George Frideric Handel lived most of his adult...

Image via Wikipedia

Eile levitati fb kaudu YLE uudist, et barokkmuusika pidada Hispaanias moes olema. Uudist lugedes selgus küll, et otse suurmoega tegu pole, ainult 1 vähe pirakam nišš IIte nišikult-de hulgas.  Asi seegi. Eriti arvestades uudises rõhutatut, et barokkmuusika võidukäik või niši kiire kasv, kuidas soovite, jätkus majanduskriisist hoolimata. YLE uudis ise kõneles rohkem Helsingi barokkorkestri edukast kontsertreisist Hispaanias.  Aga siiski vb unistada ning eelneva info valgel ei tundugi see unistus väga teostatamatuna, ajast, mil barokk on arvestatav subkult. Loomulikult kõigi subkult-le omaste tunnusiga – et see’i ole ainult teatav muusikamaitse, või isegi huvi ajastu vastu, vaid väljapeet elustiil. Niipalju, kui barokne elustiil meie maailmas üldse võimalik on. Ning loomulikult ka barokne rõivastumisstiil & muud välised tunnused. Ehk võiks tulla aeg, mil barokkareid on tänavail vähemalt samapalju kui rokkareid ning minusugune’i tohiks end üldse enam barokkariks nimetada – tõsised barokkarid naeraks ta armutult välja:)

Olen viimasel ajal isegi sageli juhtunud lugema kirjutisi, milles väidetakse, et kuigi tänapäeva inimese mõttemaailm pole barokkajastu inimese mõttemaailmale teab mis sarnane, on seal teatavaid ühisjooni, mille tõttu barokk-kult. kõnetab meie aja inimest rohkem kui hilisem kult. k.a. koguni suurem osa XX saj. kult-st. & mitte ainult, vaid praeguste 10ndite värskete kult. nautijate jaoks on barokk lähedasem koguni suuremast osast XX saj. popkult-st. Seega vb oodatagi sissekande sissejuhatuses kirjeldatu sarnast tõsist baroki taastulekut – et barokk meie ajal ei piirdu mõningate motiividega sisekujunduses ning barokkmuusika keskmisest suurema tarbijanišiga, vaid barokk saab kas valdavaks või vähemalt arvestatavaks kultuurinišiks. Või koguni peavooluks. Viimane mulle’i meeldiks – kuivõrd peavool ju sellepärast peavool ongi, et seda järgib valdav hulk inimesi (kas ühisk-s tervikuna või teatavais vanuserühmis), ning sinna valdavasse hulka kuulub juba äärmiselt erisuguseid, seinast-seina indiviide, siis on peavoolustumise paratamatu kaasnähtus peavoolustuva ilmingu teatav devalveerumine vähima ühisnimetaja alusel. See muudab peavoolu reeglina väga igavaks (tahtsin lisada, et üldiselt talutavaks, aga’i – paraku pole peavool minu jaoks seda sugugi mitte alati, ilmselt olen ise kogu oma eklektilisuses & hoolimata oma sümpaatiast kommertskult-i paljudegi tahkude vastu siiski juba loomult liiga peavoolukauge isik). Minu unistus baroki tagasitulekust on see, et barokist saab suurim peavooluväline nišš, arvestatavaim alternatiivkult. Või ei pea tingimata sedagi mitte – piisab selle tugevast nähtavalolustki.

Mõnes mõttes on baroki taastulekus ka häirivat – on kirjutet, et praeguste 10dite inimesele meeldib Händel rohkem kui romantikud või XX saj. heliloojad seepärast, et Händel on väga efektne ning tänapäeva inimene jahib efekte, talle meeldib efektirohkus, õieti tundub see talle ainumõeldav. Efektijaht vb aga viidata pealispindsusele, süvenemispüüde puudumisele ning see oleks juba väga kurb.

Samas näitavad minu isiklikud vtlsd, et tänapäeva inimese altisusega barokile on nii & naa. Barokkmõtlemine on väga simulaakrumikeskne, tehislikku eelistatakse alati loomulikule, naturaalsele, see on vaikimisi, koguni pmst. parem. Meil on ikka veel vastupidi, simulaakrumit põlastatakse; ehe, loomulik, naturaalne on eelistet, looduslähedus on au sees, lausa kultuslik. Kõik see viitab pigem barokivastasile suundumusile.  Mõtteviis, mille kohaselt on kanalihast valmistet pirnid paremad nii kanalihast kui pirnidest, sest viimased on ometi labaselt loomulikud, I aga rafineerit simulaakrum, tundub mulle panevat tänapäeva inimese pigem ehmatusest õlgu võdistama.

Jan Steen kujutab oma maalil barokkivat elustiili täies hiilguses.

 

II häda on see, et ühisk. näikse liikuvat hedonistlikust faasist askeetlikku, mitte vastupidi. Barokk kui äärmiselt hedonistlik kult. järelikult ei saa juurduda, sest barokk ei tunnista enesepiiramist, loobumist.  Mitte ilmaaegu pole ma oma sissekandele pannud seda pealkirja, mille ma sellele pannud olen – see ajastu barokkis täiega!:)

III häda puudutab vähemalt Eestit – ma’i tea, kuidas mujal Läänemaailmas sellega on. Aga siin vb küll öelda, et paljude just hedonismile kalduvate, epikuurlike natuuride jaoks vb barokk seostuda natuke valede asjadega. Meil on ju barokk-kultuur osa sellest “klassikalisest kasvatusest” või “klassikalisest haridusest”, mida isegi 1ki käsumeelne kristlane oma lapsile’i keela. Pigem vastupidi – isegi soodustatakse seda. Kuskil Meiekirikus või mõnes veel hullemas passeistlikus võrgukeskkonnas möllav papa’i keela oma lapsukesile kindlasti barokk-kult-i tundmaõppimist. Pigem vastupidi. Seda soodustatakse. Loomulikult läbi valede filtri.

Barokkajastu langeb passeistide armastet üldise “kuldse mineviku” sekka, kui olid x & kombed, “kõik teadsid oma kohta” , paastu ajal liha’i söödud, üle 4x a-s ei seksitud ning homod tapeti halastamatult Kristuse suuremaks auks. & barokk-kult. on miski, mis seostub tüütute viiulitundidega, sealkõrval aga ka mõtteviisiga, mille kohaselt “söögilauas istutakse sirge seljaga”, “koolitunnis hoitakse käed laual”, “abielueelsed seksuaalvahexad on saatanast”  & “iga x, kui sa masturbeerid, tapad sa sellega mõne ingli”. Ehk siis – barokil lasub teatav passeistlik pitser, mis annab barokk-kult-le tglkle risti vastupidise märgi. Ajastu, millega võrreldes suur & kuulus XX saj. seksuaalrev. on hale lalin, tundub mingi vagaduse verstapostina.

Eks sellise mõtteviisi kultiveerimiseks mõningat alust vb leida näit. kasutades ära Bachi isikut (ma küll kahtlen, kas ta oma 13 last sai ainult 4x a-s seksides, aga mine sa tea), kes oli väga religioosne isiksus ning kirjutas ju ka peamiselt kirikumuusikat. Kas ta nüüd otse passeistlikus mõttes vaga oli, seda takkajärgi kindlaks ei tee, aga mingite eriliste kõlvatusiga kah silma’i torganud. Ehk siis tema elulugu on vastuvõetav mitte ainult kodanlikule, vaid ka otse passeistlikule moraalile.

Kuid on siiski võimalik, et tõde tglkst barokist – lokkava promiskuiteedi, rafineerit “kõlvatuse”, äärmise komplitseerituseni ulatuvate kõikmõeldavate naudingute ajastust, saab üldiselt teatavaks (mina ju tean seda & tead ilmselt ka sina, kallis lugeja) ning leiab suuremate hulkade poolehoidu. Et kasvõi vastukaaluna askeetluse poole suunduvale ajastule tekkib mässuliste hedonistide rühm, kes avastavad endale südamelähedasena just baroki. Ning kohvikute ette hakkavad kogunema žaboid & puuderdet parukaid kandvad noorukid, barokiklubisid tekkib nagu seeni pärast vihma ning iga1e juures neist tegutseb vähemalt 3 barokkorkestrit või siis väiksemat koosseisu. & korterikoosviibimisil tõmbab mõni osaleja välja plokkflöödi & käristab paar albinonit:)

Vbl juba praegu kogunevad kuskil keldris või mõnes vanematekodus noored, et 1koos barokkhelindeid kuulata ning barokk-kirjanduse üle arutada, ajastukohast riietust kanda, veini juua ning rafineerit naudinguile anduda. Kirudes endamisi, et nad seda siiski suht vaevaliselt peavad tegema, sest barokklosse ning muud asjakohast keegi nende käsutusse ju’i anna. Aga see-eest on nad täis tungi teha vähesega palju. Meil ongi ju demokraatlik ajastu ning see on hea – järelikult, kui meil pole barokiaja kõrgklasside rikkust (mida paratamatult ei saagi kõigil olla), siis simuleerigem seda, sest simulaakrum on ju so baroque🙂

Ehk juhtub see juba praegu kusagil Kivimäel või hoopis Väike-Õismäel või Karlovas vms. Just praegu, selsamal hetkel. Kui see nii on, siis on mul kahju, et ma’i saa ise olla seal & praegu, ent ma annan endale aru, et olen juba liiga vana saamaks olla või isegi kõlbamaks olema igal avangardi eelpostil.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

6 responses »

  1. notsu ütleb:

    Ma ei alahindaks tegelikult ka barokiaja asketismisuunda. Minu arust oli sel ajal äärmiste kannatuste vastu sama suur huvi kui äärmiste naudingute vastu. Ja samuti ei alahindaks ma tolle aja vagadust. Võrreldes keskaja väheharitud masside poolpaganliku katoolse oikumeeniaga esines, ma arvan, tnp mõistes vagadust siis kindlasti rohkem. Arvesta, et nii reformatsioon kui vastureformatsioon üritasid siis täie hooga üksteist üle trumbata, kumb on õigem.

    • Ramloff ütleb:

      Ehk on kõige täpsem ütelda, et barokk oli tänase maailmaga võrreldes palju paksemate värvidega ja radikaalsem – nii oma hedonismis kui asketismis?

      • notsu ütleb:

        Nii ma ehk isegi ütleks.

        Praegune postmodernistlik vool meenutab mulle muide hoopis pigem rokokooesteetikat. Või siis vastupidi – 18. sajandi kirjanduses meenutab õige mitu asja postmodernistlikku esteetikat. Ja ka tänapäeva lihtsuseesteetika istuks 18. sajandisse, mõlemad ju tsivilisatsioonist kergelt tüdinud inimese lihtsusemängud.

        Aga üks baroki tunnus on minu arust ka pessimism. Üks mu tuttav kõneleb sellest ajast kui barokipohmellist, mis pidi renessansi optimismipeole paratamatult järgnema. Alles paistis, et kõik läheb aina paremaks ja siis põmm, usu- ja muud sõjad, nõiajahi kõrghooeaeg ja kehv ilm ja ikaldused.

        • Punane Hanrahan ütleb:

          Hmm, minuteada moodsas kunsti- & kultuuriteaduses rokokood omaette stiilina enam ei käsitella, vaid liigitatakse see vastavalt maitsele kas hilisbaroki või varaklassitsismi alla.

          • nodsu ütleb:

            Moodsast kunstiteadusest ei tea ma midagi. Klassitsism on minu pilgu jaoks üldse pigem kalduvus kui ajastu – see klassitsismikalduvus lööb mõnel pool välja ammu enne 18. sajandit. Nt Itaalia tantsuõpetajal Carosol, kelle repertuaar liigitatakse tänapäeval üldse renessansi alla, jookseb silmaga nähtav veelahe 1581. aastal ja 1600. aastal välja antud raamatu vahelt – uuema raamatu uudistantsudest polegi näha, aga kui ta on mõne vana raamatu tantsu uude üle võtnud, siis on ta selle kõvasti klassitsistlikumaks disaininud (sümmeetrilisemaks nii ajas kui ruumis).

            Kui ma sedasi vaatan, siis on tglt kogu aeg 16. sajandi lõpust või koguni keskpaigast kuni ütleme poolde 18. sajandisse välja (ei ole täpselt süvenenud) selline aeg, kus ühest otsast lööb välja barokne, st ebakorrapärane, kohati lausa inetuse esteetika ja teisest otsast klassitsistlik, st harmoonilisust ja sümmeetriat eelistav esteetika. Kogu aeg kõrvuti – Monteverdi on Palestrina kaasaegne, Rubens on Poussini kaasaegne, Calderón on Corneille’ kaasaegne.

            Aga ajaloolastele või vähemalt ajaloo populariseerijatele meeldib paraku üht stiili kindlate aastaarvudega paari panna. Tantsuajaloos räägitakse Prantsuse 17.-18. sajandi tantsust kui “barokktantsust”, samas kui see on oma esteetikalt nii puhas klassitsism kui üldse olla saab. Too niinimetatud 16. sajandi lõpu “renenssanstants” on kõige oma asümmeetria ja kohati ebaelegantsete käikudega sellest hulga baroksem.

  2. kganna ütleb:

    Paraku kisub vist populaarsex mitte barokk, vaid parokk (vrdl ‘piidermeier’). Mine vaata mõnd uusrikkaid teenindavat mööblipoodi, kui aru ei saa. Või meenuta, kuidasmoodi kõlas ‘Mootsart’ mobiiltelefoni midina.

    Tänapäeva teismelised on muide oluliselt kummalisemad & neid ei saagi yhese nimetaja alla liigitada. Meil siin eile oli yx 17. synnipäev (& minu oma Sa mäletad, mäletad kyll, kingitus leeninilt & tagajärjena akende klaasimine;) ): kypsetati lasanjet & leiba, lauldi shalom alechemit, portali mängu lõpulugu (now these points of data make a beautiful line, we’re out of beta, we’re releasing on time), yellow submarine’i, internetist leitud ääretupiinlikku väärastist ‘my native land, my joy delight’, donna donnat nii inglise kui ka jaapani keeles, traditsioonilis-omaloomingulist ‘my brains have gone over the ocean, my brains have gone over the sea’, greensleevesi & loco roco mängu tunnusmeloodiat. Midagi vist veel.

    Täiesti kaine peaga. Parim kild mu pubekate suust: ‘Te täiskasvanud olete ikka imelikud, teid tuleb puhta täis joota, et te laulma hakkax!’

    Ma arvan, et zhaboodega barokkareid neist ei saa. Aga alotv sihtgruppi ka mitte . . .

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s