Väga salalik naine kurdab, kuidas tema avastas, et ta ju ainult endast kirjutab & räägibki kõiksee aeg. Mina üllatun alati, kui keegi sellise kurtmisega esineb, sest no jumal (mul siinkohal kama milline neist, valige endale sobiv) paraku, millega inimene oma eluaega veel mööda peaks saama, kui mitte eeskätt iseendaga tglmisega. Aga see vb mdgi olla minu eripära, minu, kes ma egoismi & individualismi pos-na käsitlen. & egoismi I tunnus pole mitte “isekus” IIga mittearvestamise mõttes (inimene, kes kaasinimesiga’i arvesta pole mitte eeskätt egoist, vaid lihtsalt loll & lühinägelik – sind ümbritsevate inimeste huvide & vajaduste mittemärkamine on sinu ego tuleviku seisukohast väga kahjulik), vaid ikka see, et inimene tajub end eraldiseisvana, omaette entiteedina, saarena, mitte osana mingist suuremast tervikust (st. iga inimene on osa suuremast tervikust küll, ainuke häda, et see tervik on alati & ainult abstraktsioon ning mõeldud korvama inimese nõrkust ise 1inda mitte kõigega hakkama saada ning pole eesmärk omaette, ega ka mitte mingi koht, kuhu “lahustuda”). Millest tuleneb, et ta kontempleerib ikka & jälle enda üle ning näeb kogu ülejäänud maailma & inimkonda läbi ego ning egokontemplatsioonide prisma.

Või noh, mingis osas ma mdgi ei vasta sellele Salaliku naise püstitet kahtlustusele kõigi inimesi kohta. Nimelt ei ole vestlus minu jaoks oluline ainult seetõttu, et ma saan seal takistamatult endast rääkida (see on mdgi ka oluline), vaid mind ikka täiesti siiralt huvitab, mida muil on öelda nende endi kohta. Aga IIe inimeste, ka kaasvestlejate, kohta käiv info on ikka oluline just seetõttu, et sisaldab mingit infot minu enda kohta. Selgituseks – see anda mulle teada, et “mina küll selline’i ole”, või just “mina olen täpselt samasugune” või “mina erinen selles & selles” või “kui mina käituksin nii, siis ma sattuksin samma oluxa”. Ehk siis – kogu ülejäänud inimkond on minu jaoks enesereflektsiooni vahend, nad kannavad eeskätt peeglifunktsiooni, tajun IIi inimesi enda mingite omaduste rohkem või vähem rõhutet kandjaina. Kui ma ütlen, et mind huvitab II inimene, siis tähendab see, et mind huvitan mina IIs inimeses. & egoistina ütlen – te kõik olete mina. Te võite ju arvata, et teie olete teie, aga tglt olete te mina – teis kõigis on mingi minulik joon, mille avaldumist teis ma huviga jälgin, et teha sellest vajalikud järeldused ning olla edaspidi iseendana edukam ning rohkem ise:D

Kui nüüd väga ülbeks minna, siis võiks öelda, et “pole inimkonda väljaspool minu teadvust” aga no ok, päris sellist arrogantsi ma endale’i luba. Sest tglt. puutun ma kokku ainult inimkonna murdosa murdosa murdosaga ning hakata selle põhjal väitma midagi inimkonna kohta on kahtlane. Inimkond jääb paratamatult abstraktsiooniks, seda on tglt. võimatu konkretiseerida ning seega saab inimkonna kui tervikuga käituda ainult 1l viisil – nõndasamuti nagu sa ootad & eeldad inimkonda käituvat sinu suhtes (näit. püüan ma rahaliselt &ms. toetada igasuguseid ÜRO humanitaarmissioone &ne, sest iial ei või ju teada, millal mul endal ÜRO abi vaja vb minna).

Niisiis – mina olen olnud minu huvi peamine objekt ning seda juba sellest peale, kui ma kaela kandma hakkasin. Ehk siis õige ajalõik jääb kuhugi sinna 30-40 a. vahele (sest 10ea-sena kandsin ma juba kindlasti kaela:)). Aga peab tunnistama, et “mina” on siiski selline jurakas, et tema kohta on üsna raske midagi adekvaatset teada saada. &h, kahtlemata tunnen ma end nüüd paremini, kui 20 a. eest, olen õppinud enda kohta rohkem asju. Samas ma ka muutun ajas pidevalt ning kas ma ikka suudan neid muutusi adekvaatselt jälgida? Äkki see, mida arvan teadvat mina kohta, kehtib hoopis minu eilse mina kohta, aga täna on juba kehtetu, ehkki ma selle kehtetuksmuutunud teadmise teadasaamiseks ränka vaeva pidin nägema?

Tahaks ennast paremini kirjeldada, et seeläbi suurendada enda teadmisi enda kohta. Kirjeldamine nõuaks aga küs-i, mulle kuid tundub, et õigeid küs-i enda kohta ma esitada’i oska. Sest kui ma hakkan iseendale vastama, saan aru, et mitte seda’i tahtnud ma enda kohta teada saada, mitte see külg ei huvita mind minus. Nõnda jääb osa minust, mille kohta ma väga tahaks rohkem teada saada, mulle pidevaks saladuseks – sest ma lihtsalt ei oska esitada selliseid küs-i, millele vastates õiget infot kätte saada. Ehk siis – ma’i oska mitte kuidagi alustada eneseanalüüsi mind kõige enam huvitavas osas. Ega see pole imestamisväärne ka, sest ma’i oska isegi sõnastada, mis mind minus kõige rohkem huvitab, ma ainult aiman seda, sõnaita. Aga kuidas sellele “küüned taha saada”, kuidas esitada õigeid küs-i – seda ma’i tea.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s