Eile oli siis Kuku klubis Irwin Art Projekt. Minu jaoks oli see Ix Kukus mõnel kontserdil viibida (ma käin Kukus üldse nii harva kui võimalik – miskipärast on just vanemal kultuuriseltskonnal, sealhulgas tglt. väga kenul inimesil kombeks end just seal halvimast võimalikust küljest näidata ning ma ei taha olla nende piinlike stseenide järjekindel tunnistaja) ning täheldasin, mida tavaliselt ei tähelda. Et kontserdipidamiseks on see paik ikka neetult kitsas – väga hea, et minu propagandale peale Keidi keegi ei reageerinud (Keidi reaktsioonist veidi hiljem), kuulajad-vaatajad ei mahu kuhugi ära & noh nii.

Kui ma Kukusse jõudsin, polnud kontsert veel pihta hakanud & sain veel vahetada paar sõna Lauriga (rahvas tunneb teda juba a-id Uimsina, ma’i harju sellega ära, sest miskipärast pole mina kunagi seda hüüdnime kasutanud ning kuidagi pole see mulle isegi meie ühisest tutvuskonnast meelde jäänud), kes kõneles, et esitamisele tuleb vana materjal mõneti uues seades, aga päris uut materjali ei esitata, sest seda IAP-l lihtsalt pole:). See mulle sobis, sest kuigi ma otseselt nostalgialaksu järele ei läinud polnud mul tuntud laksufännina ka sellise laksu vastu abs. mitte midagi:)

Kontsert iseenesest õigustas mu ootusi täiesti. Ma’i mäleta, mis looga alustati, aga IIna tuli kohe 1 minu abs. lemmiklugusid “Minu vana paks tädi” ning sinna otsa lajatati järgmise abs. lemmikloona \"Aegmagun\". Abs. lemmiklugudest tulid esitamisele veel ka “Laps läbi klaasi”, Kõõm on tunnus, On saast me ümber & E-teod_128.mp3. Viimasega kontsert ka lõppeks. Kahju oli sellest, et esitamata jäid Ood rõõmule & “Vanamutike” – siis olnuks minu õnn täielik.

Sound oli mdgi suht – pardon my french – perses, aga see on Eestis suht krooniliseks muutunud nähtus nii levi- kui süvamuusikas nii et pole põhjust enam imestadagi. Häda mdgi selles, et vanu kuulajaid see eriti ei kotigi, neil ikka hea meel oma lemmikut kuulata, aga uusi pooldajaid nõnda juurde’i võida. Eriti kurb oli, et praeguse koosseisu kõlapildis olulist rolli mängiv viiul halvasti välja kostis st. kohati ei kostnud üldse. Aga mul on kuri tunne, et ega Kukus vist normaalset soundi saavutada ongi praktiliselt võimatu. Häiris mõneti ka see, et kohati kõlas kupatus küll konkreetselt Tom Waitsi mingi Eestimaise kloonina ning kuna Tom Waits on juba pikka aega räigelt ülehaibit, siis ei peaks tglt. kontseptuaalselt & nii hoopis IIsugune asi tema räige kloonina kõlama. Aga need väiksed virinad väikseiks virinaiks, üldiselt oli siiski väga pos. kontsert.

45 minutiga oli kogu kava läbi mängitud. Pärast kuulsin Lauri käest, et bänd oli teinud saatusliku valearvestuse – ise olid nad kava pikkuseks koos improdega & puha hinnanud 1,5 tundi, aga miskipärast osutusid kontserdil kõik lood oluliselt lühemaks kui proovis:) Hakkas juba ringi liikuma kõlakas, et tehakse II sett ka, kus mängitakse samu lugusid IIs järjexs, paraku seda siiski ei juhtunud.

Ajasin veel pisut aega juttu Lauri äärmiselt meeldiva elukaaslase & tema kursaõega, siis tundsin, et kuna mul on öösel vaja veel ära kirjutada Öölendurite 1,5 kuu autoriõigused (äärmiselt nüri töö, 1 2st nürist tööst Öölendurite juures, mis mdu on ju puhas nauding), vajan ma hädasti midagi teravat. Siirdusin siis Tacosse, kus viibimise ajal helistas mulle Keit, kes oli just Kukusse jõudnud ning oma suureks imestuseks leidis peo juba lõppenud olevat. Selgitasin talle siis eelmises lõigus kirjutatut – ühtlasi kasutan siin võimalust vabandust paluda, et andsin lootust muusikaelamuse suhtes, millest sa lõpuks ilma jäid. Aga noh, mina ka’i teadnud, et neil mängides nii tuli takus on.

Liikusin siis Klassikasse autoriõigusi üles vorpima. Otsustasin enne xaks fb-sse vdta, seal käis mingi tugev kampaania kellegi Andrus Veerpalu kaitseks. Tuli meelde, et ta on mingi sportlane, vist suusataja. Siis meenus juba, et mina’i tea spordist muhvigi ning ei tahagi teada, aga vt. naiste tennisest tahan küll, sest seal on Caro, kellesse ma armusin I pilgust (ma ainult I pilgust armungi), kohe kui ma teda kunagi Nimeta Baaris Eurospordi ekraanilt nägin. Siis ma mdgi vahtisin arvutist vahelduva eduga Caro & veel paari daami, kellesse ma samasugusel trubaduurlikul viisil armunud olen, pilte ning muudkui õhkasin. Kui lõpuks end sellelt tegevuselt eemale suutsin kiskuda, oli tund aega sujuvalt läinud ning siis tuli hakata veel autoriõigusi kirjutama & hommikul 5.30 ärgata (mida ma’i teinud, sest taskutelefoni kellal olid enne- & pärastlõuna vahetusse läinud, miska äratuskell ei funganud ning ärkasin loomulikust intelligentsist täpselt tund aega hiljem – õnneks ilma traagiliste tagajärjita, suutsin hoogtöö xas end kiiresti graafikusse tagasi ajada). Persse see kurtuaasne armastus & lahenduseta iha, aga eeskätt persse Veerpalu, ilma kelleta ma seal sedaxa niimoodi konutama poleks jäänud, rsk!:(

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

4 responses »

  1. Keit ütleb:

    Ah, pole vaja vabandada, ise ma tulin liiga hilja😀, teadsin ju küll mis kell nad alustavad. Ma lihtsalt miskipärast eeldasin, et nad venitavad-sumistavad seal kauem (unustades jällekord ära, et tegu neljapäevaga ja kõigil pole nädala sees puhkepäevi).

  2. Larko ütleb:

    Et Sa juba Veerpalut nimetasid, ei saa ma mitte aru, et eilse AK põhisaate 20 esimest minutit olid temale pühendet. Ise oleksin eilsetest uudistest pidanud sootuks olulisemaks Jaapani uusimat maavärinat ja USA föderaalvalitsust ähvardavat sulgemist. Esimeseni tasahilju jõuti kui enne oli Veerpalu väga läbi ja lõhki arutatud, viimasest aga mitte üks silp.

  3. udupea ütleb:

    no kuule Larko, Sa ei kujuta ette kui suure osa eestlaste maailm eile 12 palli värises, Jaapanis toimunud on lapsemäng selle kõrval.
    uus religioon on lausa sündinud – Andruseusk
    kui me usume Andrusesse, võivad kõik Jaapani aatomielektrijaamade reaktorid vastu taevast lennata, meie jääme puutumatuks ja kõik ülejäänud rahvad ka, kes vankumatult Andrusesse usuvad.

    • Larko ütleb:

      Usu või ära usu aga kujutan küll. Olen ju sootuks suuremas mastaabis suusakrahhi Soomes üle elanud. Juba siis olin seisukohal, et suusaskandaalile pööratakse ebaproportsionaalses mõõdus tähelepanu.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s