Peaksin tglt. lõpetama Öölendurite txti kirjutamist – sain üle koera, peaks saama ka üle saba, õhtu ka vaikselt jõuab ning tegemist veel küllalt palju (ehkki kurjuse ema on sel nädalal 1 ühiku võrra vähem kui algselt plaanis). Aga tuli kange tahtmine pisut vestelda 1e juhuslikult leitud luuletuse üle ning teatavasti on parim viis kiusatusest võitu saada sellele järele anda:)

Tri-mantra (to be hissed or groaned at any unfriendly hill)

In my world,
The water is cold,
The wind is hard,
And the road never ends.

In my world,
There are no losers.
Only competitors
still on their way,
And spectators
waiting to be inspired.

In my world,
Victory is not weighed in gold,
But in determination and courage.

In my world,
There are no boundaries,
No limits,
There is no end.
Every day is the last day of my life,
And the first.

In my world,
The word “can’t” does not exist,
And nothing is impossible.

(Olivier Blanchard)

&h, mdgi, see on harrastusluuletus. Harrastussportlase harrastusluuletus. Ma’i tea, kui levinud on taoline maailmas, Eestis üsna haruldane. Meil sportlased ei luuleta & luuletajad ei spordi või kui spordivad, siis ei afišeeri seda oma poeesias – nii pole kombeks. Juhan Sütiste oli arvestataval tasemel tennisist, aga tema luules ei kohta me sellest midagi – või kui kohtame, siis ei oska aru saada, tema vbl otse tennisest saadud elamused võivad olla seal kirjas, aga varjatult. Uuemal ajal olen 1 ängivastase poetessi kajamist lugenud ka tema trenniskäikude kohta, harrastussport ju seegi – aga tema luules pole seda nagu täheldanud (tõsi küll, tema uuemat luulet pole vist avaldatudki kuskil veel, äkki seal on mingeid spordilisi vihjeid?).

Nõnda’i saa selle luuletusega ümber lükata ka levinud teesi, et “kõik sportlased on lollid”, sest alati saab pareerida “näh, ta ju harrastussportlane, ei ole “päris” sportlane, need viimased on lollid puha”. Ma’i arva, et sportlased oleksid tingimata targad. Minu kogemus ütleb, et sportlaste hulgas on nagu mistahes muul elualagi esindet äärmused & keskpaik – sportlasi on ahastamapanevalt vaimuvaeseist tüüpidest kuni silmatorkavalt vaimurikkaini välja (viimaste hulgast ei saa mainimata jätta boheemlast, snoobi & kultuurielu nautijat Martin Padarit; Martin, kui sa seda lugema juhtud, olgu see siis väike minupoolne hommage sulle:))

Luuletus kõneleb siis kogemusist või seisundeist mida autor oma lemmikala – kolmevõistlust – harrastades kogeb ehk tajub. Seda lugedes tajun ise kummalist konflikti. 1st küljest näitab see autorit justkui tüüpilise patriarhaalse machona. I salm on tüüpiline stiihiaga heitlemine, mis teeb mind alati ettevaatlikuks, tekitades tunde, et kohe kamandatakse mind ka mu mugavast tugitoolist kuhugi loodusjõude taluma & taltsutama. Sest ebamugavais oludes virelemine, “enda proovilepanek” on in, mugavuse lembimine out, ehkki enamik inimesi tegeleb miskipärast rohkem sellega, mis on out, selmet tegeleda in-olevaga. Samas minu tutvuskonnast heitleb stiihiaga & paneb end proovile kõige radikaalsemal viisil Fideelia, kuid ei ole teda xagi kohanud oma taolisi hoiakuid kellelegi peale surumas (& mis peamine – ta nõustub minuga suhtlema, ehkki olen nõrgem & pehmem, lausa sültjas mees, kes ei kavatsegi kellekski muuks hakata:)). Eks see ole intelligent inimese asi, need saavad aru, et siin maailmas on iga1ele midagi ning mis venelasele hea, see sakslasele mürk, kui vene vanasõna tsiteerida.

Ning viimane salm – taolised hoiakud panevad mind ju suisa vihastama. Mismõttes “word can’t does not exist”, mismõttes “nothing is impossible”. Lõhnab nagu ohtlik ajupesu, kus inimene pannakse uskuma silmnähtavalt võimatut. Meie maailmal on piirid, neid vb ju üritada laiendada, aga väita nende olematust on mu jaoks juba mõneti liiga ülbe žest. Jällegi tajun seda mõneti torkena enda pihta a la “sa saad kõik, mis tahad, kui vaid tõsiselt pingutad, higistad & verd sülitad”. Vat ei taha tahtmagi sellisel juhul, tahtke & saage ise.

IIlt on siin äärmiselt sümpaatseid seisukohti, mis on sellised, mida olen pigem harjunud pidama naiselikeks, pehmeiks. Ning mida ma ise täielikult jagan.

In my world,
There are no losers.
Only competitors
still on their way,

Väga sümpaatne ju. Kui üldse millegi kallal iriseda, siis selle, et miks peab üldse võistlema – isegi kui kaotajaid ei ole- äkki saaks kuidagi ilma. Samas vb 1 stroof sisaldada nii naiselikku kui mehelikku alget:
Victory is not weighed in gold – naiselik, pehme, aga edasi But in determination and courage – selgelt mehelikukspeetavate printsiipide rõhutamine.

Aga eriti sümpaatseks teeb selle luuletuse mu jaoks eksistentsiaalne tõdemus:
Every day is the last day of my life,
And the first.

See kütab tõesti südame soojaks ning paneb andestama kõik, mis muidu võiks tollele poeesile ette heita. Taoline ajaliste raamide uljas kõrvaleheit on küll üsna leierdet, ent oma siinses ilmumises suudab mõjuda helgena.

Lõpetuseks: ambivalentne, aga siiski hea, päeva parandav,luuletus.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s