Ma’i taha 1ki sissekannet kirjutada sunni xas, vaid ikka vastavalt inspiratsioonile. Ma nimelt usun inspiratsiooni olelusse. Ning mitu päeva polnud mul inspikat UM-i teemal edasi kirjutada, kuid siis 1täkki tuli. Kuid ohh häda – just siis rabas Kurjuse Ema mind täiega rajalt maha. Kui siis õhtul tekkiski aeg sissekannet kirjutama hakata, oli pea juba pudruks väsinud ning mingist vaimurohkemast kirjatööst poleks niikuinii midagi välja tulnud. Olen aru saanud sama probleemi vaevavat IIigi. Ent täna katsun UM-i [Materjaliga] edasi jõuda – olen seda albumit juba niivõrd palju erinevail rongisõitudel kuulanud, et lootusetult segi on kõik need sõidud omavahel nüüd küll. Kaua niiviisi jätkata’i saa – rongis UM-i kuulamine muutub rutiiniks ning rutiin teadagi pärsib vaimurohket & teravat analüüsi (iseasi, kas ma viimaseks üldse suuteline olen mdgi:), aga seda otsustavad juba lugejad).


Kirjastus [pimedus] tallinn 1972 tuleb sujuvalt prototüübi järel, pausi 2 loo vahel pole, mis peaks nagu viitama nende 2 vaimsele terviklikkusele, kokkukuuluvusele, samas muutub rütm järsult kiiremaks – ehkki ka “kirjastus” on pmst aeglane lugu siiski. Aeglane, hüpnotiseeriva ning pisut ärevusttekitava rütmiga. Selline vaikse ärevuse kultiveerimine on ilmselt taotluslik, moodustades osa pala väljapeetud filmilikust meeleolust, mis juhatatakse sisse iga-loll-saab-ka-aru meetodiga ehk siis Tõnu Mikiveri filmijutustaja või pealelugeja toonil lausutud pala pealkirjaga. Samas viibki see mõtted juba ajastusse, kus Tallinfilmis veel taolisi narraatoriga filme tehti või siis ka välismaiseid filme dubleeriti (enamasti ei jätkunud iga osa pealelugemiseks näitlejat, nõnda luges kõik osad enam-vähem erapooletu narraatorihäälega sisse 1 & seesama näitleja).

Eksperimendi alguses, I rongisõidu ajal hakkasid “kirjastuse” I sõnad peale just siis, kui rong Lilleküla hruštšovkade vahelt läbi sõitis ning polnud veel jõudnud stalinistliku kvartalini. “Jah” mõtlesin mina “Neis majus palas kirjeldet sündmused toimisidki, kõigis neid, oli vähe paiku, vähemalt harit inimeste elus, kus taolist poleks toimunud”. Toimus mugav stabiilsus, stagnatsioon, mille halbu omadusi on küll laidet & laidetakse edasi ning tulebki laita – olen kaugel kirjeldamast N-Liidu stagnatsiooniajastut kui midagi pos-t, see siin pole nõukanostalgia – samas ei saa eitada selle stabiilsuse olulisust, mis ta inimesile andis. Ehkki vaid vähesed olid valitseva oluxaga päriselt rahul ning olev õhustik pakkus mitmesugust distressi, võttis seesama õhustik oma muutumatuses maha mõned IId stressitegurid. “Ja on kindel see, et midagi ei muutu”, see kindelolu mõjutas kahtlemata kõigi tollal elanud inimeste teadvust, hoolimata sellest, kas nad tollesse kindelolusse suhtusid hästi või halvasti. Stabiilse elu puhul isegi halbades oludes langeb automaatselt ära terve suur probleemide hulk ning nii mõtleb stabiilseis, muutumatuis, stagneerunud oludes inimene IImoodi & pöörab tlpgi mujale, kui väga dünaamilises & mobiilses ühisk-s tegutsev liigikaaslane. See on fundamentaalne mõtteviisi erinevus. Et iseseisvuse taastamisele järgnenud a-d on Eestis olnud justnimelt äärmiselt, kurnavalt dünaamilised ning äärmiselt kõrge sotsiaalse mobiilsuse langus algas vähem kui 10ne a. eest (jõudes küll kiiresti välja sisuliselt IIe seina – mitte kellelgi pole veel a-id või isegi a10eid asja neile ametikohile, kus meie põlvkond või -konnad ees laiutavad ning vaeva näevad oma positsiooni betoneerimiseks või kui üldse kuhugi nõustuvad liikuma, siis ainult “kõrgemale”) ei suuda taolise stabiilse ajastu inimese kombel enam mõelda mitte keegi. Seega – me’i mõista enam n-aegset inimest. Ka tollal elanud inimesed ise’i ole suutelised enam oma tollast “mina” mõistma, ei suuda end lülitada samamoodi mõtlema, nagu see siis käis. Siiski suudavad paljud oma tollast mõtlemist rohkem või vähem adekvaatselt meenutada, ehkki selline meenutamine’i ole kindlasti taastamine – liiga tugevasti on teadvus muteerunud.

Tundub, et selle pala ümber läheb pikemaks heietamiseks:) Seetõttu katkestan siinkohal, sest ka järgmine objekt juba minu järele karjub ning jätkan kunagi edaspidi.

Et eelmisest palast prototüüp kirjutades ma helinäidet üles ei riputanud, siis parandan oma vea sedaxa & asetan sellegi siia lõppu – ehk siis, järgnev lugu peab loogiliselt olema “kirjastuse” ees, kellel veel plaati pole & kes seda ka kuulanud ei ole, soovitan tingimata kuulata neid lugusid ka õiges järjexas (ning kindlasti osta endale ka plaat:)):

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s