Foto ise pärineb kaugemast ürgajast ehk 1993. a-st. Viibin kusagil keset Karjalat, Joensuu lähedal ning üritan kõigest hingest orientaalset nägu teha:). Mahakriipsutet haakrist on siin sellepärast, et koos 1 välismaalasest fb-sõbraga protestisime millegi vastu, aga kes see sõber oli ning mille vastu meelt avaldasime, seda enam ei mäleta, ehkki see alles aprilli alguses juhtus. Pärast pole viitsinud mahakriipsutet natsimärki ära koristada, seda enam, et ega ma mingit natside tagasitulekut tõepoolest taha:). Aga lugege kindlasti edasi ka, allpool vähe asjalikumat juttu:)



Lugesin NY Timesist seda lugu ning eks ajanud hirmu peale küll. Pmst. pole mul nartsissistlike tüüpide vastu mitte vähimatki, armugu iseendasse & imetlegu ennast palju kulub ning surgu või sinna juurde nälga ära, nagu legendaarse Narkissosega, kes nartsissile & nartsissismile nime on andnud, läks. Aga siitmaalt lähebki kuidagi pahasti – Narkissos suri oma peegelpilti imetellen nälga & jannu, mitte’i leidnud, et “ma olen nii ilus mees, et lähen otsin kohe mingi tüübi & taon ta sealsamas ära, lihtsalt seepärast, et ma nõnda ilus olen”. Ehk mind hirmutab nartsissismiga kaasnev vägivald, seda enam, et ma’i leia 1ki põhjust, miks peaks nartsissismiga tingimata vägivald kaasnema. Aga mdgi pole vägivald ainus hirmupõhjus – taoline nartsissismi ilmnemine teeb mind murelikuks muidugi. Et kas individualism, mida ma pean tingimata pos. nähtuseks (ärgu unustatagu, et ma olen tõsine Jack Londoni & Bernard Shaw jünger:)), peabki tingimata lõppema nartsissismiga & sealjuures mitte lihtsalt nartsissismiga, vaid selle eriliselt ajuvaba & agressiivse vormiga?

Samas ma’i saa hästi aru, miks 80-date laulusõnad nii mitteindividualistlikud olid? Oli ju üsna karm & individualismi rõhutav ajastu – Thatcher & Reagan ruulisid ning masu oli ka. Ei pidanuks nagu mõjuma eriti kollektivismi soodustavalt – aga ennäe, tollased laulusõnad puha kollektivistliku sõnumiga. Mdgi tundub mulle uurimistööks valit ajavahemik nati liiga lühike – mind küll huvitab, kuidas on olux muutunud mitte enam 80-date, vaid hipiajastuga võrreldes. Ehk siis 1 10endi võinuks vaadeldavale ajaperioodile veel otsa lajatada.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. martinluiga ütleb:

    “Löön tati viltu” ja “löön nahad kinni” on pigem nagu selline eluerve rebellion ja selle väljendus, mis inimene on kap. ühiskonnas sunnitud olema (kauboi, muidugi). Need laulud, kus inimesed teineteisele meeldivad, või siis et ühele meeldib aga teine pole huvitatud, neis ei ole erilist võitlusvaimu ja harva on neis ülepea mingit lisaväärtust – ehkki võib leida. Kas on üldse mingit muusikat, mis inimestevahelisi suhteid reformida tahaks?
    Tränaga on muidugi muudmodi, see on absurdselt ebaagressiivne muusika ja leiab, et inimesed peaksid olema üks suur teinetest armastav trance nation.
    Populaarsete laulude sõnade analüüsist saaks okei-normaalse ülikoolitöö. Ja see, et inimestel enesehinnanguga normaalselt on, on üldiselt okei, kui nad veel teineteisele pähe ei istuks, siis võiks elada.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s