelt taolist kompromissitust, taolist “olen &h tark ning ega te pole kohustatudki minust tingimata aru saama” hoiakut pole hiljem enam kohanud – ikka on silmanurgast kiigat võimalikult avara auditooriumi poole).

Aga &h – Kate Bushi juhtum näitab selgelt, et ka väga komplitseerit sõnumi edastamisel ei pea olux olema tingimata selline, nagu Kadri Tali iseloomustab situatsiooni Eesti kontserdielus: “Kui saalis on rohkem vaatajaid kui laval, siis on juba kommerts”. Kompromissitult keeruline sõnum vb leida ulatuslikku poolehoidu. Ent mis on taolise saladusliku edu aluseks ning miks see enamasti ei õnnestu, jättes keerulisemate sõnumeiga tgljad kas friigilikult nurka nokitsema või siis püüdlikult “rahvakeelt” või muid kompromissivõimalusi otsima?

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

6 responses »

  1. notsu ütleb:

    See, et “Tristram Shandy” sai kohe bestselleriks, pani mind samadel põhjustel imestama, kuigi ma kirjutasin selle 18. sajandi publiku eripära arvele. See, mis sa siin kirjutad, sisendab optimismi.

    • V.A. ütleb:

      18. sajandi kirjanduse publikuks, ma mõtlen “Tristram Shandy” suguste tekstide publikuks, olid ikkagi n-ö haritud seisused (sks k: gelehrte Welt, elegante Welt, gebildete Stände jms). Ega see publik väga suur ei olnud. Väga suur vahe oli publikul, kes luges seda laadi kirjandust, ja sellel, kes luges nn rahvaraamatuid (näiteks tolleaegset eestikeelset kirjandust, niipaljuke kui seda 18. sajandil üldse oli; põhimass tuli muidugi 19. sajandil, ja eks suur vahe oli ka sellel, mida mõni Kreutzwald oma lõbuks luges, ja sellel, mida ta n-ö rahvale kirjutas).

      Aga “Hounds of Love” on üks väheseid vinüüle, mis mul on.

  2. ep ütleb:

    mul tekib jällegi see küsimus, et mis Tristram Shandis nii väga diipi on. suht kerge meelelahutus ju, ohtrate vihjetega siia ja sinna, seda küll, aga loetav ka ilma neid tundmata. no umbes nagu Pratchett, mida loevad ju samuti laiad rahvamassid, ka need, kes drägonit ei mängi.

    aga algse teema juurde tagasi tulles, siis minul on kohati nende sügavale intellektuaalsusele pretendeerivate asjadega see probleem, et mõte võib ju diip olla, aga kui tehniline teostus välja ei kanna, siis ei jõua kohale. ses mõttes, et näiteks kui kirjutada väga mitmehäälne ja keerulise harmooniaga koor või motett, siis saab kuulaja selle kõlatäiusest aimu vaid siis, kui esitajad selle perfektselt ette kannavad. mis esitab kõrgemaid nõudmisi esitajatele, aga võimalik ka, et näiteks ruumi akustikale, helitehnikale jms pisiasjadele. ja siis võibki juhtuda nii, et nautida suudavad seda vaid need, kes sisuliselt noodilehte lugedes oma peas muusikat kuulevad.

    • Ramloff ütleb:

      Noh, aga see ongi point. Kõik kolm osapoolt: looja, esitaja ja kuulaja peavad olema võrdselt tasemel.

    • notsu ütleb:

      “Tristram Shandy” on kerge ja lõbus ja nii edasi, aga ma millegipärast ei usu, et laiad massid midagi nii postmodernistlikku praegu meeleldi loeksid – solvuksid juba esimese musta lehekülje peale ja ütleksid, et see on mingi purkisittumine jälle.

  3. ep ütleb:

    ma tegelikult tahtsin viidata pigem sellele et keeruline ei pea ilmtingimata olema raskesti vastuvõetav. ehk siis keeruline muusika ei pea olema ilmtingimata selline, mis eeldaks kuulajalt sama põhjalikke muusikateadmisi nagu loojalt ja esitajalt. mu meelest klassikaline näide sellest on Brubecki Take Five, mis on ühelt poolt nagu suht keerulise rütmiskeemiga (viie peale rütm), aga samas võib ka muusikahariduseta muusikalemb seda järgi vilistada ilma keerukust märkamata.

    ma hakkasin mõtlema, et vbolla on laiade masside seas populaarse keerulise kunsti tunnuseks mitmekihilisus. et on keskesti omastatav pealmine kiht ja selle all üht-teist ka neile, kes süveneda viitsivad.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s