Nikki Reed at the premiere of Ondine at the 20...

Image via Wikipedia

Pidin kirjutama siin filmist Thirteen & kirjutangi. Eks mind ajenda nüüd pisut ka väljavaade kirjutada oma revu (za/umi kõnepruuk hakkab täiega külge) ruttu ära, enne kui Kober filmi vdta jõuab, nagu ta siin lubas:) See film, õieti küll selle filmi lugu, täpsemalt isegi lugu, mis jääb otse filmi vteulatusest välja, teeb mind õnnelikuks & kohe selgitan miks. Esmalt olgu veel hoiatet, et lugejad ei ajaks segi filme “Thirteen” & “13” tegu on mitte ainult eri filmidega, vaid koguni oluxaga, kus rohkem kui siga & kägu’i saa 2 filmi II-IIsse naljalt suhtuda. Aa & seda ka mdgi, et ega filmi sisus järgnevas vaka alla jää, nii et kes tahab filmi neitsilikkust enda jaoks säilitada, ärgu parem edasi lugegu.

Lugu siis selline, et elab nohikust koolitüdruk omal ajal boheemlikke eluviise harrastanud & seetõttu täielikult rongist maha jäänud emaga, aga mis elu see ka on, eksju. Virelemise kõrvalt suudab murdeealine näitsik siiski olla enam-vähem kooli priimus ning ühtlasi on juba asunud luuletamise hukutavale teele. Vahepeal käib veene nüsimas, et selle virela jõleduse või jõleda virelusega ometigi toime tulla, liiatigi et ema ka endiselt sugugi adekvaatne ühiskonnaliige pole, mis loomulikult veelgi seda ängi suurendab, mille vastu tühidoonorlus sobilik abinõu on. XIII elua. pole aga teadagi ohutu – 1l hetkel sõidab mäss pähe nagu rong vaksalisse, kaasas halvad sõbrad, kes seni vaikse & vagase Tracey otse hukatuse põhja veavad, kus ees ootamas fast life kõigega, mis sel iganes pakkuda – adrenaliinirohkeid vargusi luksusostukeskusist, narkotsi, viina, seksi & võrgutamist . Elu kihutab 100ga, ees ootamas särav & põnev hukatus, glamuurne allakäik, taadi-ralla, pea on täis, veri vemmeldab ning sa tunned end nii neetult elusana, nii neetult elusana, nagu ainult fast life seda pakkuda vb ning millest kooli, kirjandusringi & trenni vahet kõlkuvad korralikud lapsed, kelle ainsaks “kõlvatuseks” jääb suveniirviskipudeli kummutamine 3e peale pärast jäätisekokteilidega klassiõhtut, iialgi aru’i saa:

Kuni kunagi samasugust elu elanud ema hakkab nagu aru saama, et öökullid pole vist need, kellena nad paistavad & teeb kogu kupatusele haledramaatilise lõpu, langedes suudlema oma tütre žiletiarmides käsi (fui, mäherdune labasus!! röögib esteet minus täiega) ning nõnda 1IIe kaelas nutta lahistades nad selle väga hea, ütleksin suisa väga-väga hea, puberteediangstifilmi ka lõpetavad. Võiks ju öelda, et head filmi kroonib hale lõpp, aga minu arust pole see lõpp hale – äkki ma tahan asju nii näha, aga mu meelest on lõpuosa parajalt täidet stseenisisese irooniaga & pealegi on see realistlik – neid täiskasvanuid, kes aeg ajalt dramaatilisse haledusse langevad, lubavad endale ultralabaseid lauseid stiilis “alles nüüd saan ma aru, kuidas sa minu pärast kannatama oled pidanud” (selline lause väärib tagantkäekõrvakiilu, ausõna) & muud taolist, mis selles, kellele need laused sihitud on, tekitab paremal juhul piinlikkust, halvemal vahkviha, neid täiskasvanuid on ikka, leidub ilmselt juba Paldiski linnas paar tükki, Tlnast rääkimata &ne. Polnud nende elu & tegevus kestlik enne dramaatilist stseeni, ei saa ka hiljem olema. Oli see emme siiamaani “recovering junkie” ning selleks ta jääbki – see rekover tema eluajal küll otsa’i saa.

Aga rõõmsaks teeb mind see film hoopis seepärast, et ma olen alati tundnud suurt muret hukka läinud ning eluterve mässu & kõlvatuse rüppe heitnud tglt. ju intelligentsete, loominguliste ning õrna natuuriga noorte saatuse pärast USA-s ning ka Lääne-Euroopas. Siin Eestis oli ajal, kui enamik minu neist sõbrust-tuttavaist, kes üldse otsustasid hukatusest läbi käia, hukka läksid, suhteliselt kerge hukatusest tagasi tulla. Oli neid, kes said surma, aga need saidki surma fast life‘i käigus. Sotsiaalselt heitunuid ei tulnud minu tutvuskonnast pea üldse (Illimar Ingel on vist ainuke ning isegi tema suudab endal kuidagimoodi hinge sees hoida – olen teda ikka vanalinnas kohanud, mind ta enam ära’i tunne, ma pole talle enda isiku meenutamisega vaeva ka näinud), mõni lõpetas Wismaris, aga jättiski joomise maha ning on end karsklasena suutnud vee peal hoida, ega ole üldse mitte mingi kibestunud tüüp ega ammugi mitte hale recovering junkie. Kui kool suure mässamise käigus pooleli jäi, sai see hiljem maha rahunenult õhtukas ära lõpetet – ning tõepoolest, tee ülikooli oli valla, õhtukast samuti nagu igaltpoolt mujaltki. Ning kui kõrgharidus saamata jäi või seda’i tahetudki, siis oli & on võimalik ka täiesti mõnusalt ning inimväärselt edasi elada – ma ise ju selge näide selle kohta.

Ehk siis – Eesti oli riik, kus sa võisid pubekana & hiljemgi rahuga mässata. Rentslis suremise asemel kujundasid sa hoopis oma isikupärase ilmavte ning säilitasid edasisekski eluks tervendava mässumomendi (või jätsid säilitamata). Ning suutsid oma lapsile pakkuda juba veidi IIsugust mikroühiskonda, mistõttu neil nii rajult polnudki vaja mässata, või jätsid sa lapsed hoopis tegemata või mässad seniajani koos oma lapsiga:) Igatahes – sa said “ree peale”. Nüüdses Eestis tundub see reepealesaamine hoopis raskem olevat, aga siiski mitte pmst võimatu. Hooliv toetusgrupp on enamasti kuskil olemas – tuleb see vaid üles leida.

Aga USA on üldse see ühiskond, kus täiskasvanud edukail musterkodanlasilgi on pidev risk “ülikond seljas, lips ees, sirge seljaga näoli mutta kukkuda” (tsitaat T.H. Ilveselt). Ning seal vb küll juhtuda, et võiksid olla näit. geniaalne luuletaja, Idaranniku kirjanduringkondade kangelane, aga parimal juhul vireled mingis trailer parkis ning möödakäijad ütlevad su kohta white trash või midagi sarnast vastavalt sinu rassile. Halvimal juhul vedeled mõnes NY rentslis & poisikesed kusevad sulle peale. Sinna kärvadki. Ning kõik sai alguse elutervest puberteetlikust mässust, mis läks vähe “mägedesse ära” ning mille peale Eesti oluis mõistlikumad inimesed üldse nägusid ei tee (on siin riigiski igasugu moralistlikke idioote &ms., aga kuidagi need enamasti ei takista täiskasvades fast life‘st tüdinud noorel ree peale tagasi saada.

Kui Thirteen näitab, et on võimalik, et on täiesti võimalik. Film on suuresti 1e stsenaristi & osatäitja Nikki Reedi autobiograafia. Filmis mängib ta küll 1t “paha” tüdrukut, kes peategelanna allakäiguteele tirib, aga iseenesest on peategelase kuju maha kirjutet tema pealt. Nõnda ta elaski 12-14-da elua-ni – põletas oma noort elu täiel rinnal, lasi end keskkoolist välja visata & andis muudkui minna. Eriti uskumatu aga tõsi on see, et rentslisse suremise tee pealt toimetas ta kõrvale Hollywoodi filmiseltskond, kuhu mõned tema vanad tuttavad lõimunud olid. Seesama Hollywoodi filmiseltskond, keda meil peetakse külmaks, küüniliseks, üliarvestavaks, hüperegoistlikuks ≠ (huvitav küll, kuidas nad saaksid seda olla, kui pea iga II püüab seal tõsimeeli mõnd globaalprobleemi lahendada või kaitseb väljasurevaid loomaliike või aitab kodutuid koeri ning iga III on püsti kommunist). Nii et suurlinna rentslis lõpetamise asemel jätkas Nikki Reed kaamera ees & taga ning ka punasel vaibal. Olles juba tuntud näitleja, üritas ta isegi keskkooli ära lõpetada, aga leidis, et tema on küll vahepeal muutunud, paraku on keskkool ise jäänud täpselt sama nõmedaks paigaks kui see ennegi oli ning ainu1i seal viibimine ajab südame pahaks. Loll Nikki Reed pole kunagi olnud ega ole ka praegu, nii hankis ta keskkooli lõputunnistuse endale iseõppimise & seejärel eksamite sooritamise teel, nii et praeguseks on temastki keskhariduse õnnelik omanik saanud.

Aga &h – Nikki Reedi lugu on rõõmustav näide, et sellised mässavad tüdrukud, nagu me Thirteenis näeme, ei ole määratud USA suurlinnade rentsleis kodutuna surema, vaid on neilgi võimalus – mitte tingimata selliseks kodanlikuks eluks või siis sitast-välja-tuleku-vireluseks mille vastu nad mässavad. Vaid inimlikuks õnneks & väärikuseks. Võimalus selleks, mida nad oma angstis tglt. leida igatsevad. Neil on see võimalus. Võimalus, mida ma kartsin neil mitte olevat. Halleluuja!:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. mango ütleb:

    loos mainitud Illimar Ingel suri aastal 2010.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s